9 plaati
Groove Armada
“Soundboy Rock”
(Columbia)
Elektrons
“Red Light Don’t Stop”
(Wall of
Sound)
Paukuv ja üleküllastatud hüperhouse.
Mõlemal briti tantsuduo, nii Groove Armada kui Elektronsi (aka The
Unabombers), plaadil on mõni vastuvaidlematult haarav bassikäik.
Mõned ettearvamatud partiid süntesaatoritel. Mõned
meelemürgina mõjuvad lahendused sämplite lõikamisel ja
kleepimisel. Ning iga pealetükkivalt mürtsuv rütm ei olegi
väsitav, vaid tõega kaasaviiv.
Head mõtted on neil
muusikutel aga lugude hulka laiali puistatud. Sisu sõelumise asemel on
nad rohkem keskendunud sellele, et näida tapvalt eklektilistena. Nende
to-do-listid näevad välja umbes nõnda: • üks
korralikult paukuv peo-house, • üks selline hästi šefilt
dubi-võtmes lugu, • siia võiks kraaksuma kutsuda mõne
raggamuffija, • tingimata midagi R’n’B-puutega, erootilise
vokalistiga näiteks, • siis peaks palkama mõne
rock-häälega laulja – meie rahulike, südamest tulevate
lugude tarvis, sest kuidas siis muidu, • ja siis udjame vana hooga edasi,
miks mitte koos paari kreisi MCga. Selle kahtlemata muljetavaldava ja
lämmatava eklektilisuse juures on nad sedavõrd isikupäratud,
et pimetestis te nende tandemite muusikal vahet ei teeks.
Kui teile istub
aga Basement Jaxxi – kelle haare duopaarile ilmselgeks eeskujuks –
raadiosõbralikum, ohjeldamatu peokuulutamise külg, siis jätkub
teile nende kahe plaadi seltsi lõbu mõistagi
ööpäevadeks. 6 ja 6.
Siim Nestor
Mutya Buena
“Real Girl”
(Island)
Suhkrubeibe tagasitulek.
Kunagise Sugababesi (väidetavalt
talendikaima) liikme esimene sooloplaat on vaieldamatult kvaliteetselt
produtseeritud popp-r&b. Mis kokkuvõttes tähendab, et ikka
üsna igav on. Puhas ja etteaimatav, kalkuleeritud luksuskaup. Samas tuleb
muidugi tunnistada, et haigutamaajavate ballaadide sekka on eksinud lugusid,
mis sunnivad end tähelepanelikumalt kuulama.
Näiteks Groove
Armadaga tehtud “Song For Mutya” kõlab nagu Madonna
“Material Girl” või varajane Depeche Mode. Mõnusalt
naiivne ja kergejalgne sündipopp. Või siis kummaliselt
võluva meloodiaga “It’s Not Easy”, kus Mutya laulmine
on kuidagi lähemal, inimlikum ja mitte nii silutud. Amy
Winehouse’iga lauldud duett “B Boy Baby”, mille
refrääniks filmist Ronettesi “Be My Baby” Mutya
versioonis, on jaburalt naljakas, aga kindlasti väga kõva
hitipotentsiaaliga. Seda siis heas mõttes.
Halvemas mõttes
hitt on aga George Michaeliga esitatud “This Is Not A Real
Love”, mis on pea sama kohutav kui George’i ja Eltoni kurikuulus
ühisšedööver. Hõisata midagi pole, aga halada pole
ka vaja. Keskmiste r&b plaatide rivis üks album lihtsalt jälle
rohkem. 6
Lauri Tikerpe
Rounce
“17 aastat”
(Bigtree)
Debüüt, mis võinuks veel küpseda.
Minu
tagasihoidlik arvamus on, et tegelikult poleks see plaat pidanud ilmuma. Kohe
räägin ka, miks. Ma tegin ka 17-aastaselt bändi ja oleksin olnud
valmis igaühega kaklema, kes oleks ütelnud, et minu muusika on
amatöörlik ning ebaoriginaalne. Ma andnuks oma väikese varba, et
ainult plaati välja lasta. Kui see oleks aga juhtunud, oleksin ma
tänasel päeval andnud tõenäoliselt midagi veelgi
valusamat, et seda piinlikku fiaskot olematuks teha.
Türi-Allikult
pärineva Rauno Schiffi ehk Rounce’i “17 aastat” on
toores, esimeste katsetuste faasis materjal, mille koht on kusagil
kõvaketta sügavustes. Õppus, millega lahingusse ei
lähe. Halb kuulsus ja eelarvamused on kerged tekkima, aga lahti saada on
neist sama raske nagu suitsetamisest. Ma olen üsna veendunud, et
Rounce’i hip-hop pole päris tema ise, vaid pigem alateadlik katse
järele aimata oma pleieri pleilisti – taustad, mis kõlavad
nagu 90ndate lõpu Eminem, NAS, Sean Combs või teised
nendetaolised.
Riimidest rääkides ei usu ma, et gängstad,
geto ja hõumid oleksid Türi-Allikul (või üldse Eestis)
mingi jube suur teema (muideks, mis see “hõumi” vaste muidu
eesti keeles oleks? Koduvana?). Eestikeelse hip-hopi suurim võlu ongi
see, kui sa riimid tähtsaks selle, mis toimub siinsamas meie ümber,
on see siis Kopli, Tartu või Kärsa. Hip-hop on muusikaline
ringvaade.
Aga noh, eks sõnavara täieneb iga päev ja
küllap tuleb ka soov omanäolisem olla (peaasi, et niisama jooma ei
kuku). Ja ühe laiema kõrvaringiga biidimeistri võiks ka
sõbraks hankida. 4
Lauri Tikerpe
The Mission
“God Is A Bullet”
(Cooking
Vinyl)
Vananevate gootimisjonäride teine lapsepõlv on
emotsionaalne.
Loend olulistest muusikutest, keda The Mission on
otseselt või kaudselt mõjutanud ning fenomenidest, mida
ajendanud, saaks pikem kui rong – leppigem nendinguga, et kui The Sisters
Of Mercyst lahkunud Wayne Hussey poleks enam kui 20 aasta eest seda punti kokku
pannud, poleks meil täna tõenäoliselt makis The White Stripesi
ega kaubamajades meigitud noormehi.
Pärast kuueaastast pausi
varjusurmast ärganud tumedapoolne pop-rokk-bänd kõlab natuke
nagu U2, mille liikmed on liiga palju Type O Negative’i ja The Culti
kuulanud ning teevad nüüd nägu, nagu poleks Depeche Mode’i
ja Nine Inch Nailsi veel välja mõeldud. Võiks arvata, et
flirt tänapäevase emoga soolab sellise tumepopi-supi suisa
naeruväärseks, ent palad nagu “Belladonna” ja “To
Love & To Kill with the Very Same Hand” kõlavad vaat et
veenvamaltki kui bändi vanemale loomele lähemal seisvad, keset
palavat suve uimasevõitu “Keep It in the Family” või
“Draped in Red”. Baritonaalne ballaad “Father”
mõjub selles kontekstis juba tõelise anakronismina. Samas, kui
midagi ärksat ja teravat (näiteks juba mainitud The White Stripesi)
on kohe peale võtta, võib “God Is A Bulletit”
õhtujaheduses jupikaupa nautidagi; korraga läbimiseks on 15 pala
siiski liiga palju. 6
Mart Kalvet
James Yorkston
“Roaring The Gospel”
(Domino)
Pastoraalsed elupildikesed keset Inglismaad.
Olen
siin natuke hädas. Šoti päritolu folklaulik James Yorkston on
teinud vaikse ja melanhoolse folkalbumi, mis kõlab väga
euroopalikult, aga ma ei oska täpselt öelda miks. Igatahes meenutab
see paat mulle pigem Donovani ja Van Morrisoni pastoraalseid elupildikesi kui
Ameerika akustilist folki. Uuema aja võrdkujud kipuvad ka olema
pärit Briti saartelt, Badly Drawn Boy või The Pogues kas
või. Okei, mööndus, natuke Pavementi ka (aga nad olid samuti
anglofiilid).
Käisin kunagi ühes kesk-Inglismaa
väikelinnas, kus autod vurasid uniselt valel pool teed ja lambad niitsid
tee kõrval muru. Yorkstoni plaadi tahaks just seal peale panna ja
kujutada ette, et oled tegelane mõnes Briti tõsielusarjas, kus
räägitakse tavaliste inimeste igapäevasest elust. Armas plaat
nagu postkaart. Lood kah paremad peal kui enamikel omasugustel. 7
Tristan Priimägi
Karizma
“A Mind
Of It’s Own”
(R2
Records)
Theo Parrish
“Sound Sculptures vol. 1”
(Sound Signature)
Baltimore’i ja Detroidi uus
house.
Kuidas kõlab nn sügav tantsumuusika ehk deep
house? Ütleks, et see on nagu elektrimootoriga Moskvitš, kus
tagaistmel keegi näpib sämplerit, juhi kõrvalistmel
sõrmitsetakse basskitarri ja autoraadiost on vahepeal kuulda korduvat
klahvpilli motiivi. Deep house produtsendid on seega tantsumuusika
kategooriates indiemuusikud. Introvertsed tüübid, kelle
kolmainsuseks on Minimalistlik Gruuv, Meloodiakordused ja Püha Funk.
Moskvitši mehed on ka Karizma Baltimore’ist ja Theo Parrish
Detroidist.
Karizma aka Kris Klayton ei üllata oma plaadiga
ühegi olulise kandi pealt. Kasutades lihtsaid, erineva kiirusega
rütmiskeeme, lisades väikese meloodiasämpli või
häälekese, ei jõua lookesed sihtmärgini. Ideedest on
puudus, vaheldusest on puudus, funkist on puudus. Plaat ise vaheldub küll
techno house’ist, instrumentaal hip-hopini, kuid see on make up, mille
all pole nägu.
Theo Parrishi “Sound Sculptures vol. 1”
on kasvanud samal muusikalisel kompostil, mis Karizmagi, aga sirgunud
kirjumaks. Nagu Theo Parrishil kombeks, on plaadil mõned
tüüpiliselt üles ehitatud aeglase tantsimise biidid ja lisaks
paar kuldset õunakest. 12 minuti pikkune Alena Watersi lauldud
“Soul Control” on selle aasta motoorse souli missikandidaat. Koos
Detroidi produtsendi Omar S-iga kahasse tehtud “Synthetic Flemm”
viib meid aga aegadesse kui diskoperse John Travolta läks erru ja uueks
tantsupõranda valitsejaks sai Jack.
Baltimore 6, Detroit
8
Aleksander T. Yostafa
Plaan B
“Puupeatus”
(GrandStar Records)
Ott Arderi viimasest luulekogust sai heliplaat.
Nõukogude ajal, tsensuuri “viljastavates” tingimustes,
arenes eesti rockmuusikas välja vist kogu maailmas unikaalne tendents
kasutada laulutekstidena päriskirjanike väärispoeesiat. Kuigi
selles vallas oli kindlasti ka õnnestumisi, jääb perioodi
meenutama suur hulk apoliitilisi, asotsiaalseid, muusikast
möödarääkiva lüürika ja antud kontekstis kohatult
intellektuaalse sõnumiga laule. Käesoleva albumi näol –
hüüdnimede taha peituv, ent tuntavalt kogemustega muusikuist koosnev
kollektiiv, on viisistanud Ott Arderi viimaseks jäänud luulekogu
“Puupeatus” – võib kardetavasti rääkida
eelmainitud absurdse nähtuse reanimeerimisest.
Iseenesest on
irooniline, et asjaolu, mida kasutatakse plaadi reklaamimisel n-ö
tõmbenumbrina, osutub albumi suurimaks nõrkuseks (olgu, laulja
hääl pole ka just selline, mida korralik tütarlaps oma
vanematekoju pühapäevasele lõunale viiks, aga see on juba
harjumise asi) ning rõhutab tarbetult projektipõhist olemust.
Plaadil kõlav muusika, mis kujutab endast ebatõenäolist
sulamit Ultima Thulest ja Singer-Vingerist/Friday’s Dealist, millesse on
segatud kobe annus 80-ndate progerocki, on tekstilisest poolest aga märksa
kõnekam ning minu rikutud mõtlemise juures pole mingi imetegu
näha Plaan B-s Genialistide mantlipärijat (kui vaid edasiseks jaksu
jätkub). 7
Andri Riid