Donavon Frankenreiter
“Recycled Recipes”
(Lost Highway)
Surf-folkar niidab kaveritega naisi.

35aastane artist, kes laulab peamiselt kovereid, mõnusalt maheda­häälses, akustilise kitarriga saadetud folk-versioonis, pakub kuus lugu, mis varem tuntud Bob Dylani, Wilco, CCRi, Dr.Johni, The Bandi ja Bruce Cockburni esituses. Kena, romantilise välimusega, habemega noormees (nagu  Che või Cat Stevens omal a’al), surfar – vastupandamatu sarmi ja serveeringuga. Veidi nagu meie oma Jaan Tätte või InBoil. Ja ilmselgelt niidab Donavon naisi kui kombain sügisesel nisulõikusel. Aga lõppeks, kas oleks siis parem, kui päss jõlguks kuskil California randades tiiraselt ringi ja vägistaks? Retooriline küss, onju. Plaat on küll ainult 20 minutit, aga alati saab ju otsast alustada. Naissugu ongi tsüklilise mudeli kehastus. 7
Tõnu Pedaru

Black Strobe
“Burn Your Own Church”
(Playloudrecordings)
Karm ja rokine tantsumuusika.

Kui teil on olnud varem arusaamatusi, miks lükatakse Pariisi tantsumuusika kolmikule Black Strobe sappa silt “metal disko”, siis võtke nende debüütkauamängiva avapala “Brenn Di Ega Kjerke”. Selle ohtlikult plinkiva techno-tümaka all väänleb korraliku eepilise metali kitarr, eks ole? Metalit on heliplaadil veel, kuid metali jäljed ei ole siin plaadil ainus rock’ist võetud kribu-krabu. Sobilik oleks rääkida ka shoegaze-diskost (“Buzz Buzz Buzz”), blues-electrost (cover Bo Diddley klassikust “I’m a Man”) ja sellest, et kogu materjal on nii mehine, karm ja tume, et selle võiks electro­clash ja -house inimeste asemel sättida pigem EBMi ja industrial’i rahva ette. Aga nende tarvis on plaat jälle ülemäära funk-nõtke ja ka pop. Jah, riskantsel, segaselt kaardistatud alal liigub Black Strobe, kuid plaat ei ole ainult seepärast huvitav: nende muusikas hõljub deemonlik vihin ja soov masinatest purustatud saada. Ja see kõik ei oleks nii väsitav, kui nad veidi vähem sõjakalt tambiks ja industriaali olulist viga – absoluutse tõe kuulutamise poosi – nii ohtralt ei ekspluateeriks. 7
Siim Nestor

Killswitch Engage
“As Daylight Dies”
(Roadrunner)
Massachusettsi õrnahingeliste metsaliste neljas kauamängiv määratleb moodsa metalcore’i.
Uus-Inglismaa hardcore-skenest välja kasvanud menugrupp jätab mullusel, tänavu koos DVD-lisadega taasüllitatud albumil hüvasti ekstreemsustega, lähenedes rohkem praeguse MTV-põlvkonna peavoolu rokikuvandile, kuid märkimisväärselt see tulemust siiski ei lahjenda. Peagi Tallinnagi väisav meeleheitehevisaurus Ki llswitch Engage toodab endiselt puhast kvaliteeti, mille pantideks Howard Jonesi ainulaadne, hingestatud ja mitmeplaaniline vokaal, Adam Dutkiewiczi mahlased kitarririfid ja veatu produktsioon, Justin Foley matemaatiliselt täpne ja samavõrd loominguline lähenemine trummidele, ahastavad tekstid, kohustuslikud breakdown’id ja üldine hõllanduslik atmosfäär. Kurvad laulud armastusest, surmast, ebaõiglusest ja tumemeelsusest tirivad keskeale läheneva kuulaja kõrvupidi tagasi kaotatud teismelisepõlve – säärane looming on ju suunatud eelkõige kergestiloksutatavatele, veel mitte panetunud täiskasvanueelikutele, kes on võimelised korraga pisaraid valama ja moshima. Empaatilisemat sorti nooruki jaoks aga pakub “As Daylight Dies” tõenäoliselt stressimaandust, mis samaväärne korraliku kakluse või padjapüüri nätskeksnutuga. Igatahes parem kui uimastid või loomapiinamine! Vana hevikolli jaoks võivad nutuhitt “Arms of Sorrow” ja plaati läbiv dihhotoomia (jah, kunagi olid “kaunid kitarriharmooniad” ja “thrash metal” teineteist välistavad mõisted) ju võõrikuks jääda, ent boonuslugude sekka sattunud Dio “Holy Diveri” kaver soojendab temagi kalestunud südamesoppe. Nõnda kõigile midagi pakkuv “As Daylight Dies” on kindlasti 2006. aasta paremaid välismaiseid kommerts-metal-plaate. 7
Mart Kalvet

Andre 3000
“Class of 3000: Music volume one”
(LaFace)
Fankit lastemuusikat Cartoon Networki seriaalist.
Kujutage ette palun liikuvat pildikest (pärast OutKasti viimast 30-ja-40-ja-50ndate ameerika muusika stilistikas albumit pole seda raske teha). Andre 3000. Oma hüperdändilikes rõivastes. Nägu naerul. Ja pisut õpetlik. Istub klaveri taga ja klimberdab sellel lõbusatujulisi ja hoogsaid charleston-palakesi välja. Üks ja järgmine, üks ja järgmine. Meeleolu on lustlik ja lihtne ja lapsik. Klaveri ümber ja all hüppavad, prääksuvad ja kilkavad, lalisevad ja laulavad kaasa koomilised lapsed. Andre 3000 ohjatud telemultifilmi “Class of 3000” albumil valitseb just taoline pilt. Otsast lõpuni. Ja kui see pilt ei tundu teile armas, pole mõtet selle plaadiga vaeva näha. Mina jumaldan seda armast pilti.
Muusikaliselt ei ole “Class of 3000” midagi erakordset. See lihtsalt näitab, kuidas lisaks P-funk’ist pärit sõgedale vokaalide vaheldumisele ja ülelaulmisele on Andre 3000 muusikalises vereringes väga omaseks saanud kogu funk-muusika ema: charleston. 9
Siim Nestor

Biffy Clyro
“Puzzle”
(14th Floor Records)
Moodne briti grunge.
Probleemid käesoleva plaadiga juba neljanda kauamängivani jõudnud “Šoti Foo Fightersiga” (märksõnad: lärmakas, jõuetu, eklektiline, neurootiline) algavad juba kollektiivi nimest, mis lihtsalt keeldub haugi mäluga inimesele meelde jäämast. Tõsisem frustratsioon tekib ühes taipamisega, et “Puzzle” kujul tahetakse plaadiriiulile sokutada petukaupa. Tegelikult on nii, et kui võtta juba ilmunud singlitele “Living Is A Problem Because Everything Dies” (singliversioonis on tervet plaati mürgitav jube intro taiplikult ära jäetud ja kui palju parem sellest lugu saab!), “Saturday Superhouse”, “Semi-mental”, “Folding Stars” veel lisaks “As Dust Dances” – neist kõigist ülekaalukalt intelligentseim kompositsioon –, siis olete saanud jackpot’i, sest ülejäänud album, kus võimutsevad ansamb li negatiivsed omadused (algelised rifid, kujutlusvõimega mitte just hiilgavad laulumeloodiad ja muud säästulahendused või vokalisti kõrvu kriipiv hääl [tegelikult laulavad nad kõik, aga erilist vahet pole]), on klassikaline ballast ning sellisena hoiatav õpikunäide. 3
Andri Riid

Mutemath
“Mutemath”
(Warner Bros)
Trendiloojad jänkide elektro-rock’is.
Huvitaval kombel ilmus Mutemath areenile juba täies väljapeetuses, justkui polnukski tegu uue kooslusega. Suurem osa selle liikmeid mängis koos 90ndate lõpu kristlikus rokkbändis Earthsuit, uus projekt on aga hoopis midagi muud ja kuulub eksimatult blogi- ja myspace’i põlvkonda.
Kuid vaevalt oskab ükski teine praegustest alternatiivrokkbändidest hoida nii maitsekat tasakaalu varjamatu eksperimenteerimismõnu ning konservatiivse, pingutamata elegantsi vahel. Mutemath võtab kuulaja kindlalt käekõrvale ja juhatab ta läbi helimaastike mööda just seda õiget voolusängi, kust ümbritsev ilus detailirikkus kõige paremini näha on. Nende sirgjoonelist stiili võiks nimetada (sõna parimas mõttes) maskuliinseks. Sellisena sarnaneb Mutemathi muusika tüpoloogiliselt näiteks bluusiklassikaga. Samuti on see muusika eklektiline. Mutemath modifitseerib oma elektrorokki jazz’i, hip-hopi, isegi circuit bending’u vahendeid kasutades,  ilma et ükski neist elementidest üleliigne või kohatu tunduks. Niivõrd küpselt albumilt on raske leida üksikutki häirivat aspekti. Ehk nende kohati liigsesse kuivusesse ja nn adult contemporary tüüpi kiretusse kalduv esteetika ise ei pruugi tervikuna kõigile meeldida. Igatahes on see plaat veel üks märk mõnda aega kestnud Ameerika muusika uuest tulemisest. Ning antud juhul on melting pot’i puudutus euroopalikule linnarokile küll hästi mõjunud. 10
Mart Kuldkepp