Aasta piinarikkaim kinoelamus
“Seks ja linn 2”
Režissöör
Michael Patrick King. Osades Sarah Jessica Parker, Kim Cattrall, Kristin Davis,
Cynthia Nixon, Chris Noth jt.
Tallinnas CC Plazas ja Solarise kinos, Tartus Cinamonis.
Eestis on seda filmi käsitletud seltskonna- ja turundussündmusena (koostöö naisteajakirjade ja kaubamajadega, glamuursed esilinastused, “meie oma” Carrie’de ja Samanthade valimine jne), kuid filmina pole teda suurt veel vaadeldud. “Seks ja linn” alustas aastal 1998 üsna vaimuka ja ropu HBO komöödiaseriaalina nelja New Yorgi tüdruku vabameelsest elust. Ajapikku sari muutus – sisult kehvemaks ja pealiskaudsemaks, kuid masside hulgas popimaks. 2008 lansseeriti ootuspäraselt järgmine toode – sarja tegelased kolisid kinoekraanile. Hiljuti üle maailma esilinastunud järg, “Seks ja linn 2” on vaatamata välismaa kriitikutele, kes seda ründasid nagu sääsed lõunaeestlasi (neli keskealist “tüdrukut” on ju väga lihtne mõnitamisobjekt), naispubliku hulgas hitt.
Seriaalist, mis alguses kandis endas lugu iseseisvatest ja tugevatest naistest, kes ei sõltu meestest, kelle elu eesmärk pole sünnitada ega abielluda, kasvas ajapikku välja Botoxit ja purgihormoone tulvil film, mis portreteerib groteskselt ja õõvastavalt oma kangelannade tulevikku (“Menopaus ja kõrb” kõlas Timesi hinnang). Mitte lustlikud “Absolutely Fabulousi” mutid, vaid naeruväärsed ja kurvad tarbimisorjad, kes oma iPhone’ide ja Manolodega on muutunud iseenese paroodiaks ja pakuvad ühe aasta kõige piinlikuma ja piinarikkama kinokogemuse; filmi, milles puudub igasugune hing ja sisu.
Film algab tavalise naistekana (kahe peategelase geisõbrad abielluvad omavahel, naljakal pulmapeol esineb Liza Minnelli), kuid edasi hakkab asi kahtlaseks muutuma. Carrie (Sarah Jessica Parker) kingib oma abikaasale teiseks pulma-aastapäevaks vintage-Rolexi kella, aga mees kingib talle ... lameekraaniga teleka. Milline šokk! Carrie soovis ju ehteid! Järelikult on tegemist suhtekriisiga.
Peatselt saab Samantha (Kim Cattrall) oma sõbrannadele tasuta luksusreisi Abu Dhabisse (filmitud Marokos). Terve saal oigab, kui näidatakse, kui külluslik kõik on! Luksussviit! Oma isiklik ori! Nüüd kohtub Carrie, teisel pool maailma, oma ekspeikaga, kellega ta kuumas lõunamaa öös suudlema kukub, sest kodus on ju abielukriis käsil. Hiljem tunnistab ta telefonitsi abikaasale patu üles. Samantha jääb rannas vahele seksuaalse tegevusega, mis moslemiriigis ei ole tema suureks nördimuseks üldsegi mitte soositud, ning naised kupatatakse hotellist minema. Filmi üks hirmsamaid hädaohte, et nad peavad turistiklassis koju lendama, kaob õnneks, ning New Yorgis saab Carrie abikaasalt teise mehega suudlemise eest karistuseks kauni sõrmuse.
Kõige meeldejäävam tegelaskuju filmis on ainsana vallaliseks jäänud Samantha, kes peaks olema enesekindla, tugeva ja seksuaalse naisetüübi esindaja. Aastaks 2010 on ta muudetud grotsekseks menopausi käes piinlevaks mooriks, keda igati alandatakse – ta passi vahelt lendab kondoome, ta nägu on huulepulgaga mäkerdatud, ta hõõrub kontoris avalikult oma jalgevahet mingi võidega, ta solvab moslemiriigis kohalikke, kuna kisub end kuumahoogude pärast poolalasti. Mida siis siit järeldada? Vot mis sinust saab, kui õigel ajal mehele ei lähe ja oled seksuaalselt vabameelne! Vana lits!
Teine huvipakkuv tegelane on Charlotte (Kristin Davis), kes on abiellunud, juudiks hakanud ja kaks last adopteerinud. Ta teeb vaprat nägu, aga tal on raske. Sest lapsed kisavad ja teevad pahandust! Ka on suur mureallikas kena lapsehoidja, kellel on suured rinnad. Õnneks selgub, et tegu on lesbiga. Üks meeldejäävamaid stseene on see, kui Charlotte lastega köögis küpsetab ning tütar oma punase möksiga kaetud käed ta kreemvalges kleidis tagumikule vajutab. See on ju Valentino, röögatab ta, ja jookseb kõrvaltuppa nutma. Jah, lapsed on jubedad!
Kolmas põnev teema filmis on kahe kultuuri erinevus. Siin on kandev liin end pidevalt paljaks kooriva ja restoranis oma kaaslase peenist silitava Samantha õlul, kes mingil arusaamatul põhjusel moslemeid ärritab, kuid film kulmineerub siiski kergendavalt – kui ähvardav meestejõuk meie daame jälitab ja kohalikud, veidi hirmuäratava välimusega burkades naised nad oma kambrikesse kutsuvad, selgub õnneks, et Abu Dhabis on naistel burkade all peidus ikkagi moekas kevadkollektsioon! Milline kegendus!
Pseudoteemadest kõrgemal seisab aga olulisim – tarbimine ja omamine. Ükski “Seksi ja linna” tegelane ei ole tööst kurnatud, välja arvatud jurist Miranda (Cynthia Nixon), kuid nad on kõik ülirikkad. Neil on vapustavad kontorid ja uskumatult kaunid kodud. Nende riided... kinosaalist kostab aah! ja ooh! Isegi keset kõrbe saabuvad nende juurde Diori paberkotid, et daamid saaksid kaamelimatkaks uued šikid rõivad selga. Film näitab täiesti kättesaamatut luksust, minu kõrval istuv tütarlaps sosistas oma sõbrannale filmi ajal korduvalt “tahaks ka nii...”. Millele muule mängida raskel ajal kui ihale kauni kauba järele ja elementaarsele kadedusele – pakkuda eskapismi, kuid selle abil kasvatada ka uut põlvkonda tarbimissõltuvuses zombie’sid. Naisteajakirjandusega on ju ka sedasi, et ajakirja tehakse tegelikust lugejast klassi võrra “kõrgemale” – mitte sellele, kes sa oled, vaid sellele, kes sa tahaksid olla.
Selline ongi “Seks ja linn 2” moraal – ühest küljest tasub õigel ajal mehele saada, et mitte naeruväärseks muutuda, teisalt ei maksa lapsi saada, sest nad on jube tüütud. Luksuslik ostuküllane eluviis on ainus võimalus väärikalt elada ja ega araablasestki pole suurt ohtu, kui tal burka all Chloé rõivad on! Ikkagi inimene!
