Tiit Aleksejevi, (:)Kivisildniku, Valle-Sten Maiste, Paavo Matsini, Sven Vabari ja Maarja Vaino abiga pani Peeter Helme kokku nimekirja kümnest parimast tänavu ilmunud eesti kirjandusteosest ja kümnest parimast tõlkeraamatust. Samade kriitikute abiga valmis väike meenutus aastatest 2001–2010. Selle eesmärk ei ole reastada raamatuid paremuse järjekorras, vaid tuletada meelde, mis kõik on lugemislaualt läbi jooksnud ja mida võiks teinegi kord lugeda.

Kuid see ei tähenda, nagu poleks teised raamatud mitte midagi väärt. Muidugi, et on! Iga nimekiri on lihtsalt oma loojate nägu. Areeni toimetus loodab, et kui inimesed vaatavad möödunud kümnendit esindama pandud raamatute pealkirju ja nende autoreid, tekib neil peas oma nimekiri, oma seosed ja oma mälestused, mis ajendavad neid lugema teisigi teoseid, kui käesolevasse ülevaatesse mahtus.

Olgu veel öeldud, et nii tänavused kui lõppeva dekaadi luule- ja proosaraamatud on esitatud autorite perekonnanimede järgi tähestiku järjekorras, mitte aga edetabelina.


Tiit Aleksejev“Leegionärid”(Kultuurileht)

“Aleksejevi näidend ei räägi muidugi Rooma leegionäridest, vaid NENDEST – teate ju küll, millistest – leegionäridest. [–] Fiktiivne ja oletuslik, aga ikkagi toimunule vormi andev lugu, mis lubab meil pärast lugemist asetada see juba rahulikuma südamega oma mälestuste riiulisse.” (Areen 9.9)

Indrek Hargla“Apteeker Melchior jaOleviste mõistatus”(Varrak)

“…põnevuslugu, mis teeb kummarduse Agatha Christie’le. Eriti selgeks saab see lõpus, kui apteeker kogub kõik kahtlusalused ühte tuppa kokku ning hakkab neid siis piinava rahulikkusega kahtlustest välistama. Oma stiilipuhtas christie’likkuses on see lausa lõbus. Stiilipuhtusele sekundeerib piisav ajastutruudus, mis annabki tulemuseks põneva ja veenva teose, millele on põhjust jääda järge ootama.” (Areen 16.9)

Maarja Kangro“Ahvid ja solidaarsus”(Eesti Keele Sihtasutus)

“…nii keeleliselt kui sisuliselt nauditav bittersweet laks, mis puudutab peeneid piire. Lausudes “tundsin korraga, kui kummaliselt õrn pind on sõprus. Õhuke konventsionaalne jää, mida on kerge murda”, on tunda, et nii saab kõnelda vaid keegi, kes sõprust ja solidaarsust läbini on tunnetanud; kelles on selgroogu, millele toetuda, ja võimet naerda iseenda ja olukordade üle.” (Areen 27.5)

Indrek Koff“Eestluse elujõust”(Härra Tee ja Proua Kohvi)

“Kui algul tundub ettevõtmine jabura huumorina, siis tähelepanelikult lugedes hakkab õudne. Õudne, sest siin see eestluse elujõud ongi: laotatud me ette sellisena, nagu ta mitte ei tundu, vaid nagu ta ON. Kohati tore, kohati aga päris hirmutav: “šampus vana tallinnaga”, “mis tagumikust sa räägid omal pole ollagi”, “ega mina pole mingi rassist”, “nohtemväiksedõlledvä” ja kõik need teised toredused on tuhat korda kuuldud. Ja tuhat korda öeldud. Nad on labased, teinekord ropud ja vaenulikud, enamasti aga lihtsalt tavalised. Täpselt nagu me isegi. Ja see teebki teose geniaalseks.” (Areen 10.6)

Ene Mihkelson“Torn”(Varrak)

“Raamat on hea, isegi väga hea. See kõvakaaneline pole meie lähiminevikku käsitledes miskit moodi võrreldav Paju & Oksaneni propagandapoeemiga, milles kõige taga olevat hirm.” (Areen 23.9)

Siim Nurklik“Kas ma olen nüüd elus”(Siim Nurklik)

“Alates mahakriipsutatud kaanepealkirjast ja impressumist püüab see raamat olla nii mitte-raamat kui võimalik. Esimesel lehitsemisel torkavad silma kujundaja Laura Pappa poolt natuke USA kontseptualisti Barbara Krugeri stiilis kaksiklehekülgedele paigutatud laused, lühikesed, löövad ja kohati absurdsed. [–] Ma arvan, et see on praeguse ajastu kirjeldamisel olulisem raamat, kui esmapilgul võiks arvata.” (Areen 22.4)

Aino Pervik“Matlena teekond”(Mustvalge Kirjastus)

“Kuigi Aino Perviku “Matlena teekond” vältab vaid oma 70 lehekülge, on autoril õnnestunud luua lausa eepilise haardega lugu, süvitsiminek inimese ajalises eksistentsis. Ühelt poolt liigitub “Matlena teekond” praegusel ajal populaarsete mälestusliku põhjaga teoste kilda – Pervik jutustab Matlena-nimelise vaarvanaema noorpõlve pöördelistest sündmustest. [–] Teisalt aga ei tee Pervik saladust, et Matlenaga juhtunu on suuresti fantaasia vili.” (Areen 10.6)

Lauri Pilter“Retk rahemäkke”(Tuum)

“Pilter on kahtlemata andekas ja ta taotlustes on kaalu. Autori kirjutamisoskus tundub ajuti tõusvat lausa stiilimeisterlikkuseni. Ta mõistab veenvalt kirjeldada nii reaalset kui kujutluslikku, tema nägemustes ja kirjeldustes sulanduvad teineteisesse meeleline ja abstraktne.” (Areen 27.5)

Lauri Sommer“Kolm yksiklast”(Menu Kirjastus)

“Lauri Sommeri proosadebüüt on erakordselt küps, kirjutatud suure südamesoojuse ja hea teematundmisega. Aga see pole ka mingi ime, sest kuigi Sommer ei ole ilukirjanduslikku proosat varem avaldanud, on tema sulest ilmunud kirjandus- ja muusikakriitikat ning esseistikat, ka on Sommeril olemas tõlkijakogemus.” (Areen 25.3)

Mats Traat“Minge üles mägedele”,
4. osa
(Ilmamaa)

“Traadi tung monumentaalsuse järele väljendub enim tema peateoses “Minge üles mägedele”. See jutustab ühe talupere elust kuuekümne aasta jooksul: tegevus toimub ajavahemikus 1885. kuni 1946. aastani. Osalt teeb taluperest võrsunud Traat sellega kummarduse kadunud ajale, osalt on see raamat Eesti ajalugu, osalt aga ka võimsalt jutustatud teos elavatest inimestest kesk elavat maailma.” (Areen 13.5)


Tõlketeosed

Walter Benjamin“Valik esseid”Tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull, Tiiu Relve
(Kultuurileht)

“Benjamin (1892–1940) on 1990ndatest saati olnud kunsti- ja kirjandusteaduses ülimalt popp autor. Tema tekstid pakuvad palju avastamisrõõmu ning mõjuvad tänagi suures osas adekvaatsetena, samuti on neis postmodernismile sobivas koguses hämarust ning hingamisruumi tõlgendamisvabaduseks. Benjaminist ei peagi üht moodi või ortodoksselt aru saama, sest mõtleja ise jätab samuti oma esseedes otsad lahtiselt ripnema.” (Areen 18.11)

Alfred Bester“Tiiger! Tiiger”Tõlkinud Juhan Habicht
(Varrak)

“Mahult õblukeses romaanis on embrüonaalses olekus kümneid ja sadu hiljem ulmekirjanduses oksendamiseni äraleierdatud ideid ja süžeid. Besteri suurim anne ongi plejadiseerimine. “Tiiger! Tiiger!”, mida õigusega loetakse 60ndate ulmekirjanduse Uue Laine alusepanijaks ning 80ndate küberpungi eelkäijaks, lõpeb ärkamise ootuses ent ka nukra tõdemusega – ei saa nõuda, et maailm peatuks vaid sellepärast, et meid vaevavad kahtlused.” (Areen 30.9)

Dmitri Bõkov“Mahakantud”Tõlkinud Toomas Kall
(Kirjandusfestival Prima Vista / Eesti Kirjanduse Selts)

““Mahakantud” on tänapäeva Venemaa Kafka. 28aastane telestsenarist Sviridov avastab ennast kummalisest nimekirjast, mis tema elu pehmelt öeldes häirima ja valitsema hakkab. Nimekirja on kantud 180 täiesti suvalist inimest, moodustades justkui ühiskonna läbilõike – alates täidlasest naisaktivistist ja küünilisest keemikust ning lõpetades limukja aseministri ja ujeda tudengipreiliga. Kirju karja ainus ühisnimetaja näib olevat see, et nad sattusid ühe ja sama filmi esilinastusele. Kes ja milleks nimekirja koostas? Mis nimekirjalistest saab?” (Areen 22.7)

Lewis Carroll“Snargijaht. Agoonia kaheksas puhus”Tõlkinud Mati Soomre
(Tänapäev AS)

“Üks legendaarseimaid teoseid, mille puhul siiani ei teata, mida autor sellega öelda tahtis, on Lewis Carrolli (1832–1898) “Snargijaht”, mis tänavu sügisel eesti ja inglise keeles ilmus. Väga heas eesti keeles, muide.” (Areen 2.12)

Dionysius Farbricius“Liivimaa ajaloo lühiülevaade”Tõlkinud Jaan Unt
(Johannes Esto Ühing)

“Fabriciuse kroonika algab nagu paljud teisedki samasugused (näiteks Russowi oma) aegade algusega – autor ei kirjelda mitte ainult iseenda kaasaega või seda, mida too on otsestest allikatest kuulnud. Fabriciuse Liivimaa jaoks on aegade algus umbkaudu aastas 1158, kui Bremeni meremehed Liivimaa enda jaoks avastasid. Siis loeb autor järjest üles kõik ordumeistrid, nende teod ning nende ajal juhtunu. Ja alles seejärel pöördub ta hilisemate sündmuste poole: umbes pool kroonikast käsitleb perioodi, mis on talle endale tuttavam, täpsemalt aastaid 1495–1610/11.” (Areen 17.6)

Herta Müller“Hingamise kiige”Tõlkinud Tiiu Relve
(Koolibri)

“Tähtis on, et eesti keeles on kättesaadav vaid aasta tagasi Saksamaal ilmunud romaan, milles on kontrast keele kauniduse ning kirjeldatava koleduse vahel see, mis muudab teose suureks kirjanduseks ja mis toob selgelt esile punase terrori jubeduse ning inimhinge suutlikkuse klammerduda ka kõige hapramate lootusekõrte külge.” (Areen 18.11)

Anuradha Roy“Lootusetu igatsuse atlas”Tõlkinud Aet Varik
(Varrak)

“Roy võtab vaatluse alla üle bengali perekonna tõusu ja languse 20. sajandi India tormilise ajaloo taustal. Inimeste elusaatust käänavad küll maailmasõjad, küll India iseseisvumine ja konfliktid Pakistaniga. Veelgi tähtsam roll on aga selle kauge maa ühiskonna ja suguvõsa kirjutatud ja kirjutamata reeglitel, mis ei hooli armastusest ega inimeste vabast valikust. (Areen 26.8)

Ikkyū Sōjun“Hullunud pilv”Tõlkinud Rein Raud
(TLÜ Kirjastus)

““Hullunud pilv” on teatud mõttes autobiograafiline teos, kuhu on kokku koondatud Ikkyū värsid nooruspõlvest kõrge vanaduseni, luulemeistri eluring pakituna 74 leheküljele, millest suure osa haaravad enda alla seletavad kommentaarid tõlkijalt ja/või poeedilt endalt.” (Areen 16.9)

Dag Solstad“Ujedus ja väärikus”Tõlkinud Sigrid Tooming
(Kultuurileht)

“Selle raamatu esimene lause on mõjus, kuidagi kõnekas ja intrigeeriv. Oma ambivalentsuse ning nukra ja otsekui eemalseisva nendinguga peategelase elu kohta annab see teose meeleolu kiiresti kätte. Sageli ongi võimalik heast tekstist aru saada vaid ühe lause põhjal – kõik teised justkui proovivad öelda sedasama, täiendavad ja kommenteerivad.” (Areen 9.12)

Hunter S. Thompson“Hirm ja jälestus Las Vegases”Tõlkinud Mihkel Kaevats
(Eesti Päevaleht)

“Hirm ja jälestus” pole ainult naljaraamat. See on ka ühe anarhistliku ühiskonnavaatleja pilk lõppevale ajastule: 60ndate mässumeelele ja naiivsele maailmaparandamisele. Probleemid tunduvad esmapilgul kauged, nimed tundmatud ja arutelud kontekstist seosetud. Kuid lugedes end raamatusse sisse – ja see käib väga kergelt –, hakkab selguma struktuur, minajutustaja arutluskäik moodustab narratiivi ning õige pea selgub, et nagu igasugune suur kirjandus, on ka “Hirm ja jälestus” täna sama aktuaalne, nagu ta oli ilmudes, 1971. aasta lõpul.” (Areen 29.7)


Kümnendi meeldejäävamad raamatud

2009
 Mehis Heinsaar, “Sügaval elu ­hämaras”
 Olavi Ruitlane, “Naine”


 Stig Claesson, “Sina maga, mina ­pesen nõud”
 Marcin Świetlicki, “Kaksteist”

2008
 Tiit Aleksejev, “Palveränd”
 Mihkel Raud, “Musta pori näkku”


 Michel Houellebecq, “Elementaar­osakesed”
 Jorgis Jatromanolakis, “Erotikon”

2007
 Mihkel Mutt, “Siseemigrant”
 Aare Pilv, “Näoline”


 Alfred Döblin, “Berliin, Alexanderplatz”
 Ann Patchett, “Bel canto”

2006
 Indrek Ryytle, “Inglid rokijaamas”
 Tarmo Teder, “Onanistid”


 William Boyd, “Üks inimsüda”
 Robert Musil, “Omadusteta mees”

2005
 Vahur Afanasjev, “Kastraat ­Ontariost”
 Jaan Kaplinski, “Sõnad sõnatusse”


 Milorad Pavić, “Kasaari sõnastik”
 Viktor Pelevin, “Arvud”

2004
 Lauri Sommer, “Nõidade õrnus”
 Vaino Vahing, “Noor Unt”


 Mihhail Bulgakov, “Diaboliaad”
 Pascal Quignard, “Kõik maailma ­hommikud”

2003
 Indrek Hargla, “Vabaduse kõrgeim määr”
 Jaan Kross, “Kallid kaasteelised”


 Günter Grass, “Kammeljas”
 Jan Potocki, “Zaragozast leitud ­käsikiri”

2002
 Kalev Kesküla, “Platoni riigis”
 Anton Nigov, “Harjutused”


 Philip K. Dick, “Ubik”
 Daniil Harms, “Ootamatu jooming”

2001
 Mehis Heinsaar, “Vanameeste näppaja”
 Mati Unt, “Graal!”


 Charles Bukowski, “Naised”
 Ted Hughes, “Luuletused”