Teutooni teater, nii helis kui pildis.

Juba ammust ajast oma tsirkuselaadsete kontsertide poolest tuntud Rammstein on praeguseks vist oma arengu loogilisse lõpp-punkti jõudnud ja rõhu muusika asemel lõplikult lava-show'le asetanud. Viimased kaks albumit, "Reise Reise" ja "Rosenrot", on muusikaliselt kahvatumad kui miski muu kogu bändi karjääri jooksul, aga nagu öeldud, polegi muusika enam kõige olulisem. Nii annabki nende uusim üllitis, uhke kontserdi-DVD "Völkerball", palju täpsema pildi sellest, milline koreograafilis-pürotehniline monstrum Rammsteinist on saanud. Sovetinostalgiaga flirtiv kujundus peidab endas DVDd salvestusega kontserdist Nimes'is Prantsusmaal 2005. aastal ning audio-CDd sama materjaliga. Kallimas variandis lisandub veel teine DVD dokiga bändi viimasest tuurist, ning kõige paadunumatele fännidele mõeldud luksuspaketis on ka raamat fotodega ja kõigi tuuri kontsertide audiosalvestused. Millegi uuega pole Rammstein enam tükk aega üllatada suutnud, aga sellise mastaapse etenduse võib ju plaadi pealt huviks ära kaeda küll, kui just ise kontserdile kohale minna ei viitsi. 3
Mart Kuldkepp

Oasis
"Stop the Clocks"
(Sony)

Oasise esimene best of-kogumik.

Eks, Oasis on kahe albumi bänd: "Definitely Maybe" ja "(What's the Story) Morning Glory?". Ja neid plaate ei tasu alahinnata kui entsüklopeedilise plaadikollektsiooni riiulililli, mis kiht-kihilt kooruvaid kuulamisekskursioone ei paku. Oasis funktsioneerib rock'n'roll'i alustaladel, põhi- ja püsiväärtustel. Nende kahe plaadi vägevus on tundepuhangutes või riffidesse peidetud "tundelistes sõnumites", nagu teab prof Rein Veidemann. Grandioossete macho-tunnete buustimiseks (poistele), paha poisi lohakale seksikusele allaandmiseks (tüdrukutele) ja kõigele järgnevale nooruslikuks pohmelliks (kogu perele).

Igat kahele klassikule järgnenud plaati on Liam ja Noel uhkelt eelreklaaminud kui "kõigi aegade tähtsamat rock'n'roll-meistriteost" ja keegi pole nende hüüatustega hiljem nõus olnud. Kaasa arvatud nad ise. Duubelkogumiku "Stop the Clocks" 18 loost kuulub vaid neli laulu klassikute järgsesse Oasis-aega. Varasest ajast on siin neli B-poolt ja kokaiinikrambilt "Be Here Now" mitte ainsatki pala. See võib ette seada paraja mõistatuse, et mis on selle kogumiku tõmbenumber (ostuargument). Kui need kaks tähtteost peaks viisakas peres riiulis olema? Kui need B-pooled sai kätte eufooriasegaselt hangitud rariteetide kogumikul "Masterplan"? Kui nelja hilisema loo tunded saab ainuüksi kolossaalsest "Rock'n'Roll Starist? Ja kui siin seniavaldamata saladusi pole? Ei tea. Aga see ongi boss. Et Gallagherid ei lürbi suppi turundusstrateegia. On enda suhtes otsekoheselt ausad ja vägevale rock'n'roll'ile ja selle vaimule truud. 9
Siim Nestor

Erinevad esitajad
"Eminem Presents: The Re-Up"
(Shady)

"Pahh pahh, sa oled surnud!" teeb Eminem sõpradega pulli.

Detroiti techno-pundil Underground Resistance oli kunagi ohtlikult ja jõuliselt kõlav reklaamlause - Detroit's defenders of technocracy. See tuli vana Mootorlinna mehe Eminemiga seoses meelde ja mõttes üritasin seda lauset talle üle kanda. Kuidas see Eminemi "Re-Up'i" võiks reklaamida? Hip-hop`s defenders of gangstocracy? No m idagi sellist jah, et Eminem oleks oma kruuga asunud millegi kaitsmisele. Kaitsta oma kruud, oma peret, tervet ühiskonda, kaitsta ja vajadusel ka rünnata esimesena, sest parim kaitse on rünnak. Kaitsmiseks ja ründamiseks on tarvis laskemoona ja "Re-Upil" kõlavate püssipaukudega võiks vist keskmise lehmakarja maha nottida. Plaadil on tulistamine ees ja taga. Obie Trice'il võetakse näiteks kuul pea seest välja ja laetakse sellega relv, et uuesti tulistada, fuck yeah, see on juba vägivald Monty Pythoni võtmes. Kuigi ma saan aru jah, et Eminem ei tee nalja. Nii ongi nagu piinlik, et tahaks naerda, aga tean, et see oleks sobimatu käitumine. 7
Aleksander T. Yostafa

R.E.M.
"And I Feel Fine... - The Best Of The I.R.S. Years 1982-1987"
(I.R.S.)

Nagu pealkiri lubab: need vanad head aastad.

R.E.M. on viimase 12 aasta jooksul vahetanud karjääriredeli allakäigutrepi vastu. Ma ei suuda enam kuulata neid fookuseta plaate, mis proovivad ühtaegu juukseid pilduda ja isalikult õlale patsutada. Pärast ootamatut kommertsedu 90ndate alguses ei ole see bänd osanud oma edasist muusikalist trajektoori kuidagi paika saada, ja parafraseerides neile hukatuslikuks saanud hitti "Losing My Religion", olen ma oma usu juba ammu kaotanud.

1980. aastate järgi aga nimetatakse ansamblit R.E.M. siin-seal "Ameerika muusika päästjaks", kuigi ma ise hääletaks pigem Hüsker Dü või The Minutemeni poolt. R.E.M-i eristas teistest toonastest alternatiivroki bändidest mõõdukas tabeliedu (kuigi top-10 murdus alles 1987. aasta singliga "The One I Love") ja see väljendub ka muusikas: erinevalt Hüsker Dü mini-noise-popist on R.E.M-i varased lood natuke plekise ja prügise saundiga, aga raadiosõbralikud jangle-pop lood, mida ehk iseloomustaks kõige paremini sõna optimism. Isegi poliitilistel teemadel sõna võttes ("Radio Free Europe" kas või) on alatoon ikka lootusrikas, hala ja tuha pähe raputamine tuli hiljem. Võib-olla sellepärast mõjubki see vanem
R.E.M. paremini kui uuem - siin on pretensiooni, aga mitte teatraalset, vaid vaikset ja veenvat.

"And I Feel Fine... " on meeldetuletus sellest, mis bändiga kunagi tegu oli. U2 albumit "War" on samamoodi hea teraapia korras vahel kätte võtta, kui Bono jälle Mandelale kipub helistama. 7
Tristan Priimägi

Darkel
"Darkel"
(Source)

Üks Airi mees omapead.

Kas maailmas on olemas mõni Airi fänn? Selline tõsine, kes on selle Prantsuse duo muusikat kaitstes võimeline hävitama parima sõbra plaadikogu? Tundub kahtlane. Sest kui mõnele tuttavale tundub Air väga meeldivat, selgub lõpuks, et talle meeldivad hoopis Sofia Coppola filmid. Jean-Benoît Dunckel on üks osa Airist. Darkel on tema uus nimi ja see on tema sooloplaat. Ja see kõlab palju elavamalt, ilusamalt ja kindlasti hoogsamalt kui "Virgin Suicides" või need laulud "Lost In Translationsilt". See muusika on endiselt ilus, kuid uuesti ka värske, nagu kunagi oli "Moon Safari". Siit leiaks vähemalt seitse head popsinglit, mis ideaalses nohikute- ja naistemaailmas oleksid korraga number ühed, "Beautiful Woman" näiteks. Ning seekord see korraks isegi rokib ("TV Destroy" pole küll päris Iggy Pop, pigem kaasmaalase Avrili tasemel raiumine). Väga hea. Aga kui sinus ärkab korraga väike Airi fänn, siis on ta äkitselt segaduses. Korraga on ebaselge, et milleks o n Airi tarvis toda teist meest. Mis on tema ülesanne? Eks see selgub sel aastal, kui kutid jälle uue plaadi välja lasevad. Senikaua võtkem "Darkel" ja pangem näiteks lugu number 5. 9
Erik Morna

Faithless
"To All New Arrivals"
(Sony)

Muusika tuleb täita lastega...

Inimsoo jätkamine ei pruugi tähendada ainult lusti, lillepidu ja emapalka. Ilmale toodud järglane võib muuta niigi talenditud vanemad veelgi igavamaks. Nimelt olevat lausa kaks Faithlessi liiget, Rollo ja Sister Bliss (kes juba enne olid pea sama andetud meelelahutajad nagu Henrik Normann) saanud enne plaadimaterjali kirjutamist värsketeks vanemateks. Mis tähendab seda, et enesele aru andmata ja vaese kuulaja peale mõtlemata lahatakse erakordselt imalal kombel kõikmõeldavaid "mähkmeprobleeme" (nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil) ning lajatatakse pähe kümnete debiilsete titehäälsete sämplitega. Kõike seda muidugi maailma igavaima biidi taustal, mis pole ei liha ega kala, ei korralik trip-hop ega tehno ega ka päris eurojuust. Siuke peavoolu diip, mis hiilgab oma pealiskaudsuse ja sõrme viibutava külafilosoofiaga. Selles suhtes sobib Dido siia plaadile nagu Liis Lass Elmar Liitmaale - tema lauldud pseudonukrusest tiine "Last This Day" sulandub ideaalselt kogu ülejäänud albumi pateetilise, halava helipildiga. Lõpetuseks tahaks kaevata ka selle üle, et kuradima sindrinahad on võtnud The Cure "Lullaby" ja pookinud sinna vägivaldselt juurde mingid oma lasteaiasündid ja -biidid ("Spiders, Crokodiles & Kryptonite"). Hirmus. 1
Lauri Tikerpe

I Am Kloot
"BBC Radio 1 Peel Sessions"
(Play It Again Sam)

Uimasevõitu indie-ballaadindus.

I Am Kloot on Manchesteri bänd, kes oma diskreetsel moel mõned aastad tagasi ka Inglise muusikaajakirjade lehekülgi sahistas. Muusika järgi võiks arvata, et tegemist on singer-songwriter'iga à la David Gray, aga tegelikult on I Am Kloot trio, kelle lookirjutamisoskused on märkimisväärsed, aga üldine kõlapilt kuidagi liiga letargiline. Lausa imelik, et selle plaadi kujul on tegemist kokkukogutud John Peeli sessioonidega, sest esiteks ei tundu see mulle üldse tema moodi muusika olevat, ja teiseks ei ole
I Am Kloot ka nii hea, et Peelil lausa mitu korda külas käia. See selleks.

Avalugu "Storm Warning" võtab sisse veidi lohiseva lounge-tempo koos pooltoone mööda ronivate bassikäikudega ja mõjub oma öises ebaroklikkuses sümpaatselt julgena. Kolmandaks looks on aga selge, et ei tempo ega meeleolu pole kordagi muutunud. Kui Tindersticksi ballaadid olid ka kõik ühtemoodi, aga samas erinevad, siis I Am Kloot ei mõju piisavalt kirjuna, et huvi pakkuda. Möödub "Twist" ilma eriliste süžeepööreteta, ning sinnasamma vajub ka "Titanic".

Natuke liiga vähe pinget ja natuke liiga palju James Blunti. 5
Tristan Priimägi