Tänu suurkaupluse Prisma reklaamile, kus väike poiss kurvalt kingiks saadud raamatut vaatas, on lapsed ja raamat ilmselt vastu kaupluse ootusi kerkinud raamatuhuviliste tähelepanu keskpunkti. Ja niikaua kuni inimkonna mõttevaramu on kirjasõnas, mitte aga YouTube’i üheminutilistesse klippidesse surutud, on põhjust laste lugemusele hoogu juurde anda, ka jõulukinkide kujul.

2017. aasta oli eestikeelse lastekirjanduse jaoks edukas – ilmus ­palju nii eesti autorite kui ka tõlkekirjandust. Hakata neid pingeritta seadma oleks ülekohtune, seega valisime midagi eri žanritest ja igale vanuserühmale.

Eesti lastekirjan­duse suur sõbralik ­hiiglane on ­Piret Raud. Tema järjekordne ­raamat „Kõik minu ­sugulased“ on sõna otseses mõttes piretraualik – ka autori enda illustreeritud. Jutustaja on koolipoiss ­Aadam, kes vestab oma veerandsajast sugulasest, kellest kõik ei ole inimesed ja osa on asjad, nagu näiteks emme käekott või vanaema hambad. Tädi Mari oli näiteks tumm­filminäitleja, kes kolis oma akvaariumisse kuldkala Charlie juurde elama, tädi Iphigeneia on aga nii omapärane, et ta kannab käekotti jalas ning tema vihmavarju sisse on lõigatud suured augud, sest vihmaga on ju nii tore tilkuda! Või ropu suuga onu Marko, kes maitsvat pannkooki süües rääkis nii: „See – ropp sõna – pannkook – ropp sõna – on – ropp sõna – raskelt – ropp sõna – maitsev!“

Teedu ja Peedu ägedalt illustreeritud suureformaadiline pildiraamatusari sai täiendust. Lisaks Soomest pärit Teedu ja Peedu seiklustele unemaal, lasteaias ja imelike masinate maailmas (autorid Aino ­Havukainen ja Sami Toivonen) on lisandunud lugu, kus need kaks aktiivset selli tegutsevad saladuste lahendajatena. See toimub raamatus „Teedu ja Peedu detektiividena. Poolitaja juhtum“. Kui maailmas hakkavad kaduma mitte terved asjad, vaid ainult pool nendest, nagu näiteks pool mobiiliümbrist, pool praetud lihatükki või pool sipupükstest, siis on selge, et nende salapäraste juhtumite taga on... Poolitaja!

Heli Lukneri ja Mare ­Müürsepa „Füübits ehk teaduse ja tehnika esimene lugemik huvilisele lapsele“ on saavutanud juba kultusraamatu staatuse. Nii selgelt, arusaadavalt ja lihtsalt on jutustatud maailma füüsikalisest olemusest, et selle raamatu läbi lugenud lapsed võiksid otsekohe ise hakata füüsika märksõnu teistele omasugustele seletama. Eesti Lastekirjanduse Keskus andis raamatu autoritele Aasta Rosina auhinna, mille saavad ainult erilised ja silmapaistvad algupärased eesti lasteraamatud.

„Väike Nicolas“ on prantsuse lastekirjanduse kuldvara. Selles raamatus tegutsevad veidi üleannetu ja liigutavalt naiivne Nicolas, tema ema ja isa, õpetajad, vahvad (ja üsna ülekäte) klassivennad ja igasugused muud naljakad tegelased, nagu näiteks kooli järelevaataja härra Dubon, keda kutsutakse Puljongiks (muidugi ainult siis, kui ta ise lähedal ei ole). Nicolas koos oma sõpradega satub kogu aeg sekeldustesse, mõnikord lausa kogemata, aga enamasti oma pulbitseva tegutsemisjanu tõttu. René Goscinny 1959. aastal kirjutatud raamatu illustreeris Jean-Jacques Sempé, kes on surematu koomiksikangelase Asterixi looja.

Rebecca Rumens-Syratti „Muusikast lastele. Õpime muusika keelt“ räägib muusikast lastele sama lihtsalt ja põnevalt, nagu „Füübits“ räägib maailmast. Lapsed saavad teada, kuidas lugeda nooti ja kasutada muusikateooriat, õpivad tundma pille ning muusikastiile ja õpivad koguni seda, kuidas kirjutada muusikat... kommide abil ja teha pudeliflööti.

Epp Petrone ja Kristi Kangi­laski koostatud „Võlusõnad. Ühe minuti muinasjutud“ sisaldab kolmkümmend neli eri rahvaste muinasjuttu, mida eesti keeles varem pole avaldatud. Need on lühikesed, õpetlikud ja värsked ning sobivad hästi mudilastele ette lugemiseks. Nii saab teada, miks koerad nuusivad, kuidas loodi liblikad ja kuidas orav endale saba sai. Muinasjutud on pärit indiaanlastelt, Aafrikast, Tiibetist, Indiast ja mujalt. Osa lugude juures on tekstile lisatud edasimõtlemiseks küsimus, mis aitab voodiveerel mudilasega vesteldes mõistujutu ivale lähemale jõuda.

Areeni valiku värskeim raamat on Eestis elava soome kirjaniku Mika ­Keräneni „Fantoomrattur“. See on järjekorras üheksas raamat, mis räägib Tartus Supilinnas tegutseva laste sala­ühingu tegevusest. Seekord lahendavad lapsed Mari ema käekoti röövimist.

Raamat lapsele kingikotti!