Jazz/funk/hip-hop biidid, mis vajaksid veidi vürtsi.
Tru Thoughtsi lipukirjaks on algusest peale olnud eklektika - iga stiil ja iga biit sobib, peaasi, et oleks hingega tehtud ja keeraks jalad sõlme. Soul, funk, hip-hop, jazz, breakbeat, drum'n'bass - mida iganes. Aga mis siis nüüd? Võib-olla mulle ainult tundub, aga näib, nagu hakkaks minu ühe lemmikplaadifirma sära tuhmuma. Enamik artiste kipuvad tammuma Quanticu (Tru Thoughtsi saundi defineerija ja vaieldamatult kompanii mees nr 1) poolt ettenäidatud rada. Tru Thoughtsi eklektikast on saamas omaette suletud stiil, mis ei lase uut ja tundmatut enam nii naljalt ligi.
Kahjuks pole ka Alex Cowan aka TM Juke selles suhtes päris puhas poiss. Vaieldamatult on tal kõrva hip-hopi, funk'i, free jazz'i ja souli peale ning debüütalbumi meeldivalt robustsest lõika-kleebi-tehnikast on nüüdseks võrsunud miski, mida võiks nimetada arvestatavaks laulukirjutamisoskuseks. Ma ei oleks näiteks uskunud, et ma just sellelt plaadilt leian üle pika aja R&B loo, mis mind liigutab - Elmor Juddi lauldud "Electric Chair" kõlab superseksilt nagu D'Angelo esimesed pärlid - minimalistlik, patune ja kergelt hakitud biitidega.
Aga Tru Thoughtsi nimi
kohustaks justkui millekski enamaks. Mingi väike üllatus võiks
ja peakski olema. Näpuotsatäis eksootilist vürtsi
dubstep'i, techno, indiroki või kas või kantri
kujul. Mingi uudne vibratsioon erakorraliseks kõrvamõnuks. Aga
noh, ega plaat siis sellepärast veel halb pole. Mulle tegelikult
täitsa meeldib. 7
Lauri Tikerpe
Miljoonasade
"Kasvukipuja 20 vuotta"
(Warner)
Soomeroki kesktase.
Võib liialdamata öelda, et eestlastel on Miljoonasadega oma suhe ja 80ndatel kõlanud hitte, nagu "Lapsuuden sankarille", "Miljoonasade" ja "Marraskuu", mäletatakse tänaseni. Bändi 20. sünnipäevaks välja antud kogumik annab võimaluse tagasivaateks ühe soomeroki kui mitte just esimese suurusjärgu tähe, siis ikkagi markantse artisti loomingule. Kuulamisele tuleb ansambli aktiivsest tegutsemisperioodist (1986-1998) ligi 40 laulu, mis on järjestatud ajaliselt. Kui debüüdiaegsed palad, mis kannatavad Heikki Salo kohati uskumatult halva vokaalse soorituse all, on ka saundi ja arranžeeringute koha pealt üpris kandilised, siis järgmise heliplaadi "Laukauksia viulukotelossa" ajaks (mida võibki ilmselt pidada ansambli loominguliseks kõrghetkeks) on üldine professionaalsus juba ublisti paranenud. Tegelikult on Miljoonasade polkast-rokini-tüüpi tantsubänd, aga laulud nagu "Marraskuu", "Voipallo" või "Ootko muistanut, Iiris" ületavad žanripiirid, isegi kui tekstides sisalduva (ja Miljoonasade puhul olulise) sõnumi vastuvõtmine on keelebarjääri tõttu raskendatud.
Teisel - 90ndaid kajastaval - plaadil on bänd muutunud
stiiliühtlasemaks ja puhttehniliselt veelgi paremal tasemel, aga pole
praktiliselt enam laule, mis massist esile kerkiksid. 5
Andri
Riid
JJ Cale & Eric Clapton
"The
Road to Escondido"
(Reprise)
Titaanide uni. JJ poleks pidanud seda plaati tegema.
Eric Claptoni ja JJ Cale ühine plaat oli kirjutatud tähtedesse, see oli sama vältimatu nagu kaubarongi ja joobnud juhiga veoauto kokkupõ ;rge kusagil Eestimaa kolkas asuval raudteeülesõidul.
Kuid siiski oleks saanud ja oleks pidanud tegema pingutusi, et seda sündmust ära hoida. Sest kui Eric ja JJ raudteel kokku põrkasid, siis esimene isegi ei pidurdanud, tõenäoliselt isegi ei märganud väikest ja delikaatset takistust rööbastel.
Ma ei saa aru, miks arvustajad selle plaadi ees poevad? See on väga silmakirjalik käitumine. Ma usun, et JJ Cale poleks pidanud seda tsirkust kaasa tegema. Sest Claptoni kreedo on esitatud tema loos "Hard To Thrill". Jah, tõepoolest, millega saab Claptonit veel üllatada? Mitte millegagi! Ja kas selle tõestamiseks oli vaja CDd teha?
Ja kust on Claptonile tulnud pähe mõte hakata ise plaadiümbriseid kujundama? See on talumatu kitš, mis kindlasti edukalt kandideerib maailma 100 kõige inetuma plaadiümbrise konkursil.
Palun,
ärge enam niimoodi tehke! 3
Priit
Hõbemägi
Xiu Xiu
"The Air
Force"
(5RC)
Ilma veidrusteta indie-kokteil.
Joan Chen'i "Xiu Xiu:
The Sent Down Girl" on selle bändi arvates maailma masendavaim film,
nii et igati sobiv ka bändinimeks. San Jose kvarteti viies plaat on
väidetavalt Xiu Xiu (hääldub nagu "shoe-shoe")
kõige lihtsamini seeditav teos. Tõsi või mitte, igatahes
on tegu pikantse kõhutäiega. Sulgege hermeetiliselt stuudiosse
Scott Walker, Kate Bush ja Joy Division ning andke neile kuulata mõned
post-punki ja Warpi kogumikud. Tulemus on küll stiilideülene, kuid
siit puuduvad veidrused, psühhedeelia ja muu moodne segadus. Kuigi peale
jääb selgus ja arvestus, külm siiski ei hakka. Lähim
analoog uuemas indie-muusikas on ehk Deerhoof, mille trummar Greg
Saunier osaleb plaadil ka muusiku ja produtsendina. Grupi omapära on pigem
tervikust saadavas emotsioonis kui osavuses erinevaid elemente segada.
Kordumatu õhustiku eest kannab suurimat hoolt laulja Jamie Stewart,
kelle tämber à la R. Smith /S. Walker on otsekui
loodud edastama elu karmimaid tõsiasju. Muusika kui lumeta
talveöö, aga ilma gooti-klišeedeta. Kindlasti üks aasta
värskemaid teoseid. 8
Tauno Maarpuu
Leo Abrahams
"Scene Memory"
(Bip-Hop)
Kitarriheeroste ülestõusmine.
Leo Abrahams toimib
kehana (kitarrimehena) eri artistide juures, nagu Roxy Music, Ronan Keating jt.
Sellest teeme järelduse, et tegu on virtuoosiga. Lisaks sellele on
Abrahams ka helilooja - see on juba tema teine sooloplaat. Esimene oli
traditsioonilisem kitarrimuusika (u nagu pop Durutti Column), see on rohkem
ambient, helikesksem, kuigi võtmesõna on
"kompositsioon". Kui keegi mäletab sellist kitarristi nagu Jeff
Beck, siis see on üle saja aasta esimene plaat, mis mulle teda meelde
tuletas. Sügavad, kajarohked ja aeglased, magusad, kuid võimsad,
suure amplituudiga kitarrikäigud. Selline kadunud suund on 20ndates
kitarristi puhul rabav. Eriti tähelepanuväärne on üle
aegade kauneimaid traate tõmbav melanhoolne "Below Ground".
Just see on asi, mida viimasel ajal kitarrimuusikas üldse näha pole
olnud, kuna tavapäraselt tegeldakse kas selle elektroonilise
väärastamise ("Empty Shell", "Soon") või
mahedamat sorti sordiinialuse ludistamisega ("Scene Memory").
Minimalistlikud "Love Unknown" ja "Anemone" on oma
väljapeetud, pidulikus ja nukras laadis samuti huvitavad. 8
Erkki Luuk
Michael Bro
ok
"RockPaperScissors"
(Canadian Rational/bigHelium
entertainment)
Häid ja mitte nii häid mõtleva
inimese vikerviise.
Kitarrist Michael Brook on vaikne ja vahel liiga tähelepandamatu tegija vist; viimased aastad veetnud põhiliselt Hollywoodi meepottide ligidal, mängides Hans Zimmeri ja teiste filmimuusikastaaride stuudiotes. Esimene mitte-soundtrack või koostöö üle 14 aasta on laia joonega teostatud projekt, Brooki töödeldud kitarrile lisanduvad Bulgaaria koor ja orkester, hea idamaise kõlaga viiuldaja Claude Calhoub ja lauljad Lisa Germano, Paul Buchanan, ammu surnud näitekorüfee Richard Burton, kes deklameerib Dylan Thomast. Siin lauldakse kooris ja üksi, lõpp, "Pasadena Part Two" on paras pärtfripp.
Kui
paar bulgaarlaste kõõrutustega meeleolumuusikateost nii halvemat
sorti Oldfieldi moodi poleks... 7
Tõnu
Kaalep
PJ Harvey
"The Peel Sessions
1991-2004"
(Island/Universal)
PJ musitseerib Peeli juures.
Polly Jean on teinud
legendaarse John Peeli BBC raadiosaate salvedesse 60 träkki, ja päris
kindlasti mitte ühtegi sitta lugu. Albumile valitud 11 sees on mitmed
vähem tuntud asjad. Nagu nais-auteur märgib, spetsiaalselt
Johni mälestuseks. Välja antakse ükskord ilmselt kogu kraam,
sest Peeli-sessioonid on pea alati n-ö erilise hingega.
Stuudio-live'id, sisuliselt. Nii kõlab naise jõuline
juure-muss vahetumalt, intiimsemalt kui albumitel. Raadioonu ise oli suur Polly
fänn ja... nende vahel oli kerge säde. Platooniline mõistagi!
Ajatu asi. 9
Tõnu Pedaru
