Ahvid, maod ja lihasööja lill

Eksootilisel Malaisia saarel Borneol pidas reisipäevikut;Külli Paap.

30. jaanuar

Täna sai suund võetud saarele nimega Pulau Sapi (tõlkes Lehmasaar). Pole aimugi, mis seos on lehmadel ja sellel saarel, sest ees ootasid hoopis türkiissinine vesi, valge liiv, värvilised kalad ja troopiline mets.

Koralle küll eriti polnud ja surnud valgete korallide hunnikud viitasid “­dynamite fishingule” või siis “cyanide fishingule” – värvilised kalad püütakse akvaariumikaubanduse jaoks tsüaniidiga uimastades kinni, korallid aga surevad (ja ka kaladest jõuab elusalt akvaariumipoodidesse alla 2 protsendi). Masendav. Ma loodan, et Malaisias on selline asi praeguseks minevik, kuna nad on tiba keskkonnateadlikumad kui ümberkaudsed rahvad.

Nägin vees huvitavat kooslust: põhjas liiva sees oli auk, mille servad korralikult vooderdatud väikeste karpidega, ja sellest poolenisti väljas valvab mingi kala. Ja keegi tema taga viskab august ­liiva välja. Mõtlesin, et sellel kalal on nii väiksed uimed, kuidas see teine kala seal urus oma tööga hakkama saab. Ei ­saanudki, sest pikema vahtimise peale ronis koopast välja hoopis merivähk. Sama suur ja peagu sama mustriga kui kala. Ja kui näpuga toksima läksin, panid mõlemad urgu peitu. Kala ja vähk – vot see on integratsioon.

Tuiates liiva ja metsa piiril, kuulsin lehtedes krabinat ja – lehtede vahelt pistis pea välja Komodo varaan! Kui see tegelane oli ennast metsast välja venitanud (erinevalt meie metsast on troopiline vihmamets läbipaistmatu tihnik), siis selgus, et tegemist on kas noore looma või Komodo varaani lähisugulasega, sest pikkust oli tal kõigest umbes kaks meetrit (meeter kere ja meeter saba).

Asja pikemalt jälgides selgus, et varaane oli neli. Fotosessiooni käigus tekkis tahtmine ka aeg-ajalt selja taha vaadata, sest nende varaanide hammustus on mürgine ja paranemine vajab pikka ravi. Põhjus minu mäletamist mööda selles, et kuna nad on raipesööjad ja Colgate’i reklaami pole näinud, siis tekitavad hammaste vahele koonduvad jäägid laibamürki, mille vastu kodanikud ise on immuunsed.

2. veebruar

Nii lopsakat loodust pole ma varem kuskil näinud. Kõik vohab ikka täiega, eriti taimed, mida me kodus potis peame. Rododendron pole mitte meetrikõrgune põõsake, vaid terve vohav mets. Monsteralaadne ronija – terve liaaniderägastik. Kohalike andmetel elab Kinabalu rahvuspargis umbes 70 000 taime- ja loomaliigi esindajat ja veel praegugi avastavad teadlaste ekspeditsioonid uusi liike.

Kõnnin metsas ja – mingite puude tagant ootamatu müra-kära ja suht lähedalt kappab mööda kitse- või hirvekari. Ja jäävad võsa vahelt piiluma, et mis ma teen. Hilisema täpsustuse käigus (küsisin kohalikelt, hirved ei tahtnud mulle öelda) selgus, et tegu oli barking deers’idega (eesti keeles siis haukuvate hirvedega). No ei haukunud nad midagi, täitsa vait olid hoopis. Mõtlesin neile lähemale ronida, kuid jäin okkalistesse liaanidesse kinni.

Siis vist päeva nael – käisin rafleesia õitsemist vaatamas. See on maailma suurim lill, läbimõõt kuni 1 meeter, kaal kuni 10 kg. Keskel suur kidadega auk, mis suur nagu supipott ja püüab putukaid, tirtse ja väidetavalt isegi väikseid sisalikke.

4. veebruar

Minu padja all elab väike sisalikupoeg (no kõige rohkem 4 cm pikk). Õhtul, kui tuleb minu kord patja kasutada, tuleb ta sealt ettevaatlikult välja puksida. Siis kolib ta mu riidevirna. Vähemalt hommikuti leian ta sealt. Õhtul magama minnes raputan linad ja hommikul riide d igaks juhuks läbi. Äkki veel mõni ullike pesitseb seal.

8. veebruar

Sepilok Orang Utan Sanctuary on üks neljast orangutanide rehabilitatsioonikeskusest maailmas ja väidetavalt kõige suurem. Vabas looduses elavad orangutanid veel ainult kahel saarel – Borneol ja Sumatral. Orvuks jäänud, haavatud või haiged loomad tuuakse siia, ravitakse terveks ja lastakse kaitsealal loodusesse tagasi. Malai keeles “orang” tähendab inimest, “utan” metsa, kokku siis metsainimene. Kuna isegi noored loomad on päris suured (täiskasvanud üle 100 kg), polnud neid raske märgata (kuulda), kui puulatvades kondamine parajasti pooleli oli.

Mõned tulid ka lähemale ja vahtisid läbi lehtede, ja kurvi taga keset laudteed, palun väga, üks suuremat sorti tegelane. Ei tahtnud mööda trügida, ikkagi suur ja metsik loom. Tüüp hakkas aga plankudest rada pidi edasi astuma ja no mina siis ka. Aeg-ajalt jäime seisma (enne ta ja siis ma) ja vahtisime tõtt. Niimoodi jõudsime söötmisplatvormini, kuhu hakkas igast suunast tegelasi tekkima. 15 minutit enne söögijagamise kellaaega oli kohal umbes 15–20 orangutani, üks ahvidest sooritas platvormil tantsuetenduse

“Mulle-meeldib-kui-mind-vahitakse-aga-nats-häbenen-ikka-ka” ning siis toodi kohale banaanid ja pidusöök läks lahti.

Kui orangutanid läinud olid, saabusid makaagid. Erinevalt esimestest polnud neis väärikust ega midagi. Käratsesid, jagelesid, hammustasid üksteist tagumikust.

6. veebruar

Sõit teisele ahvide kaitsealale – Labuk Bay Proboscis Monkey Sanctuary – vaatama ninaahve, kes elavad ainult Borneol. Ninaahvi malaikeelne nimetus on “orang belanda”, meie keeli siis hollandlane. Küsides kohalikelt, et mille poolest need ahvid hollandlasi meenutavad (esimesed valged, kes Borneole sattusid, olid nimelt hollandi meresõitjad), kõlas vastus, et pika nina pärast. Ma pole küll täheldanud, et hollandlastel miski eriti pikk nina oleks, ja pean tõenäolisemaks õllekõhtu. Kõht on nagu trumm seepärast, et ninaahvid söövad puulehti, kõhus toimub protsess peene nimega fermenteerimine (maakeeli käärimine) kogu kärtsu ja mürtsuga sinna juurde.

Isaste artikulatsioon meenutas hämmastavalt mõne Eesti mehe juttu pärast kümnendat õlut.

Ja ei saa ka sellel reisil läbi ilma madudeta. Kaitseala töötaja tuli, näpus roheline madu, ja teatas, et leidis selle just kontori vetsust – olevat tiba mürgine. No mida – ma just mingi aeg enne seda seal vetsus käisin ja õngitsesin tükk aega potist välja sinna kukkunud megasuurt mardikat. Ronin trepist üles – ja trepiserva pidi vingerdab alla pikk pruun madu. Praktiliselt trepiga ühte värvi, peaaegu oleks peale astunud. Hõikan tüübile – kuule, siin üks pruun veel – tema vastu, et hoia eemale, see on väga mürgine. Mao ingliskeelne nimi olla flying snake.

Muuseas, sõna “madu” tähendab malai keeles hoopis mett ja nii kutsutakse ka teist naist ehk siis esimest liignaist. Kuigi jah, Eestis on mehi kes maoks kutsuvad oma ühte ja ainsat kaasat.

13. veebruar

Teel turule silda ületades tunnen korraga rõvedat mädaneva prügi-okse-pahaksläinud-kala ja krt teab mille veel haisu. Selge pilt – kuskil müüakse duriani. Nii oligi – silla all käis vilgas kauplemine. Tegelikult ei saa ma furoorist selle puuvilja ümber aru. Jah, lõhn on megarõve, aga et maitse annaks põhjust n imetada teda puuviljade kuningaks – ma seda arvamust ei jagaks. Maitse on suht hea, aga samal ajal tunned seda jälki lõhna. No ei ole ju nii, et tahaks suudelda ilusat meest, kelle suust tuleb oksehaisu? Ma ütleks duriani kohta Sammalhabeme sõnadega: “Looduses peab valitsema tasakaal.”

16. veebruar

Üleeile retk idasse vaatama kohalikku külaelu. Käisin külas hõimul nimega Rungus – peetakse üheks paremini säilinud traditisioonidega etniliseks grupiks Borneol. Nad on animistid, kel oma keel, kuid räägivad ka malai keelt. Elavad nad ­puukoortest seinte ja palmilehtedest katusega nn pikkmajas, mis ehitatud vaiadele kaitseks metsloomade ja üleujutuste eest.

Täiskasvanud tantsisid mingi suure linnu tantsu (vist kotka) ja siis bambuse tantsu ka. Siis arvasid nad, et ma võiksin ka nendega kotkatantsu tantsida, ja no ma siis kargasin seal, käed laiali, natuke nendega.

Õnneks oli juba suht pime.

Vets asus majast umbes 20 meetri kaugusel ja kottpimedas seal käies ­tuli ust avades ruum taskulambiga hoolikalt üle valgustada, et kas seal keegi parajasti roomab. Lisaks tavalistele sisalikele elutsevat seal ka mingid mürgised sisalikud ja maod.

17. veebruar

Pärast paari turbulentset tundi Lõuna-Hiina mere kohal saabusin Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse. Troopiline vihmamets ja mäed on asendunud betooni ja pilvelõhkujatega, elukate hääled rahvaste paabeli kisa-käraga. Päris harjumatud on autohulgad, ummikud ja inimmassid.

Homme veel tiir pilvelõhkujate vahel, et üle vaadata kuulsad Petronase kaksiktornid, ja siis Amsterdami lennukile.