Aga mida loevad täiskasvanud?
Eesti Päevalehe veergudel hiljuti toimunud arvamusvahetus teemal fantaasiakirjandus ja meie lugevad noored (Anu Saluäär, 12.8, Elo-Mall Toometi vastus, 23.8) pani mõtlema. Saluääre ahastus, et Tallinna raamatukogudes on kõik 44 Videviku-sarja raamatut välja laenutatud ja nende järele ootab veel terve ports Meyeri lugude austajaid, tundub pisut kohatu, arvestades, et “täiskasvanute sektsioonis” on juba aastaid laenutustabelite tipus Eerik Tohvri, nii ka eelmisel aastal.
Mulle ei meenu aga, et ajaleheveergudel oleks aset leidnud suurem debatt teemal, et täiskasvanud inimene, kelle lugemislaual troonivad Tohvri teosed, ei suuda enam taibata, millest räägivad Kaus ja Tode, Kesküla ja Unt. Miks arvata, et (peamiselt) noore vampiirilugude lugeja kogu maailm ongi Bella ja Edwardi jäiselt kõhe armastuslugu, et Tasuja tegutsemine raamatukülgedel jääb talle igaveseks müsteeriumiks ja tõik, et Arno isal pole autot, jätab noorele Lutsu “Kevade” kaugeks? Minu eelviimane läbiloetud raamat oli Roche’i “Wetlands”, mis tegeles muuhulgas ilmekalt teemaga hemorroidid, sellele järgnes Baricco peen “Silk”, mis tegeles muuseas siidiussidega. Ei ütleks, et üks lugemislaual teist välistaks. Selge see, et kõigest just ei vaimustuta, aga kes ütles, et peab.