Abielumõrva lavastaja

Marko Mägi vestleb Mati Undiga teatrist ja soolisest vägivallast.

Mulluste tööde eest parimaks lavastajaks tunnistatud Mati Unt lubas “Othello” käsile võtta soolise vägivalla teemalises artiklikogus “Vaikijate hääled”. Aprilli algul esietenduski Von Krahli teatris tema tõlgendus pealkirjaga “Hot”. Juba 11. mail esietendub Tartu Sadamateatris aga Undi lavastus Vaino Vahingu 1970ndatel kirjutatud näidendist “Potteri lõpp”, mille käsikiri vahepeal tükk aega salapäraselt kadunud oli.

Kõigepealt küsin sotsiaalselt teravate lavastuste autorilt, et mis teda sunnib üht või teist teksti lavale tooma. Kuidas langeb valik?
Tänapäeva teatris võibolla näidend ise ei olegi enam nii oluline. Üldteada on asjaolu, et näidend on ettekääne etenduseks. Tavaliselt iga loo taga, mis kirjutatakse, automaatselt peitub mingi üldisem müüt või arhetüüp. Mõnel juhul nõuab see otsimist, mõnel juhul on see kohe näha. Kui müüt on piisavalt huvitav, kui seda on võimalik näidendist välja kaevata, siis ta pakub muidugi huvi. Kasutan meeleldi just väljendit müüt, see on universaalsem kui lugu.
Mis puutub sotsiaalsusesse, siis see mind nii väga ei huvita, aga see paratamatult tuleb kaasa, sinna pole midagi teha, see on vältimatu.

Kas perevägivald on eriti aktuaalne just praegu või on see pigem igavene teema?
Perevägivald ei ole mind eriti huvitanud. Ehkki ma olen soosivalt suhtunud naiste kaitsmisesse. Aga see ei ole mu eluülesanne olnud.
Ma olen küll käsitlenud sugupooltevahelisi mõrvu, need on mind huvitanud. Olen teinud ühe sõltumatu etenduse, mille nimi on “Mehetapjad”. Seda näidati vanglates ja ka ülemaailmsel naistefestivalil. Selles lavastuses ma propageerisin ja romantiseerisin küll meestetapmist. Aga naistetapmine on mulle vähem meeldinud. Ja mulle ei meeldi ka need, kes seda teevad.

Miks ikkagi just nimelt “Othello”?
Shakespeare’i “Othello” ülesehituslik intriig on ju täiesti jantlik ja jampslik. Aga ta lõpeb kuidagi kurvasti, kusjuures seda on imetletud väga tihti – suured näitlejad kannavad erakordse hardusega ette neid nimitegelase monolooge. Eriti ooperis. See on mulle nalja teinud alati.
“Othellot” võib ju mitut moodi teha. Ma tean, et üks tuntud saksa lavastaja tegi paarkümmend aastat tagasi sellise “Othello”, kus naerdi just neegri stereotüübi üle. Seal oli Othello selline tahmane ja ta määris naised kõik tahmaga ära. Neeger oli mängitud väga vulgaarselt – must nägu ja punane suu.
Rassiteema mind ennast ka ei huvitanud. Mind huvitas ikkagi artefakt, kogu see Shakespeare’i veider teos.
 
Kurja juur Jack (originaalis Jago) väidab “Hotis”, et tal puudub üks konkreetne motiiv, et teda ajendab motivatsioonide kollektsioon. Kas teie kui lavastaja meelest on samuti kõik Jacki motiivid võrdsed või mõni on tähtsam?
Teatriteoorias on Stanislavskist alates otsitud niinimetatud karakteri tuuma. Et mille nimel keegi tegutseb: näiteks see tahab õnne või see tahab vabadust jne. Mina jaatan pigem neid uuemaaegseid seisukohti, et isiksust kui niisugust kompaktsel kujul võibolla ei olegi olemas, et ta pigem on erinevate vektorite ristumispunkt. Ja käitub igas olukorras isemoodi.
Ei tea, kas see elus päris nii on – elus tunned ju ikka inimese ära, kui ta vastu tuleb. Et ta on umbes samasugune ja ajab umbes samasugust juttu. Aga see on nõnda sinuga kohtudes. Kui ta satub kuskile ootamatusse olukorda, võib ta olla hoopis teine inimene. Võibolla Jack ongi natuke paroodia selle peale.

Olete varemgi deklareerinud, et teile meeldib olla naiste poolt. Kas teie meelest on nad tõesti nii alla surutud? Miks tasub olla naiste poolt?
See on huvitav ja ega seegi pole liialdus, et sellega võib äratada isegi teatud tähelepanu. Võib näiteks meeste viha äratada, see on provokatiivne.
Mina ei tea, kas naistel on midagi häda või ei ole, aga see pakub mulle pinget, esitada niisugust rolli ühiskonnas.
Võin ju püüda teoretiseerida, et mehed tunduvad mulle jäigematena, aga asi on ilmselt selles, et naised lihtsalt meeldivad mulle rohkem. Mehed on ju ka päris toredad ja nendega saab ka juttu ajada, aga nendega ei ole nii põnev.
Lavastajana olen ka tähele pannud, et näitlejannad kuulavad mind rohkem särasilmil ja elavad kaasa, tunned, et jutt läheb pärale. Mehed tihti ainult noogutavad niimoodi alalhoidlikult. Reaktsiooni nagu õieti pole.

Feminism?
Ma ei ole ikka õige feminist selles mõttes, et ma ei leia, et naisi peaks teatrilaval näitama steriilsete ja üllaste olenditena.
Pigem koostöös näitlejannadega loon sihuksed olendid, mis muu hulgas mõjuvad natuke hirmuäratavalt. Ühesõnaga, jätavad veidra ja kahtlase mulje, ning ma olen aru saanud, et näitlejannadele meeldib ka selliseid rolle esitada.
Miks juhtub, et mehed on naiste vastu halvad? Nagu Hot oma naise Demona vastu?
Ma ei ole nii asjatundja, aga eks see sõltub ühiskonnast. Meestel Ida-Euroopas ja üldse endistes sotsialismimaades on ikka väga suur alaväärsuskompleks. Selle peale ma ka Hoti kuju ehitasin – kui keegi tuleb vastu ja vaatab otsa, siis ta on endaga hädas. Nad on kergesti hulluks aetavad. Üldiselt nad ei ole tundlikud, aga väga hellad ja pepsid selles kitsas lõigus, kui keegi midagi nende kohta arvab.
Eks siin mängib rolli vana patriarhaalne traditsioon ka, kuid rohkem on see ikka üldisema vaimse kultuuri asi. Sotsialismi ajal peenemat sorti hingeelu eriti ei hinnatud ja nii jäidki mehed omadega hooletusse.
Ega mul pole meeste vastu midagi nii väga, ma natuke lihtsalt narrin neid. Ja näitlejad on edevad ja neile meeldib ka niisugusi asju teha.

Kas naiste hulgas leidub ka ebameeldivaid?
Siin ma ei teeks vahet naiste ja meeste vahel. Üldiselt, kui ta on ikka väga loll, tõeliselt loll, ega ta siis mulle ei meeldi ka. Lollus on kõige tähtsam näitaja, ma ei mõtle siin haridust, aga mõni inimene kohe on sügavalt loll.
Ma olen mõõdukas anarhist, mulle üldiselt ei meeldi väga sihuksed äärmused. Ega mulle ei meeldi niisugused naised, kes õudse häälega kisendavad, ennast paljaks kisuvad, laamendavad, pori sees püherdavad, kogu aeg kaanepiltidel on. Väga ropud ja väga edevad, noh, igas mõttes äärmuslikud naised ei meeldi mulle.

Kuidas sujus koostöö Von Krahli trupiga?
Väga kerge oli Von Krahli näitlejatega töötada, sellepärast, et nad on väga professionaalsed, kuna neil on erinevalt paljudest oma kursusekaaslastest väga suur kogemus, väga suur trenn kuni modernballetini välja. Nad on töötanud Soome, Inglise, Saksa, Kreeka, Jaapani jne lavastajatega. Nad on harjunud kõigega, nad on valmis kõigeks.

Mida praegune Tartu-töö endast kujutab?
See on Vaino Vahingu esiknäidend, tema nimi on “Potteri lõpp”. Kuid see on lastele ebasoovitav, Potter oli juba 1970ndatel pealkirjas, kui Vahing seda kirjutas.
See näidend ei läinud tollal läbi ja keegi ei riskinudki seda teha üks kümmekond aastat. Ja siis ta kadus ära, tähendab, käsikiri kaotati ära. Volkonski kaotas ta vist kuskile taksosse. Sinna on veerand sajandit tagasi. Nüüd ma leidsin ta üles ja otsustasin lavale tuua – arvan, et näidend pole oma veidrust ja paranoilisust ja mitte-mainstream’likkust kaotanud nende aastate jooksul.
Sisu on võimatu ümber jutustada, aga seal on üks advokaat, kes ei taha Potterit kaitsta ja muudab oma käitumisega tema elu põrguks. Nagu juba pealkiri ütleb, lõpeb lugu halvasti, aga kokkuvõttes on päris naljakas. Heas mõttes jampslik.

Kas on mingis mõttes erinev lavastada Tartus ja Tallinnas? Või vahet pole?
Näitlejate mõttes ei ole vahet, meelisnäitlejaid on mul mõlemal pool. Aga publiku vahe vist on. Tallinnas tuleb rohkem nagu kindla peale teha. See tähendab, võib küll teha midagi imelikku, aga teatud piirini. Liiga radikaalset või ka liiga intellektuaalset asja ei maksa Tallinnas teha. Kahjuks.
Tartu linnapildis domineerib üliõpilaskond rohkem ja mul on jäänud mulje, et ma suhteliselt neile meeldin. Ehkki ka Tallinnas on ju üliõpilasi palju, aga nad kas kaovad kuskile ära või ei jõua mu etendustele või käivad nad mujal. Tallinnas tuleb teha rohkem mainstream’i kanti, Tartus julgen võtta endale suuremaid riske.