8 plaati

Free Tallinn Trio
“Full Moon”
(AVA Muusika)
Hoolega tasakaalustatud vabamäng.
Kui ma avangardi kuulan – kas või sedasama Eesti oma free-improvisatsiooni siin –, siis hakkan ma kuulajana vastu. Minuga räägitakse uues ja argikommunikatsiooni raiskamistest puhastatud keeles, kuid ma klammerdun heal meelel harjumuspärase grammatika ja loogiliste tähendusstruktuuride külge. Ja miks ka mitte? Ma ei oska ega taha teisiti. Ja pealegi, kas pole see suuresti asja mõte? Sest avangard – nagu näiteks ka sadomasohhism, mille reegleid ta tihti järgib – on mäng ja see toimib paremini, kui sa vastu hakkad ja lubad enese ümber veenmiseks mõnesugust vägivalda rakendada.
Free Tallinn Trio on hoolega tasakaalustatud tervik, seda muidugi. Kuid kõik kolm üksikelementi on siin ometi igaüks eraldi reljeefselt äratuntavad ja mängivad seda eelmainitud mängu omal viisil. Lauljatar Anne-Liis Poll on neist selles funktsioonis ehk kõige probleemsem. Vähe sellest, et ta eemaldub muusikaliste žanrite loogikast – ka äratuntavate emotsioonide koodid jätab ta teadlikult välja arendamata. Tema hääl mängib abstraktset, sosinate ja karjetega raamitud mängu, laseb end oma foneetilises transis eemalt vaadata ega kõneta mind eriti. Pianist Anto Pett ning kitarrist Jaak Sooäär aga teevad oma rollidega tööd pisut tolles “hea võmmi - kurja võmmi” võtmes. Pett on range, jäik ja vähese, kuid mõjuva kõneviisiga. Sooäär töötleb seevastu ka pealtnäha kõledamad suhtlushetked minu ja muusika vahel soojemaks, avaramaks, liberaalsemaks. 7
Tõnis Kahu

Whitesnake
“1987 – 20th ­Anniversary Special Edition”
(EMI)
Soft-metal Zeppelini ainetel, paksus sünnipäevakarbis.
Tõepoolest. “1987” on puudlisoengus hard rock’i klassika. Plaat, mis tõukas David Coverdale’i diktaatorinuia all rassinud ansambli korraks supertäheks – briti soft-metal-trupp lõi hittide “Is This Love”, “Here I Go Again”, “Still of the Night” ja “Give Me All Your Love” tuules läbi isegi Ühendriikides. Kus, meenutagem, oli 80ndate keskel juba nendetagi ilusate karvaste poiste üleküllus. Ja lööklugude vähem sütitavatest koopiatest koosnev kommertshevi “1987” müüs seal läbi 8miljonilise kuhja.
Mida teha selle plaadiga praegu, sõltub mõistagi ainult sellest, kus olid sina ja sinu maitse aastal 1987. Mäletan, et vihkasin oreliga auto-ballaadi “Here I Go Again”, aga nautisin kõike muud – “Is This Love’i” suuri süntesaatoreid ja lõbu, mida pakkus “Still of the Nighti” sarnasus nii Zeppelini “Black Dogiga” kui Zeppelini “Whole Lotta Love’iga”. 20 pikka aastat hiljem oleme taas koos ja ma ei tüki väitma, et “1987” on geniaalne üksi raamatupidamise seisukohast. “1987” on veatu teos. Kuldne meelalahutus-hevi, mis on tänaseks puhtaks diskoks muutunud ja kõlab jupp maad musikaalsemalt ja isegi tõsisemalt kui mis tahes uus-Arctic-Monkeys.
Olge head, aidake mul meenutada, kes krt oli see huligaan, kes küsis Robert Plantilt kuskil pressikonverentsil, et: kas te olete vaese mehe David Coverdale? Või kelle nali see oli? 8
Siim Nestor 

Maroon 5
“It Won’t Be Soon Before Long”
(A&M)
Falsetiga ja falsetita popmuusikat Californiast.
Nimetage tosin Rod Stewarti lugu. Mina sellega hakkama ei saa. Samuti ei oska ma 15 aasta pärast nimetada tosinat Maroon 5 lugu. Selliste bändide puhul tekib muusikalise mälu efekt, et seda lugu ma tean, aga nimetada ei oska. Või ongi sajad poplood omavahel nii sarnased. Näiteks maroonide “Won’t Go Home Without Yous”, vean kihla, et see on Puff Daddy Police--kaverist “I’ll Be Missing You” salamahti konverditud kidraluup. On võimalik ühel hägusel momendil tõesti arvata, et “Kiwi” on tegelikult Prince’i lugu? God knows.
Jajaa, võib rääkida, et see plaat ei muuda popmuusika konstruktsioonides midagi ja toimub lihtsalt vanade ideede viisakas töötlemine. Teiseks räägid armastajate rock’ist ja näitad Stingi pilti. Aga, no kamoon, sürreaalne on kuulata bändi, mille puhul ei saa nagu hästi aru, mis aastast nad tulevad ja kes laulab. Kui Maroon 5 mõnda lugu poes kolm korda kuulda, siis kardan, et võib kummitama jääda. Valge poisi boogie “Makes Me Wonder”, mis paneb uskuma, et solisti kõris on orgaaniline vokooder, ongi juba pea sees. Selle eest boonuspunkt. Lisaks kuuldava tõe eest, et Adam Levine laulab ae- ajalt nagu Phil Collins. 7
Aleksander T. Yostafa

Uku Kuut
“Santa Monica”
(Bigtree)
Natuke liiga pehme seriaalimuusika.
Plaadiga kaasa tulnud paberil kirjutab Uku Kuut, et tegemist on pehme-džässi sugemetega muusikaga ning et siit leiab erinevaid meeleolusid soo­jadel suveõhtutel unistamiseks ja niisama mõtete mõlgutamiseks. “Soovitan plaati täiskasvanutele,” lõpetab Kuut plaadi promo. Nojah, ega mul siin palju lisada nüüd polegi. Nagu peal­kirigi, nii on ka need helid siin ikka veidike liiga seebisaagalikud, vähemalt minu jaoks. Siirup, suhkur ja mesi üheskoos on nats karm ja silme ette kargab telepilt jõukast Ameerika keskklassist 80ndatel, kus laitmatult föönitatud seitliga perekonnapea ainsaks mureks on see, kas poja pruudiga semmimine on moraalne või ei.
Samas on siin plaadil väga palju lahedaid, nendesamade 80ndate sündisaunde, Herbie Hancocki virvendusi ja ühe laulu pealkiri on ka jumala äge (“Eestlane On Kosmoses”). Kahjuks lugu ise pole nii ulmeline, nagu pealkirja järgi võiks loota. Ma ei tea, võib-olla kuskil arutult kuuma California päikese all võiks see plaat rannas päikesepistega ringi tuiates saundträkiks täitsa sobida, aga siin ja praegu on ikka mu jaoks natuke liiga tapeet. 4
Lauri Tikerpe

The Afghan Whigs
“Unbreakable (A Retrospective 1990–2006)”
(Rhino)
Maskuliinne emo.
The Afghan Whigs oli 90ndate Ameerika alternatiiv-skenes üks omanäolisemaid bände. Kuulsaks said nad grunge-laine harjal, oskasid aga ajada täiesti omanäolist soul-rock’ilikku rida. Neile polnud võõrad ka gospel, R&B ja Motown. Veenvust pole nende muusika kaotanud ka kümme aastat hiljem, hoolimata sellest, et tõelist läbimurret neil kunagi polnudki. The Afghan Whigs on jäänud eelkõige pühendunud fännide ja kriitikute lemmikbändiks.
Nende esimesest (ja arvata võib, et ka viimasest) kogumikust võtavad enamiku ootuspäraselt enda alla lood edukatelt albumitelt “Gentlemen” (93) ja “1965” (98), kuid esindatud on ka “Congregation” (92), vastakaid arvamusi tekitanud “Black Love” (96) ning üksikute lugudega ka paar muud plaati. Pluss eelmisel aastal spetsiaalselt lindistatud kaks uut pala. Selline tükitamine The ­Afghan Whigsi peaaegu-kontseptsioonialbumite seisukohast kõige parem muidugi ei ole. Vaielda võiks ka mõnede lugude arusaamatu väljajätmise üle. Siinsest valikust tuleb ehk kõige paremini välja Greg Dulli geniaalsus laulusõnade kirjutajana. 7
Mart Kuldkepp

Kubichek!
“Not Enough Night”
(30:30)
Kõrtsi-rock’i bravuuriga staadionitäide.
Kui te tahate, et teie armastatud bändidel oleks sellised staadionimõõtu paatosega resoneerivad kitarrid à la Mogwai või Idlewild või – miks ei – isegi Coldplay, võite proovida sellele Newcastle’i bändile ehk isegi mõningase õhinaga läheneda. Aga kui olete neile 12 laulule esimese ringi peale teinud, siis saate isegi aru, miks teise ringi järele enam teab mis tarvet ei ole. “No Enough Night” koosneb nimelt keskmise kõrtsi-rock’i bravuuriga, ent visandi kaaluga kompositsioonidest ja neid laulab vokalist (Alan McDonald), kelle emo kõlab hetketi nagu Vaiko Epliku demo. Nii et jäägem ikkagi kitarride juurde, eks? Sest isegi kui terviklugudena võetult on “Hope Is Impossible” või “Start As We Meant To” ühed õõnsalt õhkavad “sügavlemised” kogu oma häbitus püüdlikkuses, pole nad vähemalt ebameeldivad. 4
Tõnis Kahu

Various Artists
“Box of Dub: ­Dubstep and ­Future Dub”
(Soul Jazz)
Londoni jätkuv kehtestus dub’i pealinnana.
Paljud dubstep’i ja traditsiooniliselt dub’iks nimetatava muusika fännid on internetis avaldanud arvamust, et see kogumik väärib omandamist ainuüksi Buriali loo “Unite” pärast. Tõsi ta on, Burial lipsab üha uuesti maagilistesse sfääridesse. Kuid pidage, siin on veel.
“Box of Dub” on kompileeritud sedasi, et need dubstep’i  ja 21. sajandi dub’i  juured maa seest nina välja ajaksid. Produtsendid nagu Skream, Digital Mystikz ja Kode 9 räägivad meile pigem masinas põõnavast bassikummitusest, kui tegelevad viimati söödud toidu maos tagurpidi keeramisega. Tayo meets Acid Rockers ja Sub Versions feat. Paul St. Hilaire püüavad uuendada keelt, mida 70nda­tel rääkisid ganja’st täidlaste peadega Jamaica tuusad King Tubby ja Scientist. Respiraatori taha peitunud Scuba destilleerib veest välja jälle seda õigemat tantsimise dubstep’i.
Dressid selga ja dub käima, sest asjalikke dub’ikogumikke ilmub harvemini kui uudiseid ganja’t popsutavast Lindsay Lohanist. 9
Aleksander T. Yostafa

Ulrich Schnauss
“Goodbye”
(Independiente)
Veel üks kivi shoegaze’i püramiidi.
Veel sel aastal esines Ulrich Schnauss Tallinnas koos paari Eesti bändiga. Kontsert olevat olnud väga hea, ise ei olnud kohal. Intervjuus ühele eesti võrguajakirjale nimetas Schnauss end marksistiks (võib-olla tegi nalja). Pagan, marksistilt ootaks ikka “maailmapurustuslikku” saundi, toorest, ihumahladest leotatud muutuste retoorikat. Niipalju siis rumalatest eelarvamustest, sest Schnauss on tükkis midagi muud.
Võimalik, et Schnauss on hoopis planeedi parim kiht-kihis-kinni tüüpi saundide ehitaja. Ulrichi musa pole parimail hetkil tibusammugi hõredam kui suuresti austatud Kevin ­Shieldsi looming. Ja tema vägevad heliseinad, kuulake “Medusat”, ajaks neil Berliini õllemarksistidel ilmselt silmad kenasti punni. Enamgi veel, las kuulavad Schnaussi ambientseid palasid “Einfeld” või “In Between The Years” ja las mõtlevad, kas nad on kunagi kuulnud Brian Eno ja Clusteri vaimustavat koostööd 70ndatel. Stereolabilik, süntesaatoritaevastega ära hajutatud “Stars” võiks MTV2st aga kas või kaks korda järjest mõnede briti tühikargajate asemel tulla.
Marksist, nagu taipate, võib teha väga sümpaatset muusikat. 8
Aleksander T. Yostafa