Üksikute sädelustega kesktee-hip-hop.

Atlanta DJ Toompi produtseeritud lugu "Mouths to Feed" atlantalase Ludacrisi kuuendal albumil on sordist "meelemärkust viiv". Marsibändilikud pasunad ja paksud urisevad süntesaatoriakordid loovad lummavalt aurava helide ookeani, mis on nii lush, et sellesse sooviks uppuda. Tuimestavalt aeglase minekuga pala refräänis poolhauguvad pärani lõugadega tontrobotid: "I got mouths to feed!" Ludacris hõikab sinna vahele ja üldse kostab tema shlik hääl ses palas jumaliku kingitusena. Thank fuck. 10 punkti lugu.

Paraku on maailm ebaõiglane - muusikakriitikuna ei saa ma vorstiviilu leivale teenida, kui ma albumilt vaid ühte lugu kirjeldan ja kiidan. Mul tuleb ka tunnistada, et "Release Therapy" on tüüpiline kommerts-räpi plaat ühe väga hea looga, mõne väljavenitatult okei palaga, mida ümbritseb fantaasiavaeselt standardne tuks-tuks. Palju eri kantidesse vedavaid külalisesinejaid ja oma rida ajavaid produtsente. Et suures plaanis tuleb siis vaid vorstiga leppida. 5
Siim Nestor

Dead Moon
"Echoes of the Past"
(Sub Pop)

60aastaste onukeste lärmakas stomp'n'roll.

Kas teile ei tundu, et sõna "rokenroll" on üleekspluateeritud ja kultusbändiks nimetatakse igast üleshaibitud jama? Dead Moon võib anda tubasest taidlemisest tüdinud organismile täiesti uue hingamise. Keerake volüüm põhja, tõmmake kõrvad täis tuulist mereõhku ja tundke, et olete elus. Dead Moon on ehe vana kooli (või mis kooli - school's out forever!) rokenrollbänd, kes on aastakümneid tuuritanud mööda Ameerikat ja Euroopat ja kelle parimad plaadid on ise kokkuseatud kontsertsalvestused. See on elav rokenrolli ajalugu, mis varieerub lärmakast punkrokist hingekriipiva harmoonikaga blues'i ja meeltülendavate ballaadideni. Just selline Ameerika muusika, mille kohta Violent Femmes laulis "I like American music...". Dead Moon on kultusbänd. Nägin neid laivis sel sügisel, viimase Euroopa tuuri ajal Berliinis. Legendaarne punkklubi SO36 oli paksult rahvast täis ja üle kogu saali toimus totaalne stomp. Mitte ainult lava ees ei pogotud, hittide ajal läks rahvas üleni lainesse. Ja hitte on neil palju, kaks tundi mängisid jutti. Seejuures on imelik mõelda, et bändi kaks hinge ja lauljat Toody ja Fred "I've been screaming at the top of my lungs since 1965" Cole on ligi kuuekümneaastased (trummar Andrew Loomis on vist natuke noorem).

49 lugu, ei mingit haipi, puhas kuld. Kogumikuna ei saavuta "Echoes of The Past" sellist terviklikkust nagu näiteks ühe-kontserdi-plaat "Hardwired in Ljubljana" (1997, live mono). Küll aga annab suurepärase ülevaate nende muusikast. 9
Kristjan Ots

Jet
"Shine On"
(Atlantic)

Austraalia rokipoiste retromasin ikka aurab veel.

Ma nüüd ei mäletagi, millise ägeda seitsmekümnendate esimese poole USA rock-bändi biograafiat diagonaalis lugedes torkas mulle teravalt silma läbiv hala, et küll oli neil raske omal ajal kuulsaks saada. Pärast nimetatud bändi parimate palade kogumiku kuulamist ei tekitanud see hala minus aga mingit imestust - täpselt samasuguseid bände oli tollal ju kolmveerand Ameerikat täis...

Ja mis puutub siia Jet? Nemad on ju meie aja b& auml;nd? On jah, aga nad kõlavad sel albumil nagu kolmveerand Ameerikat kolmkümmend aastat tagasi. Suvaliselt. Igavalt. Tüüpiliselt. Ja mis kõige hullem - ilma eelmise plaadi hittide pauerita. 3
Mart Niineste

Rassakas ja sõbrad
"Album vms"
(Lejal Genes)

Ebapiisav tõestusmaterjal albumi väljaandmiseks

Rassakas on laisa häälega, kuid häälel on olemas oma märk - vaba aeglane vool. Põhjad on sünkroonis häälega - laisa biidiga, jazz'ilikud. Paneme kaks aeglast asja kokku ja saame chill'i plaadi, liiga chill'i. Ma vannun eesti räpi nimel, et Rassaka materjal on kole haltuurase kõlaga. Suisa sel määral, et paaris lühemas vahepalas ongi ainult biidikordus. Pardon, kas see on nali? Rassaka verbaalsektsioonid sõidavad vaiksel melanhoolial, jutustavad väikseid lugusid, lugusid, mis jäävadki võõraks. Kogu Rassaka plaadi erandlikumad momendid on naeruväärselt irooniline "Klubis" tekstiga "lakkuge põrandat, litsid, mul on raha" ja kaks Kalviku produtseeritud house-räpi pala. Väikest põnevat lubavust on aimata mõnes Tatmosavvo valmistatud põhjaga loos.

Lejal Genesi entusiasm ja sagedus uute plaatide väljaandmisel on muidugi erakordne. Nagu võite arvata ei suuda muusikaline tase sellise lokaalse keskendumise juures aga kaasa sammuda. Olgu Rassaka "Album vms" selle kiirustamise sümptomiks. Kokku 25 loos on kuulamist kurvastavalt vähe. 4
Aleksander T. Yostafa

Thom Yorke
"Eraser"
(XL Records)

Depressioon: süvenev?

Thom Yorke laulab oma esimesel sooloalbumil, nagu oleks kõik ammu läbi, aga aeg-ajalt tuleks meelde. Kaeblikkus ja resignatsioon. Või on ta kunagi üldse teisiti käitunud?

Siin on kuulda sellist kõhklust ja lausa ükskõiksust. Otse helidena muide. Koos produtsent Nigel Godrichiga sissemängitud kõlades. Läptopikrigin, sünteetilised bass ja kitarr või ma ei tea mis asjad. Plaat, kus instrumentidel või nende tegelikul kõlal on vähem tähtsust, kui rock'is või ka elektroonilises muusikas harjumuspäraselt on. See on lähedal Radioheadi viimaste plaatide saundile, kuid samas annab Yorke mõista, et mingitest asjadest on tal oma melanhoolsetel uitamistel nüüd ükskõik.

Aga millest tal ei ole ükskõik? Mis teda üldse huvitab? Neid asju on, aga nad on lihtsavõitu. Küsimused, mille vastus on ette teada, kurbused, millega oled harjunud. Maailm, mis on, nagu on. Siiski, häid kujundeid, nagu "I'm for spare parts, broken up", jätkub. 7
Tõnu Kaalep

Disco Ensemble
"First Aid Kit"
(Universal)

Keskpärasuse madalpunkt.

Disco Ensemble on Soome bänd, millel diskoga pole midagi pistmist, küll aga seda sorti meloodilise post-haardkoor igavrokkmuusikaga, mida miskipärast just Talsinki põhjapoolses osas suuremal hulgal toodetakse. Nagu nende saatusekaaslastelgi tihtipeale kombeks, on Disco Ensemble'i kenasti produtseeritud helilooming igati ponks ja kvaliteetne, kuid ei suuda kuulajat samas absoluutselt millegagi üllatada. Album on läbivalt steriilne, etteaimatav ja pinnapealne ning toetub pealegi veel sellele tülgastavalt igituttavale meloodilisele uauaua-rokivokaalile, millist pea igas sealtmailt pärit bändis kuulda võib.

Plaadi kujundus, k.a laulusõnad, on j ustkui ängis teismelise käega kritseldatud ning Disco Ensemble on intervjuudes väitnud, et tahetakse tegeleda teraapiaga (valage oma negatiivsed emotsioonid meie muusikasse, siis on hea olla), kuid näib üsna kahtlane, kas mõni noor nii verevaesest kettast tõesti lohutust leiab. Kommertsiaalsuse kõrvalmaik on liiga tugev. Bänd ise on muide keskmisest kuulsam ja nii Euroopas kui Ameerikas tuuritanud, nii et ehk näitavad nad oma tugevat külge hoopis kontsertidel. Kui The Vines ja Green Day just väga meeldivad, siis pole ka selle plaadi kuulamine ilmselt vastunäidustatud. 2
Mart Kuldkepp

Def Räädu
"Succiety"
(Lejal Genes)

Väga moodsad rütmid Rakvere legendidelt.

Hiljuti murti populaarses virtuaalvestlusruumis mutantdisco.com verbaalseid piike teemal, kas tohib öelda halvasti muusika või nähtuse kohta, mida mõni teine osaline meie pisikeses konnatiigis nimega Eesti tantsumuusika-underground (jabur määratlus, aga parem puudub) promob või lausa ise toodab. Debatis jäi sõnavabadus üllataval kombel kaotajaks (ei jäänud! - SN), kuna üksteist tuleb ju ikka respekteerida ja avalikust kritiseerimisest on soovitatav hoiduda. Hmm, mida?

Ja ei oskagi seletada, miks just see võrdlus meenus - kuigi, jah, ka Def Räädu kujul on tegemist kodumaise, Rakvere taustaga nähtusega meie muusikamaastikul, kes noorte seas vaieldamatult populaarne. Sest "Succiety" pole midagi, mida tingimata maha tegema peaks. Hoolimata sellest, et pealkiri teeb ettevaatlikuks.

Muusika siin plaadil on suhteliselt ühetaoline sünkoopne two-step või reggaton, kuigi kahtlemata peenekoeliselt produtseeritud. Produktsiooni küljelt ei kriibigi miski kõrva, ilmselt kõlavad värskemad Lääne riddim'id samalaadselt. Selles mõttes oleks ju lausa rahvusvahelist mänguruumi. Kindlasti mõjub see hitimaigulisena ka tantsupõrandal.

Kohe üldse ei meeldi aga kahes loos kaasategevad välismaised MCd, mu arvates kõlavad nad väga Dr Albani moodi ja kahvatuvad meie kohaliku staari MC J.O.C. ehk Päär Pärensoni osavate eesti- ja ingliskeelsete sõnaseadete kõrval.

Üldse tuleb tekstiosa jõulisemalt esile kui n-ö musa pool. Kuigi pigem heaoluühiskondade teismelisi iseloomustavad naiiv-imalad laulukesed poliitikast, religioonist ja maailmarahust (millest suur osa tänapäeva popkultuurist läbi imbunud) allakirjutanule just meele järgi pole, on plaadi üksikud eestikeelsed lood siiski märkimisväärsed, täiesti kuulatavad. Vahva, sest valdavat osa eestikeelsest hip-hopist ei soovitaks ka vaenlasele.

Kokkuvõttes kuus punkti, kuna Def Räädu on siiski äge punt, kelle parimaid palasid millegipärast siit CD-lt ei leia. 6
DJ Drummie

The Stranglers
"Suite XVI"
(EMI)

The Stranglers pingutab The Stranglersit teha.

The Stranglers oli üks mu noorpõlve lemmikuid. Punkbändi kohta olid nad tavatult mitmekülgsed ja iga nende järgmine album erines eelmisest, tihti kardinaalselt. Nad suutsid kirjutada korraga maailma seksistlikemat kolerokki ("Bring on the Nubiles", "Down in a Sewer" jne) ja hingematvalt kauneid laule ("La Folie", "European Female", "Goodbye Toulouse" jne). Huvi kadus mul nende vastu, kui bändist lahkus laulja/kitarrist Hugh Cornwell. Minu jaoks oli tal selles ansamblis liiga oluline roll, samas paljud fännid - mis on veider - ei las knud ennast sellest väga häirida. Samas jah, tõeliselt omanäoline klahvkamängija Greenfield ja üks sümpaatsema olemusega trummareid, Jet Black, jäid ju alles. Stranglersi kolmandast järele jäänud originaalliikmest JJ Burnellist ma meelsamini ei räägiks, sest temaga läksime Rock Summeril tülli (ütlesin talle rõõmsalt otse välja, mida ma Cornwelli asendama võetud pubilauljast arvasin).

Nii et uut plaati masinasse pistes olin enam kui kindel, et head nahka siit ei tule. Tüübid on muidugi püüdnud vana hea Stranglersi stiilis plaadi teha ning korraks see neil peaaegu et õnnestubki ("She's Slipping Away") - Greenfieldi sõrmed hüplevad tuttavlikult orelil, karge fussine bass ja täitsa nitševoo laulumeloodia. Enamjaolt pole aga "päris" Stranglersiga mingit pistmist. Üks obskuursus siin plaadil on ka: "A Soldier's Diary" - see kõlab kui Green Day kohtuks Luarvik Luarvikuga. Oh jah. 5
Raul Saaremets