9 plaati

Heiki Mätlik ja
Andres Uibo
“Spectrum. Estonian music for guitar and organ”
(ER)
Organilised ilusõnumid.
Mis sa kostad – klassikaline muusika on maas! Ta on ajakirjas Muusika ja koledatel, igavatel plaadiümbristel. Liiga tagasihoidlikel olemistel, kuhu kunagi ei minda. Kus sa seal oled, mida mõtled? Ei tea enam, mis tooni võtta, kuhu istuda ja astuda. Ma ei tea isegi, kust otsast seda juttu alata. Asi on nii, et hea, et üldse.
Andres Uibo ei ole mitte Toomas “kes peeretas” Uibo, vaid ilmakuulus orelimuu­sik, kes mängib orelit nii, nagu sa uneski pole näinud. Enamasti kõlab see nagu elav rong, mille vagunid kaugel omasoodu, aga enamasti ikka koos, ühise eesmärgi nimel täitsa grandioossetesse kõrgustesse jõuavad. Jah! Ja seal ei olegi muid pille, peale ühe pilli, mille nimi on akustiline kitarr. Ja Heiki Mätlik on kitarril. Tinistab nagu linnuke oreli kohal. Oo, see on hea, tõesti – nii hea. Seda enam, et see on lihtsalt elav ülesvõte ja puhas kodumaine looming. Nii on, ja saab olema, kui ka sina seda kuuled, usu mind. 7
Erkki Tero

Elton John
“Rocket Man.
The Definitive Hits”
(Mercury)
Peavool kogu oma “hiilguses”.
Ei mõista mina Eltonit. Ega saa ka tema fenomenist aru. Peaks nagu olema popstaar, aga no andke andeks, lavalist seksikust ja karismat on tal sama palju nagu Raimo Aasal või Gunnar Lohol. Või oleks siis hääl midagi erilist. Või sõnad. Või muusika. Olgu see “Bennie And The Jets”, “Rocket Man”, “Don’t Let The Sun Go Down On Me”, “Candle In The Wind”, “Sacrifice” või mõni muu lugu, ikka annavad tooni Beatlesi ja Beach Boysi siirupised meloodiad ning pateetilised staadioniballaadid. Ei kuule ma ka erilist hinge põhja kaja. Liialt kalkuleerituna ja meelelahutuslikuna kõlab tema muusika, mis on omas ajas ikka nii kinni, kui vähegi saab.
Suurem osa selle plaadi lugudest on vallutanud tabeleid 70ndatel, vaid “Tinderbox” pärineb käesolevast aastast, aga kõlab muidu samamoodi nagu kogu ülejäänud materjal. Saundid on lihtsalt veidi viimistletumad, muud midagi. Ainuke huvitav asi Elton Johni puhul on minu jaoks see, et tal olla maailma suurim päikeseprillikogu. Samas olen ma jällegi päris kindel, et ühel teisel tuntud kollektsionääril, Pulpi Russell Senioril, on tunduvalt seksikamaid prille. Aga noh, maitse asi muidugi. Nagu ka Eltoni muusika, mis tegelikult meeldib ju ikka päris mitmele (miljonile) inimesele. Nii et midagi peaks temas nagu olema, aga ma kardan, et mina seda küll kunagi üles ei leia. 1
Lauri Tikerpe

Fall Out Boy
“Infinity on High”
(Universal)
Noorte- ja alternatiivmuusika argipäev.
On juba paljukorrutatud tõde, et aastat viis tagasi tuurid üles võtnud Ameerika pop-punk/emo skene püsib praeguseks suuresti vaid inertsist käigus. Mõned bändid, nagu My Chemical Romance, ongi uppuvalt laevalt lahkumas ja otsivad uusi väljapääsuteid, teised, nagu Chicago äärelinna Fall Out Boy, rühmavad tublide mall-metal-tööhobustena edasi ja püüavad žanri piiridesse jäädes toime tulla. Ja seegi pole halb valik, sest eks haibi vaibumine sorteeri lõpuks tõelised ellujääjad välja.
“Infinity on High” on fännidele mõeldud album, kompaktne ja enesekeskne. Võrreldes eelmisega (“From Under the Cork Tree”) on bänd oma näo uuel plaadil veelgi kindlama käega välja joonistanud ja lood raskest äärelinnaelust moodustavad pehmete kitarririffide ja südantlõhestava vokaaliga nii orgaanilise terviku, kui veel üldse saab. Kuid FOB-d ei peaks alahindama. Lähemalt vaadates (kuulates) leidub nükkeid näiteks R’n’B ja 70ndate disko suunas; albumi valmimisel on abiks olnud Jay-Z ja soulimees Babyface. Siiski pole hetkekski kahtlust, millega täpselt tegu on. Oma sihtgruppi teab Fall Out Boy hästi ja pettumust neile ei valmista. Aga teistel on kardetavasti suva. 5
Mart Kuldkepp

Rotting Christ
“Theogonia”
(Season Of Mist)
Kreeklaste tõsiselt traagiline metal.
Kui tahate, et rock-muusika oleks päriselt, sügavalt traagiline, siis kuhu täpselt te seda otsima lähete? Nick Drake? Joy Division? Olgu nii, aga ikkagi jõuate selles suunas edasi minnes peagi soiguva indie ja argise alternatiivkantrini ning siis näete juba isegi, milles siin probleem on. Sest see pole traagika. See on hoolitsetud “miserabiilia”, enesehaletsus suure algustähe ja kesise kõnevõimega.
Friedrich Nietzsche kirjutas oma “Tragöödia sünnis...” 1872. aastal dionüüsilistesse rituaalidesse kätketud ülevast tragismist, nende võimest tunnetada sügavalt inimese enese hävingu paratamatust, ülistada ja imetleda seda. Nietzsche mõtles sinna juurde Wagnerist, aga oleks võinud fantaseerida ka näiteks sellest plaadist siin – 20aastase staažiga Kreeka metal-bändi arvult kümnendast.
Rotting Christ teab, et tõeline tragöödia on just nimelt rituaal, tegu, sündmus ja mitte lihtsalt meeleolu. Teab sedagi, et tõeline tragöödia vajab kangelast, vajab teda liialdusliku ja ülemäärasena, alles siis saavad hukk ja langemine olema absoluutsed. Rotting Christ teab üldse palju, teatraalselt palju – isegi liiga palju mõne maitse jaoks. Muusikaliselt ka, sest kõlaline kirevus ja meloodiline sarm on “Theogonia” vaieldamatu trump. Kuulake ära “Enuma Elish”, plaadi parima kitarrisoologa “Helios Hyperion”, lõpulaulu “Threnody” majesteetlik leinamarss. Kuulake, kuidas virtuoossed murdepunktid lahustuvad gootilikku atmosfääri, kus monstroosse taluvusvõimega rifid ääristavad kõlalisi viiteid Antiik-Kreekasse, Araabiasse ja mujale. Virilamad võivad vihjata, et sedamoodi eklektiliselt pidetuna lõpetab bändi liider, laulja ja kitarrist Sakis Tolis heliloojana mõnes Mel Gibsoniga Hollywoodi kangelasfilmis. “Nemecic” juba peaaegu et sobikski sinna. Aga isegi see lugu – suurejooneline eksootiline kitš-metal nagu ta on – meeldib mulle. 9
Tõnis Kahu

Machine Head
“The Blackening”
(Roadrunner)
USA lääneranniku post-thrash-energiakokteil lihvitud headuses.
Groove-thrash’i krestomaatiline alusepanija, vahepeal aastateks nu-metal’i kärbsepüünisesse takerdunud Machine Head on tagasi, seekord hoolikalt disainitud, konstrueeritud ja kõigile kaanonitele vastavaks lihvitud albumiga, millele kitsamat žanrimääratlust kui “tänapäevane metal” võib otsima jäädagi – ansambel eesotsas rütmikitarristi-laulja Robb Flynniga ei kirjuta niikuinii millelegi alla. Tõeliselt kaasakiskuvad, ent oma kliinilisuses veidi püüdlikud rifid vahelduvad mahlaste soolodega, tumedaid tundekeeli sõrmitsev mõuramisvokaal puhaste-eleegiliste melo-emotsemistega, millele Flynni vanusest tulenev kogemustepagas piisavalt veenvust ja kaalu lisab.
Tõtt-öelda mõjuvad need “ilukohad” isegi väärikamalt kui ajutised roppustevalangud (“Slanderous”) ja üleskutsed vägivaldsele võitlusele nimetute-näotute Rõhujate vastu (“Clenching the Fists of Dissent”, “Halo”), kuid millegagi tuleb ju teismeliste kõrvalt meelitada ka vanu austajaid. Nii ongi plaadi tugevaima pala “Now I Lay Thee Down” sõnum nii ambivalentne, et kõlbab tõekspidamisi riivamata kaasa laulmiseks igaühele, kes keskeale lähenevast nüüdishevist hoolida viitsivad. 7
Mart Kalvet

The Ponys
“Turn the Lights Out”
(Matador)
Sinu päevad päästev ja täitev rock.
Põhimõtteliselt on The Ponys nagu ameeriklaste oma Shelton San. Tugev toodang tuleb mitmendat aastat, kes kuulevad, need kiidavad, aga esikaantel on ikka keegi teine.
Etteruttajatele: “Small Talk” on see lugu, mis teil kähku vaja on. Aga tulge kähku tagasi!
Niisiis.
Selle bändi eelmise albumi müüs Siim Nestor mulle Raadio 2 otse-eetris. Tundmatu nimi oli, kuid plaat sai mu omaks paa­ri sekundiga. Ma nüüd ei teagi, kas sell­e kõlapildi kohta öelda vana kooli “ehe” või uue kooli “puhas kuld”, aga Steve Albini oskas nende tegelaste ­toored huikamised ikka kuradi puhtalt lindistada.
Nii ma sattusingi ühe plaadifirma konksu otsa. Selle firma nimi on In The Red.
Kui ma nüüd kuulasin The Ponyse uut albumit, meenus üks firma, mille konksu otsas ma olin, ütleme, tosin aastat tagasi. 4 AD.
4 AD tähendas ühel juhul sinust ja minust suuremate kajamasinatega võimendatud und (Cocteau Twins? Dead Can Dance?) ja teisel juhul alasti betoonkuubikus rokkivat inimliha (Pixies. Birthday Party).
See plaat, tobe öeldagi, asub nende kahe vahepeal. Ta kas äratab oimetud ellu või viib elusad transsi – tundub, et vahet pole. 8
PS Vanematele lugejatele: asendage teile tundmatud nimed nimedega David Bowie, Shaun Ryder ja Kooperatiiv Kuldnokk.
Erik Morna

The Bluetones
“BBC Radio Sessions”
(Mercury)
Britpopi mälestused raadiokontsertidest.
Kunagi britpopi laineharjal edu nautinud bänd on üllitanud omamoodi best-of-kogumiku perioodist 1994–2000. Kuigi valiku on teinud bänd ise, tõrgub sulg seda täisväärtuslikuks paremikuks nimetamast. Esiteks seetõttu, et välja on jäänud hilisem materjal, ja teiseks – lood ei kõla siin kaugeltki nende parimal kujul. Koondades stuudio-live-salvestusi John Peeli ja BBC Evening Sessionitest, on plaadi meeleolu midagi tavapärase live-albumi ja stuudiolugude kogumiku vahepealset. Puudu on heade kontsertplaatide energia ja stuudiosalvestuste detailirohkus, mistõttu mõjub plaat pigem kvaliteetse prooviruumilindistusena. Ehk on asi lihtsalt sõnakolmiku “John Peel Session” maagilises ja (liig)positiivset eelarvamust soodustavas mõjus, aga oma tippaegadel sarmikalt melanhooliat psühhedeeliaga põiminud bänd kõlab siin pahatihti lihtsalt kurva ja jõuetuna.
Parimatel hetkedel, mis kahjuks lõppevad esimese nelja looga, võib plaat sundida haarama riiulist The Bluetonesi debüütalbumi “Expecting To Fly”, et meenutada, milles siis õigupoolest asi oli. Vahelehel leiduvad vabandused, et bänd tundis legendaarsete stuudiote ees aukartust ja oli seetõttu pabinas, on küll armsad lugeda, aga plaadile palju juurde ei anna. 5
Tauno Maarpuu

John Cale
“Circus Live”
(EMI)
Nutika veterani veenev live-dokument.
Mõned asjad lähevad vananedes ikka palju paremaks, äkki rohkemgi kui teatud veinid Kalevi riiulilt, tundub. Velvet Undergroundi vioolamängijana alustanud John Cale on hea näide nüüd juba üle kuuekümnesest esinejast, kes kummalisel kombel püsib endiselt pädevana, väljaspool tavalist ajalooliselt olulise, kuid samas “parim-enne-läbi” artisti maailma.
Topeltkontsertalbum, proovivideotega DVD lisaks, on salvestatud Amsterdamis, Varssavis ja Los Angeleses. Muidugi on materjal tuttav, aga noormuusikuist taustabändid ja Cale’i enda energilisus teevad imet. Mitmed igivanad lood, kas või velvetite “Femme fatale”, saavad üllatava uudiskuue. Kõige tipp on omaenda minevikku minek, mis ilmneb Elvise “Heartbreak hoteli” kahes erinevas kaveris, kõigepealt juba aastakümneid tuntud traagiline, hüsteeria piiril versioon, siis proovivideos sealt veel edasiminek teispoole õuduse piiri, vaiksesse masinlikku nürimeelsusse. Eri kümnendite sooloplaatidelt pärit lood sulavad tervikuks, mis tõestab, et tänavu 65 saav artist on olnud harvanähtavalt ühtlase kvaliteediga; ja võib-olla on tema jaoks just praegu parimad ajad... 9
Tõnu Kaalep

Spirit Catcher
“Night Vision”
(20:20 Vision)
Mahe ja retrolik sündi-house.
Kui tantsumuusika artist paneb oma heliteose pealkirjaks “Night Vision”, siis võib vist ette kujutada, milliseid meeleolusid ta muusikaga vaimusilma ette manada proovib. Öine linn, vilkuvad tuled, neoonvalgus, reklaamisäbru – jah, muidugi, nii cool...
Spirit Catcher – Belgia produtsendid-DJd Jean Vanesse ja Thomas Sohet – kasutab öiste piltide maalimiseks 80ndate saunde. Peaaegu terve “Night Vision” oleks kui instrumentaalversioonid nimetatud kümnendi boogie’st ja klubi-R’n’Bst, mis on 4/4 rütmidega hoogsamaks tembitud ja pisut rasvasemate sündiakordidega ning täidlasema bassiga moodsale kõrvale sobilikumaks seatud. Spirit Catcher on kui rikka mehe Metro Area. Mis ei tähenda, et Metro Area oleks tingimata kehvem, ei – rikkale mehele lihtsalt meeldib rohkem selline poleeritum, läikivama ja lääge kõlaga mahe-house.
Ma ei julge nüüd enda peale võtta väidet, et “Night Vision” on läbinisti banaalne ja degenereerunud tantsumuusika. Kui ühe jalaga oleks nagu lamedal kommertslikul peol, siis teine jalg on peol, mille õhustikus on ka hiilivat elektrit. Aga samas... Kui jalad on erinevatel pidudel, ega see kõige parem variant ei ole. 5
Siim Nestor