7 plaati
Richard Hawley
“Lady’s
Bridge”
(Mute)
Roy Orbison tõuseb Sheffieldis surnust
üles.
Jah, muidugi on siin magusust, ilutsevat nukrutsemist,
paatost... Ja isegi Roy Orbisoni halekaunis ja seepärast fännatav
vaim oleks nagu kohal. Siledalt hõljuvad Sheffieldi hetke suurima staari
laulud jõe kohal, üle ühe konkreetse silla, üle majade,
üle allakäinud tööstuspiirkondade. Ja siis saabub
rockabilly; ajal, mil Matchbox ja Crazy Gavan Tallinnas vanemale publikule
mängivad, on see vägagi adekvaatne. Pulp (kus Hawley kunagi
live-kitarristina osales) tuleb ka meelde, kuid ilma jarviscockerliku
irooniata.
Ühtpidi on Hawley saadetud postkaardid kodulinnast
lihtsad ja rahvalikud, veidi ameerikaliku järelmaitsega, teisalt aga
isiklikud ja ilusad. 7
Tõnu Kaalep
Donavon Frankenreiter
“Recycled Recipes”
(Lost Highway)
Surf-folkar niidab kaveritega naisi.
35aastane artist, kes laulab peamiselt kovereid, mõnusalt
mahedahäälses, akustilise kitarriga saadetud folk-versioonis,
pakub kuus lugu, mis varem tuntud Bob Dylani, Wilco, CCRi, Dr.Johni, The Bandi
ja Bruce Cockburni esituses. Kena, romantilise välimusega, habemega
noormees (nagu Che või Cat Stevens omal a’al), surfar
– vastupandamatu sarmi ja serveeringuga. Veidi nagu meie oma Jaan
Tätte või InBoil. Ja ilmselgelt niidab Donavon naisi kui kombain
sügisesel nisulõikusel. Aga lõppeks, kas oleks siis parem,
kui päss jõlguks kuskil California randades tiiraselt ringi ja
vägistaks? Retooriline küss, onju. Plaat on küll ainult 20
minutit, aga alati saab ju otsast alustada. Naissugu ongi tsüklilise
mudeli kehastus. 7
Tõnu Pedaru
Black Strobe
“Burn Your Own Church”
(Playloudrecordings)
Karm ja rokine tantsumuusika.
Kui
teil on olnud varem arusaamatusi, miks lükatakse Pariisi tantsumuusika
kolmikule Black Strobe sappa silt “metal disko”, siis võtke
nende debüütkauamängiva avapala “Brenn Di Ega
Kjerke”. Selle ohtlikult plinkiva techno-tümaka all
väänleb korraliku eepilise metali kitarr, eks ole? Metalit on
heliplaadil veel, kuid metali jäljed ei ole siin plaadil ainus
rock’ist võetud kribu-krabu. Sobilik oleks rääkida ka
shoegaze-diskost (“Buzz Buzz Buzz”), blues-electrost (cover Bo
Diddley klassikust “I’m a Man”) ja sellest, et kogu materjal
on nii mehine, karm ja tume, et selle võiks electroclash ja -house
inimeste asemel sättida pigem EBMi ja industrial’i rahva ette. Aga
nende tarvis on plaat jälle ülemäära funk-nõtke ja
ka pop. Jah, riskantsel, segaselt kaardistatud alal liigub Black Strobe, kuid
plaat ei ole ainult seepärast huvitav: nende muusikas hõljub
deemonlik vihin ja soov masinatest purustatud saada. Ja see kõik ei
oleks nii väsitav, kui nad veidi vähem sõjakalt tambiks ja
industriaali olulist viga – absoluutse tõe kuulutamise poosi
– nii ohtralt ei ekspluateeriks. 7
Siim Nestor
Killswitch Engage
“As Daylight
Dies”
(Roadrunner)
Massachusettsi õrnahingeliste
metsaliste neljas kauamängiv määratleb moodsa
metalcore’i.
Uus-Inglismaa hardcore-skenest välja
kasvanud menugrupp jätab mullusel, tänavu koos DVD-lisadega
taasüllitatud albumil hüvasti ekstreemsustega, lähenedes rohkem
praeguse MTV-põlvkonna peavoolu rokikuvandile, kuid
märkimisväärselt see tulemust siiski ei lahjenda. Peagi
Tallinnagi väisav meeleheitehevisaurus Ki
llswitch Engage toodab endiselt puhast kvaliteeti, mille pantideks Howard
Jonesi ainulaadne, hingestatud ja mitmeplaaniline vokaal, Adam Dutkiewiczi
mahlased kitarririfid ja veatu produktsioon, Justin Foley matemaatiliselt
täpne ja samavõrd loominguline lähenemine trummidele,
ahastavad tekstid, kohustuslikud breakdown’id ja üldine
hõllanduslik atmosfäär. Kurvad laulud armastusest, surmast,
ebaõiglusest ja tumemeelsusest tirivad keskeale läheneva kuulaja
kõrvupidi tagasi kaotatud teismelisepõlve –
säärane looming on ju suunatud eelkõige
kergestiloksutatavatele, veel mitte panetunud täiskasvanueelikutele, kes
on võimelised korraga pisaraid valama ja moshima. Empaatilisemat sorti
nooruki jaoks aga pakub “As Daylight Dies” tõenäoliselt
stressimaandust, mis samaväärne korraliku kakluse või
padjapüüri nätskeksnutuga. Igatahes parem kui uimastid
või loomapiinamine! Vana hevikolli jaoks võivad nutuhitt
“Arms of Sorrow” ja plaati läbiv dihhotoomia (jah, kunagi olid
“kaunid kitarriharmooniad” ja “thrash metal” teineteist
välistavad mõisted) ju võõrikuks jääda, ent
boonuslugude sekka sattunud Dio “Holy Diveri” kaver soojendab
temagi kalestunud südamesoppe. Nõnda kõigile midagi pakkuv
“As Daylight Dies” on kindlasti 2006. aasta paremaid
välismaiseid kommerts-metal-plaate. 7
Mart
Kalvet
Andre 3000
“Class of
3000: Music volume one”
(LaFace)
Fankit lastemuusikat Cartoon
Networki seriaalist.
Kujutage ette palun liikuvat pildikest
(pärast OutKasti viimast 30-ja-40-ja-50ndate ameerika muusika stilistikas
albumit pole seda raske teha). Andre 3000. Oma hüperdändilikes
rõivastes. Nägu naerul. Ja pisut õpetlik. Istub klaveri taga
ja klimberdab sellel lõbusatujulisi ja hoogsaid charleston-palakesi
välja. Üks ja järgmine, üks ja järgmine. Meeleolu on
lustlik ja lihtne ja lapsik. Klaveri ümber ja all hüppavad,
prääksuvad ja kilkavad, lalisevad ja laulavad kaasa koomilised
lapsed. Andre 3000 ohjatud telemultifilmi “Class of 3000” albumil
valitseb just taoline pilt. Otsast lõpuni. Ja kui see pilt ei tundu
teile armas, pole mõtet selle plaadiga vaeva näha. Mina jumaldan
seda armast pilti.
Muusikaliselt ei ole “Class of 3000” midagi
erakordset. See lihtsalt näitab, kuidas lisaks P-funk’ist pärit
sõgedale vokaalide vaheldumisele ja ülelaulmisele on Andre 3000
muusikalises vereringes väga omaseks saanud kogu funk-muusika ema:
charleston. 9
Siim Nestor
Biffy Clyro
“Puzzle”
(14th Floor
Records)
Moodne briti grunge.
Probleemid käesoleva
plaadiga juba neljanda kauamängivani jõudnud “Šoti Foo
Fightersiga” (märksõnad: lärmakas, jõuetu,
eklektiline, neurootiline) algavad juba kollektiivi nimest, mis lihtsalt
keeldub haugi mäluga inimesele meelde jäämast. Tõsisem
frustratsioon tekib ühes taipamisega, et “Puzzle” kujul
tahetakse plaadiriiulile sokutada petukaupa. Tegelikult on nii, et kui
võtta juba ilmunud singlitele “Living Is A Problem Because
Everything Dies” (singliversioonis on tervet plaati mürgitav jube
intro taiplikult ära jäetud ja kui palju parem sellest lugu saab!),
“Saturday Superhouse”, “Semi-mental”, “Folding
Stars” veel lisaks “As Dust Dances” – neist
kõigist ülekaalukalt intelligentseim kompositsioon –, siis
olete saanud jackpot’i, sest ülejäänud album, kus
võimutsevad ansamb
li negatiivsed omadused (algelised rifid, kujutlusvõimega mitte just
hiilgavad laulumeloodiad ja muud säästulahendused või
vokalisti kõrvu kriipiv hääl [tegelikult laulavad nad
kõik, aga erilist vahet pole]), on klassikaline ballast ning sellisena
hoiatav õpikunäide. 3
Andri Riid
Mutemath
“Mutemath”
(Warner Bros)
Trendiloojad jänkide elektro-rock’is.
Huvitaval
kombel ilmus Mutemath areenile juba täies väljapeetuses, justkui
polnukski tegu uue kooslusega. Suurem osa selle liikmeid mängis koos
90ndate lõpu kristlikus rokkbändis Earthsuit, uus projekt on aga
hoopis midagi muud ja kuulub eksimatult blogi- ja myspace’i
põlvkonda.
Kuid vaevalt oskab ükski teine praegustest
alternatiivrokkbändidest hoida nii maitsekat tasakaalu varjamatu
eksperimenteerimismõnu ning konservatiivse, pingutamata elegantsi vahel.
Mutemath võtab kuulaja kindlalt käekõrvale ja juhatab ta
läbi helimaastike mööda just seda õiget voolusängi,
kust ümbritsev ilus detailirikkus kõige paremini näha on.
Nende sirgjoonelist stiili võiks nimetada (sõna parimas
mõttes) maskuliinseks. Sellisena sarnaneb Mutemathi muusika
tüpoloogiliselt näiteks bluusiklassikaga. Samuti on see muusika
eklektiline. Mutemath modifitseerib oma elektrorokki jazz’i, hip-hopi,
isegi circuit bending’u vahendeid kasutades, ilma et ükski
neist elementidest üleliigne või kohatu tunduks. Niivõrd
küpselt albumilt on raske leida üksikutki häirivat aspekti. Ehk
nende kohati liigsesse kuivusesse ja nn adult contemporary tüüpi
kiretusse kalduv esteetika ise ei pruugi tervikuna kõigile meeldida.
Igatahes on see plaat veel üks märk mõnda aega kestnud
Ameerika muusika uuest tulemisest. Ning antud juhul on melting pot’i
puudutus euroopalikule linnarokile küll hästi mõjunud.
10
Mart Kuldkepp