1.Areen ütles: “Igatahes, kui Pink ühes äsja loetud intervjuus pisendavalt ütleb, et “It’s not that a big deal, music”, siis ei usu ma teda sugugi. Tema plaadid on huvitavad seetõttu, et muusika on talle probleem, et see on ühtaegu siinsamas lähedal ja samas mingitpidi mitte päriselt päral, mitte päriselt kuuldavgi. Tema vastused muusika loodud vaevustele on erisugused – ühe viite taha koguneb respektiga reveranssi, teise varju lapsemeelset camp-kihinat, kolmanda juurde jälle elevusega segatud ebamugavust. Aga ausalt öeldes loksutab Pink selle kõik segi ja ajab üle ääregi.” (Areen 17.6)


Flying Lotus

“Cosmogramma”

(Warp)

2.Areen ütles: “Kujutage ette, et teil mängib harfikontsert raadios ja siis teie raadio hakkab paralleelselt vastu võtma satelliitide kadumaläinud signaale, mingeid aafrika trumme, kosmosejaama vestlusi maapealse jaamaga jne. Ühesõnaga, mingi kuradi prügi tuleb ja segab teie hästi struktureeritud harfikontserti. Kas pole tore? Kogu see kammaijaa krabiseb ja sahiseb kui katkikulunud vinüülplaat, ei-tea-kust üles nopitud biitidest põhjad mütsuvad ja kõik see funktsioneerib, muutumata müraks. Vastupidi – see on isegi eriliselt mõnus ja Flying Lotus lausa rahustab.” (Areen 20.5)


Imandra Lake

“Seesamseesam”

(Seksound)

3.Areen ütles: “Pia Frausilt teada kitarriefektidega krohvitud shoegaze’i müraseinu siit naljalt ei leia. Kitarrid, klaverid, ukulele, metallofon – kõigel on pigem selge ja loomulik kõla. Rein Fuksi ja Eve Kompi hääled sulanduvad kokku, jättes mulje ühest inimesest, kes on suuteline laulma korraga kahehäälselt. Keegi, kes tundub ühtaegu nii lähedal ja samas haldjalikult kaugel, hõljudes tühjas ruumis, muust maailmast lahti kistud. Sest nagu “Liugle Liugle”, “Vajun” või “Puhangus” kinnitavad, paigalolemises pole midagi halba, kui sa mitte ei seisa kahe jalaga maas, vaid hõljud.” (Areen 23.9)


Arcade Fire

“The Suburbs”

(Merge)

4.Areen ütles: “Aga põhiline ei seisnegi viidetes, pigem bändi oskuses jätta lauludesse halle tsoone, tühje, käsitamata ja koloniseerimata ruume ning panna meid neisse klammerduma. Ehk leiame me nende laulude paatoses midagi sügavalt isiklikku. Kuid tegelikult on see pigem polster ja kaitsepositsioon. Arcade Fire mitte ei jaga meiega intiimsust, vaid hoiab meid eemal, ütleb, et ei, nii kaugele, nii sügavale ei maksa minna.” (Areen 12.8)


Wild Nothing

“Gemini”

(Captured Tracks)

5.Areen ütles: “Debüüdilt “Gemini” hõljuvad kõrvu kõik iseloomujooned, mille pärast klassikalist indie-muusikat armastatakse ja vihatakse. Justkui võimetus pingutada, end kokku võtta – Jack Tatum teeb laulmiseks vaid pool suud lahti, pillimäng on uimane, veidi vedel. Naiivsus ja ambitsioonitus – lihtsale the-cure’likule jangle-trillerdusele järgneb lihtne “ühe-näpuga-mängitud” motiiv elektriklaveril. Melanhooliaga liialdamine. Udu udu pärast.” (Areen 1.7)


Deerhunter

“Halcyon Digest”

(4AD)

6.Areen ütles: “Albumit, mille nime võib tõlkida kui “ülevaade möödunud ilusatest päevadest”, iseloomustab võrreldes viimaste reliisidega napim ja konkreetsem kõlapilt. [-]Meloodilise indie-rock’i ja vaikse psühhedeelia vahel head tasakaalu hoides kõlab album nime vääriliselt ehk parajalt ja ühtlaselt nostalgiliselt, sisaldades vihjeid nii rock’i lapsepõlvele kui Coxi hilisemate lemmikute varasalvele (eelkõige Stereolab).” (Areen 4.11)


Tolmunud Mesipuu

“Koger ja panter”

(Rist ja viletsus)

7.Areen ütles: “Lihtne on Mesipuu muusikast rääkida selle kaudu, mida ta ei ole. Kuigi metal’ist mõjutatud (Electric Wizard kas või), aga mitte-metal. Kuigi instrumentaalne rock-muusika, siis siiski mitte postrock. Seal, kus postrock laob oma emotsioonid minoore kasutades vaatamiseks välja, on Mesipuu lennurajad pigem mažoorsed, gruuvivad ja ... ausalt öelda etteaimamatumad kui enamik postrock’i.” (Areen 30.9)


Orelipoiss

“Õnn”

(Mortimer Snerd)

8.Areen ütles: “See on rabelemise antitees. Tõepoolest õnn, sest siin ei näi ega kosta ühtki liigset liigutust, mis võiksid eksitada rahuliku, mugava, kaissutõmbunud õnne teelt. Muusikataustade meisterdamiseks on Pehk peamiselt kasutanud arvuti muusikaprogrammides leiduvaid varem sissemängitud demolõike ning laulnud siis peale tekste ja mõtteid, mis voolavad temast välja loomuldasa. Kõige selle juures on “Õnn” tõenäoliselt žanriliselt kõige mitmekesisem album, mis Eestis eales ilmutatud – blues, soul, kantri, salongi-jazz, klubi-jazz, smooth sült, R’n’B… uhh…” (Areen 4.2)


MGMT

“Congratulations”

(Sony)

9.Areen ütles: “Sellele plaadile tasub anda võimalus. Tegelikult ka. Mina sain alles viiendal või kuuendal kuulamisel korraliku laksu kätte. Leidsin üles väikesed meloodiajupid, mis on oma koha klassikalise estraadi kullafondis auga ära teeninud. Rääkimata muidugi avalikest ning häbitutest viidetest ja vihjetest 70ndate glämmile ning kunsti-rock’ile ja happelisele hipifolgile. Unustage nüüd debüütalbumi “Kids” ja “Electric Feel” (kui te seda juba teinud pole). See rong on läinud ja MGMT saab sellest ise ka aru. Jumal tänatud.” (Areen 22.4)


Opium Flirt

“DejaVoodoo”

(3Pead)

10.Areen ütles: “Ja kuulen siin natuke kõiki ägedaid stiile, kui tohib nii öelda – stoner’it ja gothi ja jazz’i ja kas see seal polnud Cocteau Twinsi kajaplokk? Ja kas see seal polnud lausa ostsillaator ise või ikkagi 8-bit masin? Jajah, ma kuulen neid stiilinäiteid – neid seiklusfilmide (Duran Duran vs Mad Max) ja miljonimängude (Kohvritega modellid vs B. A. Baracus) ja hispaania trash’i (“Vampyros Des Lesbos” kas või) soundtrack’ide juppe. Kuulen neid natuke ja nad lähevad kohe ära, enne kui tüütama hakkavad. Lähevad ning annavad õhku järgmistele maailmadele.” (Areen 20.5)


Talbot

“EOS”

(Talbot)

11.Areen ütles: “Talboti tuum on tõsiselt doom. Aga on seda õnneks pigem Magma kui Joy Divisioni mõttes. Neis on kiindumust mastaapidesse, nii maistesse kui taevastesse, kuid emotsevat halemeelsust mitte üldse. Nad on ohverdusvalmilt tüütud ja staatilised ja aeglased ja selleks on neil kõik õigused, sest nad kirjeldavad seisundit pärast ekstaasi, pärast maailma lõppu, pärast narkohõllanduse lahtumist. Siin muusikas on vähe põhjust midagi oodata, sest kõige halvem on nagunii juba käes.” (Areen 18.3)


LCD Soundsystem

“This Is Happening”

(EMI/DFA)

12.Areen ütles: “Trummid, trummid, trummid – palju trumme, mis läbisegi kolistavad. Plörtsuva kõlaga bassid teevad ülbeid LCD-likke bassivõnkeid. Klaveri- ja elektriklaverikäigud, mis näivad nüri kindlameelsusega kinni jooksnud olevat. Kitarrikesed, mis ei kõla just kõige puhtamalt ja kõrvupaitavamalt. Eepiline pohmelliballaad. Ja siis James Murphy laulmist meenutav jutustamine moodsa eluga kaasaskäivatest naeruväärsetest paratamatustest, minnes aeg-ajalt äärmiselt südamlikuks.” (Areen 13.5)


Sun Araw

“On Patrol”

(Not Not Fun)

13.Areen ütles: “Sun Araw’ neljas täispikk album “On Patrol” on tema kõige ühtlasem ja kuulajasõbralikum teos, sellegipoolest nii tolmuse ja räämas kõlaga, et võiks vabalt olla obskuurne new-age-plaat aastast 1970, mis tänaseni kuskil mahajäetud keldris kuulajat on oodanud. [-] Instrumendid – Cameroni klaasine kitarr, suudmaigutav bass, kohmakas Farfisa-orel, süntesaator, kongad ja rütmid sämplerist – liiguvad selles riituslikus heliolluses omapäi, suures ruumis, teineteisest eemal ja vaid pooleldi teadvusel olles.” (Areen 2.9)


Tame Impala

“InnerSpeaker”

(Modular)

14.-15Areen ütles: “Tame Impala kodukandiks on õnneks Austraalia ja näib, et seal on biitlite fänne küllaga. Erilist ärevust tekitab minus ansambli solist ja pillimees Kevin Parker, kes kõlab ajuti nagu noor John Lennon. Jah, 60ndate muusika on nelikul korralikult läbi võetud ja pähe tuubitud, sellest hoolimata kõlab nende debüütalbum vägagi värskelt. [–] See siin on uus psühhedeelia ja aasta on 2010! “Innerspeakeril” keerlevad propelleritena õhulised, krõbeda saundiga kitarrid, taustaks müdistamas väsimatult gruuviv trumm.” (Areen 2.9)


Neil Young

“Le Noise”

(Reprise)

14.-15.Areen ütles: “See on kõige valjem intiimhetk, mida te olete kunagi kuulnud. Kui naabri öised oiged ning voodi päitsi tagumine vastu seina on nii võimas, et koer punub kiunudes kraanikausi alla ja tšehhi kristall puhvetkapis klirisedes mõraneb. Väidetavalt ainult täiskuu ajal lindistatud, läbi kahe võimu ja fuzz’i lastud elektrikitarr ajab tumepunaseks lakitud küüned kuulmekäiku, sülitab tsüaniidi, ulub, vingub, kisendab vihast ja valust. Pensioniealine Kanada onu raiub akorde nagu timukas päid ning laotab oma elu tükkhaaval manifestidena laiali.” (Areen 21.10)


Leslie Da Bass

“Minu kuningriik”

(Freaky House Records)

16.-17.Areen ütles: “Avarapilguline mängulisus on LDB plaadil ses mõttes lausa kõrgtasemel, et üht­moodi näkku saavad nii näiteks Vennaskond ja muu tolleaegne romantiline punk-pop kui ka sedasorti euro-trash, mille kunagised esitajad praeguseks nii teenitult unustusehõlma on vajunud, et ühtegi nime meelde ei tule. Hauntoloogiliselt on kohal veel jõhker slaavi pop, Gregoriani võltsülevuse kohalikud järeleahvijad, steriilne hotellibaari-lounge, veider kooslus – melanhoolne täiskasvanute raadiopop / abitu grindcore jne, üks painavam kui teine.” (Areen 4.11)


Twin Shadow

“Forget”

(4AD)

16.-17.Areen ütles: “Twin Shadow on dominikaani pärit­olu newyorklase George Lewis Jr-i muusikaline alias ja “Forget” tema debüütplaat. Grizzly Beari bassisti Chris Tayloriga kahasse produtseeritud albumi kõla ja üldine vaib ammutavad ainest nii 80ndate new wave’ist, David Bowie’st kui The Smithsist, kohati ka 70ndate lõpu diskost à la Chic. Võimalikest mõjudest ja täpsest produktsioonist enamgi annab aga plaadile kordumatu võlu Lewise kirglik, ent kontrollitud laulumaneer ja silmapaistev lookirjutamise anne.” (Areen 2.12)


Lenna

“Lenna”

(Mortimer Snerd)

18.Areen ütles: “Samuti on “Lenna” puhas “101 Eesti popmuusika albumit, mida sa enne kurdiks jäämist kuulma pead”-raamatu plaat. Ühtlaselt nii hea, et on keeruline – ja äkki ka tarbetu – üksikuid lugusid eraldi tunnustada. Samuti on albumil kõik žanrid, viited ja tsitaadid popmuusika ookeanist läbisegi ja üksteisest läbi imbunud. 60ndate popsoul ja nätsupop, kosmilise rock’i avarused ja proge toretsevad joonistused, estraad, Bondi saundträkid, kantri, ENSV kohvikumusa ja 00ndate Epliku-rock on siin kõik peenelt ja elegantselt doseeritud ning üleliigse rabelemiseta kokku segatud.” (Areen 3.6)


Salem

“King Night”

(Sony Music)

19.Areen ütles: “Lubage esitleda, stiil, mis juba mõnda aega musafriikide hulgas laineid löönud – witch house (ehk haunted house või drag). Witch house’i alustalaks võib pidada Ameerika triot Salem [–] Aga kui chillwave on viisakas ja sillerdav, siis witch house on kurjakuulutav – tempo aeglane, instrumendid efektimägede all vaevu eristatavad ning vokaal kõlab, nagu üritataks kuulajaga hauatagusest elust kontakti astuda. [–] “King Night” on raske ja intensiivne plaat.” (Areen 28.10)


Beach House

“Teen Dream”

(Bella Union)

20.Areen ütles: “Kolmandal albumil on nad teinud just seda – läinud kuulaja­sõbralikumaks, löönud helid lokkama. Muidu teeb Beach House endiselt pilvise meeleoluga unelaulu-muusikat. Kurvameelsed meloodiad, kalk ja kohe-kohe magama minestava lauljatari laul. Varasema üliujeduse ja kauni tühjuse asemel on “Teen Dreamil” lopsakas mass taga – rohkem instrumente ja rohkem meloodiaid ühes laulus. Enam ei tibuta, vaid kallab nagu oavarrest.” (Areen 1.4)


Kanye West

“My Beautiful Dark Twisted Fantasy”

(Mercury)

21.Areen ütles: “Kanye West on “My Beautiful Dark Twisted Fantasyga” lõpuks loonud oma megalo­maaniale väärilise teose. Äratanud popmuusika vähemalt üheks plaadiks ellu ja, nagu kirjutas keegi teine, viinud hiphopi kõigi jaoks “autentsuse” ideelt FANTAASIASSE. Halleluuja.

Sest sellist supernoovalikku algust, nagu pakuvad esimesed viis laulu – veatutest meloodiatest haaravad kordamööda kinni klaver, elektrikitarr, lastekoor, trompet, trummimasin –, ei mäleta ma lähiminevikust küll. See on produktsioon kui täppiskunst, ja seda isegi minu katkiste kõlaritega.” (Areen 2.12)


Malcolm Lincoln

“Loaded With Zoul”

(Universal)

22.Areen ütles: “Üks on selge, Robin Juhkentali hääl ja laulu- ning esinemismaneer on see, mida Eesti pop on vajanud ja ihaldanud – teatraalselt kile ja kiljuv, häbitult falsetti liuglev ning närviliselt visklev segu irooniast ja siirusest. Loomulikult on võrdlused kerged tulema. Kuluaarides sahisevad Bowie, Roxy Musicu ja Sparksi nimed, mulle kangastub aga Robinit kuulates Billy MacKenzie (olgu muld talle kerge) oma lahutamatu baretiga. [–] Tegelikult on Malcolm Lincolni debüütplaat korralik irooniline tarbimisühiskonna intellektuaalidisko.” (Areen 27.5)


The National

“High Violet”

(4AD)

23.Areen ütles: “The National pole kunagi olnud cool bänd. Algusaastate väikene altkantri välja arvata, on nad ikka ajanud oma melanhoolse ja 21. sajandi postpungise indiroki rada, millele aeg-ajalt keelpille ja muid muusikariistu külge poogitud. Ei mingit friigifolki ega erksa psühhpopi teedel ukerdamist, hoopis ilus ja parajalt monotoonne rokkmuusika.” (Areen 13.5)


Janelle Monáe

“The ArchAndroid”

(Bad Boy / Wondaland)

24.Areen ütles: “Assotsiatsioonide rohke müstifikatsiooni­pusa “The ArchAndroid” ei kõla kusjuures sugugi nii sõgedalt, kui eelnevast loota võiks. Viidete ja muinasjuttude koorem kulub marjaks ja lõbuks ära, kui otsustad preili Monáe tõsimeelseks fänniks hakata või temast teadusliku töö kirjutada. Kõigile teistele piisab 60ndate tõtaka pop-souli ja sama kümnendi õndsa ning õietolmuse folkmuusika vahel hüplevast lõbusast muusikast, mille kogu heliküber piirdub mõne kreisi kitarrisoolo ja aeg-ajalt ettejuhtuvate robotihäältega.” (Areen 8.7)


Actress

“Splaszh”

(Honest Jon’s)

25.Areen ei ole veel öelnud, et: “Actressi õrn, ultramodernne ja skeletne elektrooniline tiksumise­muusika on ühtpidi Detroiti traditsiooni (Theo Parrish, Moodymann, Omar S jt) jätkaja, teistpidi aga mahlakam, täidlasem ja mitte nii kõle edasiarendus kõigest, mida kutsuti mandri-Euroopa kottpimedates keldrites glitch-techno’ks ja micro-house’iks (või vastupidi). Muusika, millel oleks õmblused justkui väljapoole – esiplaanil on nõelteravad rütmilöögid – ja sisemuses lisaks nimetatule veel grime, hiphop, Prince, electro jne.”


Lone

“Emerald Fantasy Tracks”

(Magic Wire)

26.Areen ei ole veel öelnud, et: “Lone – Matt Cutler, Inglismaa linnast Nottingham – tegi aastal 2010 mitu sammu. Kui ta oma algusaegadel liikus pigem hiphoprütmis, siis tänavu võttis ta house-muusikapeokeske 4/4-hoo. Oma futuristlikkusest pigistas ta neljandal kauamängival tänavu välja ekstaatilised ja eufoorilised retropildid techno-muusika hiilgepäevadest (UR, 808 State jne).”


Vampire Weekend

“Contra”

(XL)

27.Areen ütles: “Kes nende esimest plaati kuulnud on, see kujutab ette, millega tegu – postpungi labiilne laulustiil à la Futureheads, psühh-infantiilne mängunurga-rütmika nagu Animal Collective ja loomulikult afro-pop oma kaootiliselt tilksuvate kuivade kitarride ja hääldamatute nimedega abipillidega (tooge välja need marimbad, zamumbad ja rekolod!). Kõik see on seekord aga uputatud sooja minimal-elektroonikasse ja ette kantud sõnadega, mida lihtsalt on võimatu (üheselt) mõista…” (Areen 28.1)


Ajukaja

“Ajukaja”

(Umblu)

28.Areen ütles: “Ajukaja enesele püstitatud ülesanne on: peaasi, et oleks funk sees. Funk on sõnast funktsioneerima, tantsumuusika peab funktsioneerima iseeneses, milline ka ei oleks artisti kunstiline otsus, mis sämpleid ta kasutab või kui kiire rütm on. Funktsioneerima iseenese gruuvide tsüklilisuses. Ja säärane oskus, produtseerida muusikat sedasi, et oleks funk sees, see, kallis rahvas, tuleb ühelt poolt eruditsiooniga ja teisalt sul lihtsalt peab olema intuitsiooni. Kui sul tunnetust ei ole, siis see välja ka ei tule.” (Areen 9.12)


Metsatöll

“Äio”

(Spinefarm)

29.Areen ütles: “Rahvusvaheliselt tähelepanu­väärseks nähtuseks kujunemise käigus pole Metsatöll kaotanud ei isikupäras ega innus, millega kord pärimusmuusikat töödeldakse, kord raudseid rajuriffe raiutakse. Eestiomane folk-metal-palett pole neile seni kitsaks jäänud, nagu kuulda vastselt albumilt – üllatavaid vahetoone ja leidlikke nõkse jagub “Äio” igasse palasse. Tölludele on südamelähedased ikka samad teemad mis rahvuskaaslastelegi – rahu, sõda, kodu, kättemaks, truudus, vaen, vaprus ja see, kuidas naisukeselt tõhusalt andeks paluda, kui liiga kauaks ula peale jaurama jäädud.” (Areen 4.3)


Killing Joke

“Absolute Dissent”

(Spinefarm)

30.Areen ei ole veel öelnud, et: “30 aastat tagasi tundus Killing Joke ehk vaid trotsliku metal-maitselise kurioosumina “uue laine” mitmete tava- ja reeglipärade kõrval. Kuid bänd pidas vastu ja on uue aastatuhande esimese kümnendi sisustanud stabiilselt heade plaatidega. Ootustekohaselt monumentaalne “Absolute Dissent” toob esmakordselt pärast 1982. aastast kokku Killing Joke’i algkoosseisu.”


Ariel Pink
– teist korda troonile

Pink ja bänd: Ariel Pink (keskel) ja tema ümber koondunud ansambel Haunted Graffiti. (4AD)Kui Ariel Pink möödunud suvel Tallinnas esinemas käis – klubis Tapper, enam-vähem täismajale –, siis kohtus tema ja ta bänd siin hulga toredate inimestega. Näiteks kahe melomaaniga, kes kemplesid klubi suitsunurgas Pinki nina all selle üle, kumb neist on artisti Eestimaal tõhusamalt haipinud. Suitsu pahvides enese tulevikuväljavaadetest rääkides kõneles Ariel Rosenberg Pink neile, et ega tal enne paremini minema ei hakka, kui mõni korralik plaadifirma talle lepingut ei paku. Paw Tracks, ansambli Animal Collective plaadifirma, mis on välja andnud mitu kauamängivat Pinki koduste lindistustega – “Ega see ei ole mingi plaadifirma,” ütles Pink pahuralt.

Mõni kuu hiljem, novembris 2009 kõlas uudis – Ariel Pink on sõlminud plaadistuslepingu legendaarse sõltumatu kompaniiga 4AD. Ja asjad, tõepoolest, võtsid suunaks “ülesmäge”. 4AD alt välja antud kauamängivast “Before Today” sai esimene Pinki plaat, mis jättis jälje USA albumimüügitabelisse. Tõusis kohale 163, aga ikkagi. Muusikakriitikud üle ilma on järele jõudmas Areeni kriitikutele, kes valisid tänavu Ariel Pinki teose aasta parimaks juba teist korda (esimest korda juhtus see aastal 2005 – kui võitis tema plaat “Worn Copy”) – “Before Today” näitab nägu iga laiahaardelisema muusikaväljaande aastalõpu tabelis (Uncut, Mojo, NME, Pitchfork, Fact jt).

Sellise suurepärase soorituse juures loobus Ariel Pink paljustki, mis temast nullindate kõige mõjuvõimsama muusiku tegi. Kui ta 00ndate keskel välja ilmus, oli ta viletsa neljarealise makiga lindistav ühemehe-magamistoa-bänd, kes mängis trummipartiid sisse suuga ja kelle muusika kõlas totaalselt lo-fi-lt, loe: halvasti ja valesti. Lo-fi-saundidest sai kümnendi tippmood. Tuhanded uued muusikud maailmas ja Eestis avastasid, et nad võivad algeliste vahendite ja oskustega üksipäini kodus muusikat lindistada ja et see halb ja vale saund on pigem eelis kui puudus. Pinki tuules lõid lõkkele lo-fi’s ettekantavad stiilid chillwave, hüpnagoogiline pop, udu-indie, rämedalt ragisev rock’n’roll. Iga noor muusik proovis valesti teha, sest valesti oli uus õigesti. Ainuvõimalik. Ariel Pink aga salvestas uue heliplaadi terve ansambliga, unustas enamasti ära kogu lo-fi-nduse (teatud määral neid uduseid viltuseid saunde plaadil ikkagi on) ja kõneles julgelt, et peamine, mis teda siin popmuusikas huvitab, on rikastumine. Kõigele lisaks teatas artist ühes 2010 antud intervjuus, et “Before Today” on tegelikult tema esimene album. Esimene õige teos. Mis tähendab, et Pink pisendas oma varasema, mõjutustsunamisid esile kutsunud loomingu visanditeks.

Lõpetuseks lause Ariel Pinki viimasest intervjuust: “I’m not a genius by any means, but I am definitely not insane.”

Siim Nestor

VAATA VEEL:


Personaalsed esiviisikud

Maria Juur
1.
Sun Araw “On Patrol”

2.
Salem “King Night”

3.
Oneohtrix Point Never “Returnal”

4.
Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Before Today”

5.
LA Vampires & Zola Jesus “LA Vampires Meets Zola Jesus”

Tõnis Kahu1. Flying Lotus “Cosmogramma”
2.–3. Salem “King Night”
2.–3. Sun Araw “On Patrol”
4. Swans “My ­Father Will Guide Me Up A Rope To The Sky”
5. Enslaved “Axioma ­Ethica Odini”

Mart Kalvet1. High On Fire “Snakes for the Divine”
2. The Wounded Kings “The Shadow Over Atlantis”
3. Electric Wizard “Black Masses”
4. Talbot “EOS”
5. Ramesses “Take the Curse”

Siim Kera1.-2. The National – “High ­Violet”
1.-2. Kanye West – “My ­Beautiful Dark Twisted Fantasy”
3. Dessa – “A Badly Broken Code”
4.-5. Big Boi – “Sir Lucious Left Foot: The Son of Chico Dusty”
4.-5. Janelle Monáe – “The ArchAndroid (Suites II and III)”

Mart Kuldkepp1. Kreatiivmootor “Kaleidoskoop”
2. Burzum “Belus”
3. Orelipoiss “Õnn”
4. Talbot “EOS”
5.-6. Brendan Perry “Ark”
5.-6. Arcade Fire “The Suburbs”

Ats Luik1. Beach House “Teen Dream”
2. Ariel Pink’s Haunted Graffiti “­Before Today”
3. Wild Nothing “Gemini”
4. Tame Impala “Innerspeaker”
5. LCD Soundsystem “This Is Happening”
Tauno Maarpuu

1. Ariel Pink’s Haunted ­Graffiti “Before Today”
2. Wild Nothing “Gemini”
3. Twin Shadow “Forget”
4. Talbot “EOS”
5. Surfer Blood “Astro­coast”

Anders Melts1. Brendan Perry “Ark”
2.-3. Ordo Rosarius Equilibrio “Songs 4 Hate & Devotion”
2.-3. Triptykon “Eparistera Daimones”
4. Trentemøller “Into The Great Wide Yonder”
5. Imandra Lake “Seesamseesam”

Erik Morna1. Twin Shadow “Forget”
2. FM Belfast “How To Make Friends”
3. Killing Joke “Absolute Dissent”
4.-7. Leslie Da Bass “Minu kuningriik”
4.-7. Gorillaz “Plastic Beach”
4.-7. Kanye West “My Beautiful Dark Twisted Fantasy”
4.-7. Cee-Lo Green “The Lady Killer”

Siim Nestor1. Sun Araw “On Patrol”
2. Flying Lotus “Cosmogramma”
3. Imandra Lake “Seesamseesam”
4. Wild Nothing “Gemini”
5. Beach House “Teen Dream”

Mart Niineste1. Grinderman “2”
2. Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Before Tod ay”
3. Liars “Sisterworld”
4. Imandra Lake “Seesamseesam”
5. Kreatiivmootor “Kaleidoskoop”

Birgit Pauklin1. Tamaryn “The Waves”
2. Wild Nothing “Gemini”
3.-4. Film School “Fission”
3.-4. Twin Shadow “Forget”
5. Warpaint “The Fool”

Tõnu Pedaru1.-3. The Fall “Your Future, Our Clutter”
1.-3. MGMT “Congratulations”
1.-3. Ariel Pink “Before Today”
4. Deerhunter “Halcyon Digest”
5. Arcade Fire “The Suburbs”

Tristan Priimägi1. Hooded Menace “Never Cross the Dead”
2. Rotting Christ “AEALO”
3. Janelle Monáe “ The Archandroid”
4. Zola Jesus “Stridulum II”
5. Sun Araw “On Patrol”

Koit Raudsepp1. Leslie Da Bass “Minu Kuningriik”
2. Vampire Weekend “Contra”
3. LCD Soundsystem “This Is Happening”
4. Darkstar “North”
5. Metsatöll “Äio”

Raul Saaremets1. Hype Williams “Find Out What Happens When People Stop Being Polite, And Start Getting Reel”
2. Ariel Pink’s Haunted Graffiti “Before Today”
3. Actress “Splazsh”
4. Oreliposs”Õnn”
5. Flying Lotus “Cosmogramma”

Erkki Tero1. Imandra Lake “Seesamseesam”
2. Opium Flirt “Dejavoodoo”
3. Animal Drama “Animal Drama”
4. Suurõ Pilvõ “Suurõ Pilvõ”
5. Ajukaja “Ajukaja”

Lauri Tikerpe1. Flying Lotus “Cosmogramma”
1.–2. The Black Keys “Brothers”
3.-4. How To Dress Well “Love Remains”
3.-4. Sun Araw “On Patrol”
5.-6. Neil Young “Le Noise”
5.-6. Avey Tare “Down There”

Bertil Tüvi1. Connan Mockassin “Please Turn Me Into the Snat”
2. Neil Young “Le Noise”
3.–4. Automelodi “Automelodi”
3.–4. Ariel Pink “Before Today”
5. Wild Nothing “Gemini”

Aleksander T. Yostafa1. Kanye West “My Beautiful Dark Twisted Fantasy”
2. Flying Lotus “Cosmo­gramma”
3. MGMT “Congratulations”
4. LCD Soundsystem “This Is Happening”
5. Arcade Fire “The ­Suburbs”

Madis Aesma1. Gorillaz "Plastic Beach"
2. Ariel Pink "Before Today"
3. Hot Chip "One Life Stand"
4. Four Tet "There is Love In You"
5. Orelipoiss "Õnn"

Jan Berkovich1. Melissa Auf der Maur „Out Of Our Minds“
2. Death Angel „Relentless Retribution“
3. Alcest „Ecailles de Lune“
4. High On Fire „Snakes for the Divine“
5. Suicidal Angel „Dead Again“

Ingrid Kohtla1. Imandra Lake "Seesamseesam"
2. Holy Fuck "Latin"
3. The Soft Moon "The Soft Moon"
4. Film School "Fission"
5. Black Angels "Phosphene Dream"

Rein Vader1.-6. Grinderman „Grinderman 2“
1.-6. Sleigh Bells „Treats“
1.-6. These New Puritans „Hidden“
1.-6. MGMT „Congratulations“
1.-6. Vampire Weekend „Contra“
1.-6. Eels „Tomorow Morning“

Joosep Reimets1. Mala "Return II Space"
2. Space Dimension Controller "Temporary Thrillz"
3. Ajukaja "Ajukaja“
4. Ramadanman "Ramadanman"
5. Lukid "Chord"

Madis Nestor1. Ariel Pink’s Haunted Graffiti „Before Today“
2. Deerhunter „Halycon Digest“
3-4. Flying Lotus „Cosmogramma“
3.-4. Kanye West „My Beautiful Dark Twisted Fantasy“
5. Opium Flirt „DejaVooDoo“