Mulle ei meenu aga, et ajaleheveergudel oleks aset leidnud suurem debatt teemal, et täiskasvanud inimene, kelle lugemislaual troonivad Tohvri teosed, ei suuda enam taibata, millest räägivad Kaus ja Tode, Kesküla ja Unt. Miks arvata, et (peamiselt) noore vampiirilugude lugeja kogu maailm ongi Bella ja Edwardi jäiselt kõhe armastuslugu, et Tasuja tegutsemine raamatukülgedel jääb talle igaveseks müsteeriumiks ja tõik, et Arno isal pole autot, jätab noorele Lutsu “Kevade” kaugeks? Minu eelviimane läbiloetud raamat oli Roche’i “Wetlands”, mis tegeles muuhulgas ilmekalt teemaga hemorroidid, sellele järgnes Baricco peen “Silk”, mis tegeles muuseas siidiussidega. Ei ütleks, et üks lugemislaual teist välistaks. Selge see, et kõigest just ei vaimustuta, aga kes ütles, et peab.