“Tulen öösel sulle koju”
Valik
tekste 1996–2009. Väike Kirjastaja, 2009. 112 lk.
Aapo
Ilves tõestab oma uues luulekogus, et oskab väga ilusasti,
tasakaalukalt ja peenelt kirjutada, luua häid, ehk küll natuke
kulunud, aga sellele vaatamata mõjusaid kujundeid ning muu seas
kõnelda kunstiliselt traditsioonilistel luuleteemadelgi. Kogu selle
kauniduse juures on aga üks-kaks tõrvatilka: esiteks, puudub
originaalsus, omanäolisus, meeldejääv uudne väljendus- ja
vaatenurk. Aga mis sellest, luulet võib ka niisama lugeda. Teise,
muidugi veidi vähem kibeda elemendina jäävad silma üksikud
lullad, löövad ja torkavad read, mis oma sõnastusega on
ilmselt määratud jalust rabama ning konservatiive ärritama, aga
jäävad siiski kahvatuks. Ning näpuotsatäieke ilmestavat
roppust lubab oma tagasihoidliku kogusega ka konservatiivsel esteedil sellele
läbi sõrmede vaadata.
Teemade erinevusest ning
vormilisest mitmekesisusest tulenevalt on luulekogu ebaühtlane, see on
ilmselt seletatav asjaoluga, et materjal on kirjutatud pikema perioodi
vältel. Nii on raamatust saanud üldine läbilõige autori
loomingust ning mitmekesisus mõjub ainult värskendavalt. Esindatud
on ka read, mis laiemale publikule tuttavad eri artistide laulusõnadena,
nagu näiteks Tanel Padari “Kuu on päike” ja ansambel
Koera lugu “Väikeste linnade mehed”. Raamatust võib
leida ka mõned üksikud Ilvese tehtud fotod, tuttavad mõne
aja taguselt isiknäituselt, käesoleva kogu lehtedel jätavad nad
efektse mulje.
Võimalik, et järgnev väide
mõjub pisut ülekohtusena, kuid raamatus esineb luuletusi, mis
meenutavad mõne teise naklase loomingut. Ei julge öelda, kes kelle
järgi ja kas keegi üldse, ning tegelikult on igati loomulikud ja
vältimatud sõpruskonna sisesed mõjud üksteisele, aga
näiteks luuletused, mis algavad sõnadega “Olen
väike...”, meenutavad nii vormilt, rütmilt kui ka teema kergelt
kasutuselt kangesti Contra omi. Lühikesed mõnerealised
lööva sisuga lullakesed sarnanevad Jaan Pehki minimalistlike luuleks
nimetet üllitistega, ning isegi andrateedelikkus torkab silma.
Sotsiaalkriitilised teemad, mis puudutavad väikeste maakohtade
väljasure(ta)mist, üleüldist liigset tarbimist, rahva sunnitud
äraminemist, et võõrriigis paremat tööd ja
suuremat palka leida, ja kriitikanooled valitsuse aadressil on üldiselt
tabavad, kuid vaatenurk on tüütult tuttav proosatekstidest
kommentaariumiteni. See, et näiteks Eestis raske on ja kultuuriinimesi
kiusatakse, laskmata neil rahus oma produktiivsusele anduda, on kõne all
olevas koguski lihtne, kergelt irooniline paratamatuse nending.
Põnevad on aga lõunaeestikeelsed luuletused, ning on raske
öelda, kas seda vaid lugeja tagasihoidliku kokkupuute tõttu selle
kirja ja keelega, mistõttu sõnad nagu “tare”,
“pelgä” ja teised sellised on oma arhailisuses konteksti
arvestades uudsed, või on erinevad luuletused kogu tervikus nauditavad.
Eelnev küsimusepüstitus on muidugi absoluutselt ebaoluline –
nagu juba öeldud, murdekeelsed luuletused on luulekogu ühed
nauditavamad esindajad.
Soovides tutvuda Aapo Ilvese loomingu eri
tahkudega, on “Tulen öösel sulle koju” hea valik.
