Aga talv ei halasta
Indrek Hirv
“Kassitoome”
Ilmamaa, 2015. 71 lk.
Need luuletused teevad kurvaks. Juba loomuldasa on see selline loobumise raamat, kõik nihkub siin aina kaugemale, libiseb käest, on üleval kesk tähti ja pilvi ja kusagil kaugel mälestustes. Suurt miski enam ennast õieti kätte ei anna. Maailm on hõre ja kõhklev ja peab läbi ajama õige vähese ainega, seegi sageli hämaruse varjus.
Ehedamad tunduvad jaod “Ülemtoon” ja “Kolm laulu”. Inimene ja armastus, isegi kui too kipub jääma pisut efemeerseks, näib Hirve ikkagi puudutavat rohkem ja sügavamalt kui järved, puud ja tuuled jne, isegi läheduses luusiv surm.
Lugedes neid luuletusi, on mul kogu aeg tunne, et autor on tegelikult tahtnud kirjutada veidi midagi muud, natuke rohkemat. On oodanud, et see tuleks. Need siin on peaaegu, aga sageli jäävad nad ikkagi liiga napiks ja uitmõtteliseks. Mingi ebamäärasuse ja kõhkluse vari levib selle raamatu üle.
Kuid näiteks tundub mulle õnnelikult kinnipüütuna (ja neid on ikka veel) järgmine luuletus:
Kui ma hommikul / rääkima hakkan / kaob uni kuhugi // kui ma päev otsa / ilusasti vakka olen / tuleb uni tagasi (lk 49).
Katrin Väli