Eks võib kohe ära öelda, et Kendrick Lamari kolmas heliplaat on väga hea plaat. Selline OutKasti tasemel hea. Selline Thundercati, Flying Lotuse, D’Angelo, Erykah Badu, Commoni “Electric Circus”-albumi, Sa-Ra Creative Partnersi tasemel hea afrofuturism. Julgelt kiitvad sõnad, aga kuidagi iseenesestmõistetavad.

“To Pimp a Butterfly” on sellest puust hip­hopalbum, mis ei järgi üht, paari või kolme vormelit, vaid tuiskab ja purskub laiali all over the place. See on selline kontrollitud ja lõbusa hullumeelsusega plaat, mis hüppab ringi, kukerpallitab, veiderdab, teeb kummalisi tantsuliigutusi ja nägusid, huilgab mitmehäälselt ja koomiliselt, räägib nagu robot, räägib nagu porgand, räägib ja laulab – vahelduseks – nagu täitsa normaalne inimene. Ühesõnaga, lajatab laiali sellise pulbitseva, püsimatu, karakteriteküllase ja värvika räpp-hipi psühhedeeliapläusti nagu OutKast oma parimatel päevadel.

Vaadake. Või, veel parem, kuulake. Avapala “Wesley’s Theme” (produtsendid Flying Lotus, Ronald Colson, Sounwave, Thundercat) algab Jamaica päritolu Boris Gardineri eepilise soulhõiske “Every Nigger is a Star” sämplinguga. Järgmisena ütleb sissejuhatavad funk-kirikuõpetaja sõnad George Clinton. Siis teeb suu lahti Kendrick Lamar. Esimese hook’i ta laulab. Sellele järgneva salmi ta justkui räpib, aga see on nii meloodiline, nii ümmargune ja amorfne, et meenutab ka pigem laulmist kui ränka riimide ladumist (mul on raske ette kujutada, et Lamari suurimad eeskujud on nii tavalised MCd nagu Tupac, The Notorious B.I.G, Jay-Z [no okei-okei], Nas [see ka okei] ja Eminem [oeh...], nagu ta ise kõneleb). Sellele sõidavad sisse Thundercati lauldud vahepalad, p-funk’i traditsioone järgivalt mitu häält kokku kuhjatud. Siis räägib ootamatult läbi telefoni paar tõsisemat ja karjäärinõustajalikku sõna Dr. Dre – “Yo what’s up? It’s Dre...”. Ja lõpuosas seletavad nad kolmekesi üsna segamini – Kendrick, Thundercat, Clinton. Süntesaatorid kilisevad ümberringi, seostamatult, justkui paradiisi helinaid välja manades, all on Thundercati matsakas, musklis ja mahlane fusion-jazz bass. Ühesõnaga, ehmatavalt palju kangelasi, hääli ja sekeldamist kohe esimese looga. “Liblika” kupeldamist (täpsemalt: edukate mustade staaride kupeldamine meelelahutustööstuse poolt) kirjeldav lugu ise on noogutus filmistaar Wesley Snipesile, kes maksupettuste tõttu mitu head aastat vangis kükitas.

Et võtab juba võhmale? Aga siis tuleb lugu number kaks. Interluudium “For Free?”. Laamendava kanepikohviku dzässi kohal siunab ropu suuga naisterahvas Kendrickut, kuni too läheb metsikuks, hakkab end kaitsma ja hoiatab “This dick ain’t free”.

Samasuguse ulja ja segase, funky ja džässise hooga – nagu punt pidevas erektsioonis räpihipisid jookseks ringi mööda Manhattan Transferi peetavat lunaatikute varjukodu – lahutatakse su meeli plaadi lõpuni. Kõrvalosades saavad häält teha ­Bilal, Snoop Dogg, Pete Rock, Assassin, Lalah Hathaway, Rapsody... Kõrgpunkte leiab igast palast. Praegu ma võtaks näiteks vokaaldžässi harmooniad koos Pharrell ­Williamsiga sisse mängitud ja esitatud loos “Alright”. Oojaa. Mõnus. Ilus. Kosmiline džäss-hiphop-soul.

“To Pimp a Butterfly” on Oscareid vääriv materjal. Või siis, okei, muidugi Grammysid. Ja esimeses lõigus loetletud võrdluste otsa võib vahest pildile lisada Parliamenti ja Funkadelicu. Jimi Hendrixi, Sly Stone’i, Sun Ra, Stevie Wonderi. Aga kummalisel kombel, kuigi uus Lamar sobib mugavalt hooletuteks ülivõrdlusteks, siis ometi tundub mulle, et sellest on iivakene vähe. See peaks siin olema kümne punkti arvustus, aga on siiski kaheksapunktine. Milles asi? Ega ei teagi täpselt. Tuleb paar kuud plaadiga koos aega veeta, ehk siis saab selgemaks.

SIIM NESTOR