Airil lõpuks laulja?
Mida teha, kui su isa oli Serge Gainsbourg
ja ema on Jane Birkin? Mida teha ikoonilise taustaga, mis võib sind
rõhuda elu lõpuni? Charlotte Gainsbourg ei tee midagi erilist, ei
rabele ega mässa, palkab hoopis kuulsa duo Air viise kirjutama,
ingliskeelse lüürika jaoks Jarvis Cockeri ja Neil Hannoni ja
lõpuks laseb asja salvestada Radioheadi tootmisega kuulsal Nigel
Godrichil. Ja see, mis plaati saab, on korraga prantsuspärane, lihtne,
naiselik, elegantne, kuid mitte elutu. Piiratud emotsionaalse maastiku
kirjeldus, perekondliku kõlaga jalutuskäik sügiseses
Pariisis... 7
Tõnu Kaalep
Bob Dylan
"Modern Times"
(Columbia)
Vanameister jätkab rikkalikul kursil: lauludesse laulude peitmisega.
Nad kõik hakkavad üle õla tagasi vaatama, nagu ingli paid oodates: Bruce Springsteen oma tänavamuusikute pundiga Pete Seegeri laule jõurates, Eric Clapton lõputult Robert Johnsoni lugusid üle mängides, Sting vanamuusikat laudes, Knopfler koos Emmylou Harrisega kantrit sõrmitsedes... Kõik need mehed on vanaks jäänud.
Bob Dylan on niikaua maailmas ringi tallanud, et tundub, nagu ta võiks olla nende kõigi vanaisa. Teeb Last.fm'is saadet ja tema hääl kõlab krigisevalt nagu vana plaat tolmusel pööningul. Teda ei ole kusagil, aga ta on kõikjal. Ta on nagu tolm ja lõhn ja heli. Ta on olemas, aga ta on nähtamatu.
Ka Bob Dylani plaati "Modern Times" on püütud teha nii nähtamatuks kui võimalik. See on ka nagu mingi pööningult leitud vana asi. Aga Jack Frosti toodetud plaadi kõla on nii hästi tasakaalus nagu vana vein, mis ei tee purju, kuid paneb pea ringi käima. Plaadil on tegelikult üks trikk, mis mängib kuulaja peal keerulist nalja. Aga see selgub alles kuulates. Sest osa kuulajaid leiab plaadilt kaks korda rohkem lugusid kui teised - ühed lood kõlavad kuulaja peas, teised hoovavad plaadilt.
Moodsad ajad küll, aga vanamoodne mees. 9
Priit Hõbemägi
Orson
"Bright Idea"
(Mercury)
Kõrvu hellitav suvesüdame muusika.
Vahel leiab hea plaat su poolkogemata ja seda
rõõmustavam selline kohtumine on. Hollywoodi päritolu, aga
petlikult britiliku mulje jättev viieliikmeline bänd ei leiuta oma
muusikas küll midagi uut - rütmikas ning pigem mahedapoolne
kahe-kitarri-rock on kameeleonlik ning kubiseb viidetest teiste
artistide loomingule (millest üllatuslikem on ehk laulus "Last
Night" prevaleeriv Saturday Night Feveri aegse Bee Gees'i helipilt), kuid
õnneks on laene kombineeritud sedavõrd maitsekalt, et tulemuseks
on huvitav ja nauditav album. Eraldi võiks esile tõsta gruuvivaid
bassipartiisid ja nutikaid manipulatsioone laulude harmooniatega. Päris
esimesel kuulamisel see album kuulajale ei avane, aga parima laulu avalooks
paigutamine tagab, et esimene kuulamine ei jää viimaseks.
8
Andri Riid
Basement Jaxx
"Crazy Itch Radio"
(XL)
Harjumuspärane, kuid kõlalt hõredam helide bakhanaal.
Milline muusikažanr kõlab praegu kõige julgemalt ja värskemalt? Kus toimub kõige tihedam siblimine uue järele? Dubstep? Oh, ei. Vaadake ringi, se lge see, et praegusel aastaajal on kõige ris kantsem jaotus popmuusika. Arvestades seda, et Basement Jaxxi toodang plaadifirmale XL sai juba mõni album tagasi tantsumuusikast saadetud popiks kokku lepitud, on nad siin augus vilunud vennad. Seda enam on nukker kogeda, kuidas "Crazy Itch Radio" ülejäänud poppilti ühe laiali hajuva jõuetu plärtsaka teeb.
Atmosfäär ja detailid on täpselt nagu oodatud.
Multižanriline, multikultuurne, multirahvuslik, pidevalt sädelevaid
helmeid, pauku, tuld ja karda pilduv püsimatu tänavakarneval. Ja nagu
ikka, võib igast loost avastada lugematult vaimustavaid fragmente ja
uimastavaid kõlasid. Ainult et kogu see äärmine lustakus,
rõkkav lärm ja vaibumatu traali-vaali on veidi väsitav. Ja kas
selle sees üldse lugusid kui selliseid on? Kannatlikkus ehk viib lugudeni,
sest väga pisikeste sammude haaval läheb "Crazy Itch Radio"
siiski paremaks. 6
Siim Nestor
Audioslave
"Revelations"
(Interscope)
Korraliku jõuga post-grunge.
Audioslave tundub olevat režissöör Michael Manni lemmikbänd. "Collateralis" võis kuulda üht lugu nende debüüdilt ja "Miami Vice'is" on kogunisti kaks nende pala, "Shape of Things To Come" ja "Wide Awake". Ametlikult heliribaplaadilt te neid lugusid ei leia, küll aga siit, Audioslave'i kolmandalt kauamängivalt "Revelations".
Kui üks nende kaasaegne rokk-Frankenstein - eri bändide tükkidest kokku pandud Velvet Revolver - pole pärast debüüti enam iitsatanud, siis Audioslave on pigem jõudmas sinna kuhu Foo Fighters: respekteeritud bändi staatusesse, kellest rääkides ei mainita enam esimeses lauses liikmete varasemaid projekte.
"Revelations" on Audioslave'i kõige homogeensem plaat, kuigi tundub, et kahe plahvatusohtliku rokk-komponendi - Soundgardeni ja Rage Against The Machine'i - segamisel saadud kokteil on helipildilt lahjem kui kumbki algaine. Parimad hetked on seal, kust kostab läbi Rage Against The Machine'i stop-go-dünaamika, jõuline ja lihtne: lugudes nagu "Sound Of A Gun" ja "Jewel Of The Summertime". Ja "Shape Of Things To Come" sobib oma öise kõlapildiga värvi andma ühtviisi nii menufilmile kui rokkplaadile.
Korralik terviklik album. 7
Tristan
Priimägi
Nitrous
"Dominant
Force"
(Nailboard Records)
Kiirendusvõistlustel näeme, raisk!
Muusika ning sellega seotud subkultuur või elustiil
moodustavad tihtipeale ühtse kultuurinähtuse, millest puhtmuusikalise
komponendi eraldamine oleks üsna kunstlik. Nitrous ongi just sellise
totaalse kontseptsiooniga bänd, mille muusika on ühele kindla,
bändimeestele südamelähedase teema väljendus. Iga
"Dominant Force'i" kitarrikäik räägib nimelt selget
keelt seljatoe vastu suruvast, adrenaliinist läbiimbunud
kiirendusvõistlusekogemusest. Energilisele ja tehnilisele thrash
metal'ile sekundeerivad vähemalt sama tehnilised ja asjatundlikud
laulusõnad ning kogu kompott jõuab kuulajani sellise entusiasmi
ja pühendumusega, mille poolest pole ülejäänud Eesti
metal'il võib-olla midagi Nitrousega võrreldavat
välja panna. Mõnda olemasolevasse liini asetumise asemel midagi
täiesti omanäolist tehes on alati oht üle piiri minna ja
kitši libastuda, Nitrousel on aga õnnestunud sedagi vältida.
Ehkki esmapilgu l on tegemist kitsale subkultuurile mõeldud
plaadiga, tasuks "Dominant Force'i" kuulata kõigil, kes
oskavad muusikas hinnata siirust ja sirgjoonelisust, mis on sama sirge kui
kiirendusvõistluserada. 8
Mart Kuldkepp
Cassius
"15 Again"
(Virgin)
Prantsuse duo paneb tapeeti.
Kui "15 Again" oleks
poksija, siis oleks ta äsjasel Karl Lemani turniiril kõige kergemas
kaaluklassis päris korralikult tongi saanud. See plaat on kerget viisi
pettus. Avalugu "Toop Toop" pole iseenesest ju üldse mitte paha
ska-disko - moekad kitarrid, 80ndate sündid ja muu tantsupungi
atribuutika. Üsna üllatav, kui arvestada Cassiuse prantsuse hausi
minevikku. Aga eks poisid tahavad ka ajaga kaasas käia. Niisiis. Tekib
väike lootus, et võib-olla läheb edasi veel huvitavamaks. Aga
võta näpust. Järgneb "meeldiv" pooltund väheke
imala pop-elektroga, nagu näiteks Robbie Williams ja Madonna
nüüd harrastavad. Mööda võõraid albumeid
gastroleeriv "kohustuslik külaline" Pharrell Williams on
jõudnud ka Prantsusmaale ja kuigi ma pole just kõige tulisem
Pharrelli talendi austaja, pean ma tunnistama, et tema lauldud "Eye
Water" on tubli pea jagu üle teistest, eriti hingetu r&b
lauljatari Gladyse poolt piiksutud Cassiuse paladest. Prantsuse tapeet ja mitte
pestav. 3
Lauri Tikerpe
The Answer
"Rise"
(Albert Productions)
Hästi meelde tuletatud vana.
Šefi rock-bändi tegemine on tänapäeval ülilihtne. Otsid vanemate plaadikogust mõned kergelt psühhedeelsete kaanepiltidega vinüülplaadid seitsmekümendatest, kuulad need läbi, teed märkmeid ja võtad õhtul proovikas julmalt snitti. Lihtne. Kusjuures kuulamiseks on soovitatav valida vähemtuntud bändide albumid, sest nii on, khm, diibim.
Et retro on viimased mitu aastat olnud järjekindlalt moes ja möödunud kümnendid vahetuvad tänapäeval paari aastaga, on ülaltoodud viisil (olgu see siis teadlikult või mitte) tehtud bändidele vähemalt mõningane au ja kuulsus garanteeritud. Muidugi ei saa keegi garanteerida, et selliste bändide nimed ka kolmkümmend aastat hiljem ikka veel aktuaalsetena püsivad. Aga parem siis juba pool muna kui tühi koor.
Ja mina, vaene kriitik, olen jälle
omadega probleemi ees. Ühest küljest tasub The Answerit rokkiva
stiilipuhtuse eest kiita - ehk paneb "Rise" noore kuulaja
rokiajaloostki huvituma, neidsamu vinüülplaate
seitsmekümnendatest kuulama. Teisest küljest on tegemist lihtsalt
plaaditäie retroga - keda huvitab? 6
Mart
Niineste
Adem
"Love and Other
Planets"
(Domino)
Kosmiline armufolk.
Akustilise folgi trubaduuri Ademi teise plaadi avalugu "Warning Call" kõlab jahmatavalt sarnaselt hair-metal-bänd Queensryche'i kunagise hitiga "Silent Lucidity"! Mul pole maitseka varguse vastu midagi ja selline veider seos tekitab pigem huvi kui vastumeelsust - mida siis edaspidi oodata on? Edasi läheb aga plaat üsna sarnast rada eelmise albumiga "Homesongs". Nagu pealkirigi ütleb, on teise plaadi keskseks teemaks astronoomia ja Adem ise on selle kõige keskel nagu orbiidile unustatud üksik kosmonaut, kellele pole jäänud muud kui kitarr ja galaktika avarus. Adem kasutab kosmoseteemalisi metafoore armastuse kirjeldamiseks avakosmoses selle õnnelikel hetkedel ("Love and Other Planets") ja s uhtedraamades ("Launch Yourself"), ning temaatika on kokkuvõttes sama värske kui veel avastamata planeedid. Piknikud kolme kuu valgel ja muu selline värk. Muusika ei ole aga tihti sama meeldejääv kui sõnad. Loendamatutest harfi-, ksülofoni- ja muudest tilinatest kitarri peale heegeldatud õhkõrn võrk on küll kaunis vaadata, kuid muudab kogu albumi kuidagi liiga ühtlaseks - kas või näiteks Sufjan Stevensiga võrreldes, kes teeb justkui sama asja, kuid seikluslikumalt.
Produtseerida on seda albumit aidanud Kieran Hebden, kes on ärksamale muusikafännile tuttav ka Four Tetina. Tema käekiri on ehk kõige tuntavam loos "You and Moon" - pisielektroonika, tšello ja veidi Animal Collective'i kariloomakisa. 7
Tristan Priimägi
