60ndate rhythm’n’blues ja
garage väga emo välimusega noorte inglaste käes.
Kohati
lapsik näib, et juba mõnda aega on Eesti rock-kriitikute seas heaks
tavaks New Musical Expressi mitte lugeda – see olevat jube haibimootor ja
mõeldud ainult ullikestele, kes ise mõelda ei oska.
No The
Horrors on üks korralik NME-bänd tõesti. Nad olid
kõigest seitse lugu valmis kirjutanud ja juba ajalehe esikaanel. Ja
muidugi see, kuidas nad välja näevad, ajab ühe tõsise
kriitiku tati põlgusest vahule. Olgem ausad, kutid näevad
tõesti väga emo välja, aga selline söödav
šikk gooti-emo, ütleks.
Bänd ise on aga üllatavalt
hea. The Horrorsi arusaam 60ndate R&Bst ja garage rock’ist on
täitsa adekvaatne ja mõjub teiste trendi-bändide taustal
värskendavalt. Kodutöö on neil samuti korralikult tehtud, kui
nimetavad eeskujudeks 60ndate veidrikke The Driving Stupidit, mis on ka The
Falli saundi mõjutanud. Varajast The Falli meenutab “Strange
House” rohkem kui korra, aga eriti meenub meile Birthday Party.
Loomulikult kuulan ma meelsamini eespool mainitud originaale, aga ühe nn
NME-bändi kohta täiesti korralik saavutus. 7
Raul Saaremets
Earlies
“The Enemy Chorus”
(Names)
Karm reaalsus tabas hipikommuuni.
Kuigi Earliese liikmed on Inglismaalt ja kaks Texasest, meenutas nende paar
aastat tagasi kollektiivsesse indi-teadvusse jõudnud
debüütplaat oma laisa psühhedeeliaga pigem California bände
nagu The Mamas and The Papas või Beach Boys. Alguse Earlies oli
rannamuusika, aga siin on päike pilve taha läinud: muusika on sama
palju proge kui psühhedeelia ja meenutab seda perioodi hipi elus, kui ta
aru saab, et ühisfarmis elamine pole pelgalt spirituaalne tripp, vaid
vahepeal tuleb ka kartulid maha panna. Siin sõnades on pettumust ja
paranoiat, muusikat võiks võrrelda The Beta Bandiga (“No
Love In Your Heart”), ja kindlasti hipiperioodi The Beatlesiga (kas
või “Enemy Chorus”).
Siin plaadil on tunda kogemata
edu saavutanud bändi soovi maailma oma teise plaadiga tagurpidi keerata:
kihiline ja ülidetailne produktsioon võib end küll avada igal
kuulamiskorral täiesti uudselt, aga lugude põhjal võib
enam-vähem kohe väita, et terviklikku plaati lood välja ei anna.
Osa lugusid on veidi liiga magusad (“The Ground We Walk On”), ja
kuigi enamik plaadist on liiga ühesugune, leiab Earliesele iseloomulik
segu pehmelt nätsuvast elektroonikast, laiskadest biitidest ja
tagasihoidlikest acid-kitarridest mitmes loos uudse väljapääsu
meie kuulmekanalitesse, pakkudes kohati Itaalia õudusfilmide saatanlikke
niutsuvaid sünte (“Bad Is As Bad Does”) ja kaalukeelena
veidrat funki, mida võiks mängida näiteks telesarja
“Dünastia” jehoovatunnistajate bänd (“Foundation
And Earth”). Vaadates tagasi neile kirjutatud sõnadele, tuleb aga
siiski nentida, et kirjeldus tuli veidi intrigeerivam kui asi ise. 7
Tristan Priimägi
Finish Me Off
“Seed”
(Forwards)
Elektrooniliste nikerdustega moe-industriaal
post-grunge kastmes. Tartust.
Nagu armastab öelda suusakoondise
peatreener Mati Alaver: meie meeste allajäämus konkurentidele on pool
protsenti ja järgmise treeningtsükli eesmärgiks oleks see nulli
viia. Bändi väljama
iste analoogidega (Fear Factory jms) võrreldes on neil
“seal” ikka sound teravam, rifid särtsakamad, meloodiad
meeldejäävamad ja vokaal võimukam. Komplimendi teenib vokalist
Jüri Tarkpea versatiilsus ära küll, kuna mees suudab
ühtemoodi veenvalt esineda eri registreis (paljukiidetud Gerli Padargi
näiteks laulab kõiki lugusid enam-vähem ühes maneeris),
samas on laul miksitud liiga tuhmiks ja elektroonilised ülemhelid kipuvad
ansambli agressiivsemat poolust ära lämmatama. “Seedi”
parimad lood (“Bad Influence”, “Cry Blood”, “Cut
The Hand”) jäävad rotatsiooni, teisalt pole n-ö Priit
Naruski edestamist vist mõtet väga pikalt tähistama
jääda, sest pärast kuuendat kompositsiooni muutub niigi
lühike plaat selgelt tüütuks ning debüütalbumi kohta,
mida küpsetati viis või enamgi aastat, pole see just hea märk.
6
Andri Riid
Kasabian
“Empire”
(Sony/BMG)
Rock’n’roll staadionil tantsimiseks.
Ma ei
mäleta, millal viimati saanuks ühe mulle m e e l d i n u d heliplaadi
võttu kokku ühe lausega. Ilma, et tunduks, et otsin punnitades
lööklauset, või jätaks efektsuse huvides midagi v ä
g a olulist välja. Aga Kasabiani teise kauamängiva puhul saab, sest:
“Kasabiani “Empire” on pidulikult helisev kogum variatsioone
biitlite “Tomorrow Never Knows” teemadel.” Orient,
õndsad viisid, sämplitud rütmid, stardikiirendusel
pop’n’roll, hipitants. Mõni ime, et Kasabian on ainuke
bänd pärast biitleid, keda vennad Gallagherid avalikult oma
lemmikbändiks kutsuvad. Mõni ime, et vennad Gallagherid ei julge
avameelsusega lõpuni minna ja tunnistada, et kõige vaheldusrikkam
ja fantaasiaküllasem traditsioonilist briti suurt rock’i mängiv
bänd on praegu Kasabian. 8
Siim Nestor
Norah Jones
“Not Too
Late”
(Blue Note)
Kui soovid, et oleks rahulik ja
tapvalt turvaline.
Pean tunnistama, et kui uue Norah Jonesi albumi peale
panin, siis märkasin seda plaati järgmine kord alles siis, kui see
otsa sai. Vahepeal oli möödunud kolmveerand tundi. Isegi vaikus ei
möödu nii märkamatult. Uuel albumil väidab Miss Jones, et
on tahtnud enda ümbert seda turvalist Volvo-tunnet maha raputada, aga tema
sisemine “devil” on siin ehk veelgi rohkem peidus kui enne –
Norah’lt on küll pealt tõmmatud see soe helitekk, mis teda
esimesel kahel plaadil kattis, kuid üllatusi sealt teki alt ei leia. Kui
“Not Too Late” võiks olla Norah Jonesi otsinguline album, ja
kohati (teisel hoolikal kuulamisel) võib olla sellisena ka
tõlgendatav – näiteks “Sinkin’ Sooni”
poolmagav ragtime-šansson, või “Little Room”, mida
võiks laulda ka Dolly Parton või Loretta Lynn –, siis
tegelikkuses on selle muusika ülesandeks siiski sisendada turvatunnet ja
mitte sind selle kolmveerandtunni jooksul ühegi valenoodiga eneserahust
välja raputada.
Huvitav, kas sobival momendil pressi lekitatud uudis
selle kohta, kuidas Norah Jones Shakiraga magada tahaks, peaks meile andma
mõista, et ka plaadil võime näha tema
“ettearvamatumat” poolt? Võib-olla küll, aga paraku on
see mõte palju huvitavam kui plaat. 5
Tristan
Priimägi
Kaiser Chiefs
“Yours Truly Angry Mob”
(B-Unique)
Ambitsioonikad trendi-indipoisid teisel ringi
l.
Enam ei saa aru, kas need on kuuekümnedad, seitsmekümnendad,
kaheksakümnendad, üheksakümnendad või kahetuhandendad
aastad, mis koos Kaiser Chiefsiga jälle tagasi tulid, mõni
kümnend neist juba teist või kolmandat korda.
Mitmele
põlvkonnale vere kaudu tuttavad harmooniad ja meloodiad on muutunud
venivaks kliistriks, milles sumades järjekordne vihane ja röökiv
indie-bänd endale nime teeb. Kaiser Chiefs ongi nagu need teised
kümned või sajad, mida on tulnud nagu rahet ainult selleks, et
jälle sulada, nii et maa on must. Chiefsidel on õnneks siiski neid
selgelt defineeriv kvaliteet – omapära ja värskus, mis paneb
kuulama.
Üliretrolik papist plaadikarp on nagu kunagise menuajakirja
Noorus kaasaanne, nõukogude kahvatu “vaese” popi esteetika
reinkarnatsioon fontidest kuni visuaalse sõnumini. Limiteeritud
versiooniga on kaasas kontsertsalvestuse DVD ja sellest on näha, et
bänd rokib ka laval.
See on kaasahaarav, energeetiline ja muganduv
muusika, mis näilisest mässulisusest hoolimata ei riku ühtegi
konventsiooni. Suurepärane meelelahutus, ambitsiooniga kesta palju kauem,
kui talle eluaega on ette nähtud. 7
Priit
Hõbemägi
Skinny Puppy
“Mythmaker”
(SPV
2007)
Nukrate raukade nüri nühkimine.
Põrandaaluse tööstusmuusika kunagine radikaalne eliit on
mandunud oma naba põrnitsevate pragmaatikute viljatuks siseabieluks.
Tosina aasta tagune ülitugev ja põhimõtteliselt postuumselt
ilmunud “The Process” oleks võinud jääda Skinny
Puppy viimaseks plaadiks pärast andeka klahvpillimängija Dwayne
Goetteli üledoosi-surma.
Ehkki põhimõtteliselt on
Skinny Puppy küll multiinstrumentalist cEvin Key bänd, oli pigem
Goettel see, kelle panus muutis ansambli tõeliseks
kultusrühmituseks. Järele jäänud vanuritele võiks
isegi andestada katsed hüpata üle enda varjust, ent Key, Nivek
Ogre’i ja Mark Walki ponnistused nüüdisaegsuse ja
noortepärasuse suunas muudavad “Mythmakeri” üllitamise
Skinny Puppy nime all sama kohatuks, kui võiksid olla Arvo Pärdi
katsed luua emopunki. Palades nagu “Politikil” ja
“Ugli” tõstab hetkeks pead ürgne ja kultuslik
kõhn kutsikas, ent lõrin jääb tulemata; Ogre’i
tuim ja samas moosine pomin rikub ka muidu huvitavad momendid.
Kurb pole
aga mitte see, et taadid tippsaundiga kiretut elektropoppi toodavad (selles
kontekstis on “Mythmaker” kindlasti keskmisest parem plaat!),
vaid et paljude süngema elektroonilise muusika huviliste jaoks saab
“Mythmaker” olema esimene Skinny Puppy plaat, mida nad kuulevad.
Hoiatavat pilti tulemustest, milliseid võib anda noorsoo marineerimine
hapuks läinud kultusbändi eritistes, pakub ju praegune Eesti noorem
peavoolurokk, mis kasvanud suureks Metallica musta albumi mõju all.
4
Mart Kalvet
Patrick Wolf
“The Magic Position”
(Polydor)
Täiuslik popmuusika täiuslikult
kameeleonilt.
Kui paljudele osutub juba teine album ületamatuks
takistuseks, siis 23aastase Patrick Wolfi jaoks pole mingi probleem rabada
kõiki jalust ka kolmanda plaadiga. See on perfektne popmuusika,
vähemalt minu maailmas. Sümbolirohke, ent samas kahe-jalaga-maa-peal
poeesia ja külmavärinaid tekitavad laulumeloodiad, mida ei saa ka
magades peast, on laotud põhjale, kus kohtuvad kriipiv
retroelektroonika, akadeemilised keelpillikvartetid, futusündid,
indikitarrid, ukuleled, trompetid ja muud h
elid, mida üks keskmisest arenenuma kujutlusvõimega andekas muusik
suudab ühele plaadile kokku segada. Selle kõige juures on eriti
lahe ka Patricku laulustiil, mis toob meelde 80ndate uusromantikud –
umbes nagu Andy McCluskey või kohati isegi Billy Idol.
Põhimõtteliselt on Patrickul kõik eeldused, et
võtta üle David Bowie koht popmuusikas. Ta on samasugune kameeleon,
kelle jaoks stiilipiire ei eksisteeri. Eksimatult äratuntav, vastuoluline,
kirglik ja inimlikult dramaatiline, aga mitte kunagi pateetiline. Plaadi
esimese singli “Accident & Emergency” uhkest poseerimisest kuni
klaveriballaadi “Augustine” ja superdueti “Magpie”
(viiul ja klaver, Patrick ja Marianne Faithfull) kuratlikult hingepugeva
nukruseni – “The Magic Position” on peadpööritav,
sõltuvust tekitav ning ilus reis. See on muusika, mida tahaks ise teha.
Ma olen nüüd väga kade. 10
Lauri Tikerpe
