Ta oli tulnud Karlovy Vary filmifestivalile, et vastata selle osa publiku küsimustele, kes Veiko Õunpuu “Püha Tõnu kiusamise” lõpuni vaatasid. Ning et jagada seda armastuskirjana käsitletavat manifesti festivali väisavatele filmilavastajatele ning kutsuda neid 22. detsembriks 2011 Tallinna Sadama kruiisialale, kus nende lühifilmidest kokku pandud kollaažfilmi seansi ajal põletama hakatakse. Hoolimata Kultuuripealinna eelarvekärbetest, turunduse, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist andsid “60 sekundit üksindust aastal null” ettevõtmisele oma filmi peaaegu 60 režissööri kogu maailmast, nende hulgas Tom Tykwer, Aku Louhimies, Park Chan-wook, Pen-ek Ratanaruang jpt, mitmed neist lendavad oma filmi mereäärsele ainulinastusele ka kohale.

Miks?

“Kui sa nii küsid, siis ma vastan, et sellepärast, et film võib olla inimesele ka midagi palju rohkemat kui mingi ajaviide, mille kohta võib iga kirjaoskaja või rääkimaõppinu suu täis võtta ja arutada tõsimeeli “filmi headuse” või “meeldimise” üle. See on väga ebaoluline. Kas sa suudad näiteks enesetapja kirjakest stilistiliselt nõrgaks tunnistada? Või et “lihtsalt sellised kirjad ei meeldi”?” küsib Taavi vastu.

“Enamasti iga enam-väahem terve režissöör, kellel on süda vasakul pool rindkeret, just niiviisi oma üksinduses sündinud mõtetesse ja teosesse suhtub. “Kõnelda tagumisse ritta, üle peade metsa” — see on režissööri ülim saavutus ja väljakutse, ja sellel pole midagi pistmist moraalse enamusega. See on kahekõne. Ja selleks, et see meelest ei läheks, tuleb paber alla neelata. Või põletada. Et keegi ei saaks su hinge võtit katki murda.”

Omamoodi põletusmatus, mis on pühendatud kino vaba mõtte jäävusele, on ühtlasi üks Tallinna Kultuuripealinna aasta lõpetamise üritustest. Idee ja lavastuse autorid on Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, helilooja Ülo Krigul.

Loe manifesti, mida Taavi nimetab parema meelega luuletuseks, veebilehelt www.60sec.ee.