Balil Ubudi linnakese servas asuva Püha Ahvimetsa pärdiku järjekindlus õuna kättesaamisel oleks võinud ju päris toreda vaatemänguna tunduda, ümberringi varemetes templid ning hiiglaslike bengali viigipuude varjus umbes 340 peremehe kõnnakul lonkivat makaaki. Aga jäle pärdik oli klammerdunud minu seeliku külge ja õun, mida ta röntgenipilk ja inetud hambad sihtisid, oli minu käekotis.

Päev varem olin ma Bali templiahvidest veel ahvivaimustuses. Luksuslikus Bulgari hotellis lõunat söömas käies kuulsime ühe esimese asjana naabruses oleva templi elanikest. Makaagid võtavad ajaviiteks ette ka pikemaid jalutuskäike ning aeg-ajalt juhtub mõni ka hotelli. Nii leidis oma villasse erakoka tellinud klient gurmeeõhtusöögi ajal korraks lauast tõustes naastes oma kohalt väikse vahva pärdiku, kes pikkade karvaste näppudega tema martiniklaasist oliivi välja õngitses. 

Minu seeliku küljes rippunud elajas nii sümpaatne ei olnud. Hea küll, Ahvimetsa sissepääsu juures oli tõepoolest suur hoiatustahvel, mis muu hulgas soovitas mitte mingil juhul toitu kotti peita, ahvid saavat sellest kohe aru. Aga mul oli väga vaja seda õuna mõnele toredale makaagile, kes siis sellega kaamera ees kenasti poseerida võiks. Hoiatustahvel andis siiski ka nõu juhuks, kui ahv liiga lähedale tuleb: jääda rahulikuks ning oodata, kuni pärdik läheb minema. 

Ma karjusin nii kõvasti, kui vähegi jaksasin. Makaak hüppas ehmunult maha ning me põgenesime eri suundades – tema järgmise ohvri poole, mina muretu meeleoluga Ubudi tänavatele, kus laisad krantsid kunstigaleriide ees auklikel tänavatel magasid ning kuked hoovides kiresid.

Paradiisisaared on kunstnikke alati tõmmanud. Matisse otsis Prantsuse Polüneesiast täiuslikku valgust, ­Gauguin naisi, Laikmaa läks nädalaks Caprile ja sukeldus aastaks itaallannade silmadesse ja veinivaatidesse, Bali on aga täis kliimapõgenikke (mitte et valgusel või naistel midagi viga oleks).

Kuid ka kohalikud kunsti- ja käsitöömeistrid on usinalt pannud üles galeriide silte, tihti küll ilmselgelt mitte suurest kunstihuvist, vaid pigem selle pärast, et kõik reisijuhid räägivad Ubudi kunstipoodide rohkusest. Ubudis, Bali kultuuripealinnas, on ilmselt suurim arv kunstigaleriisid ühe elaniku kohta maailmas. 

Atmosfääri mõttes annavad need linnale tõesti palju. Paraku pole originaal­sus Bali kohalike kunstnike seas kuigi oluline kriteerium. Kopeeritakse hoogsalt nii Indoneesia tundmatute kui ka maailmakuulsate maalikunstnike töid. 

Ometigi on see väga mõnus ja kultuurne vaheldus Bali ülerahvastatud randadele, kus iga poekese katusel plingib Dolce ja Gabana valgusreklaam ning mõnekümne krooni eest võib endale soetada bikiinid hoiatusega do not fumble dry, millel kõigel on itaalia gay-paari moeimpeeriumiga suhteliselt olematu seos.

Kuus aastat Balil elanud India-Rootsi juurtega Liv Gusling korraldas sel kevadel Ubudis puust voolitud maskide näitust ning kurtis, kui raske on Balil jõuda idee juurteni ja originaalse teoseni. Värvilistel puumaskidel on Bali kultuuris eriline koht, neid kasutatakse traditsioonilistes tantsuetendustes ning maskimeistrid on austatud kunstnikud. Kuid kui näiteks kuuekümnendatel lõi üks meister väga isikupärase ja uudse stiiliga maskid, kopeerisid kõik ülejäänud neid hoogsalt … ning pälvisid sama suure tunnustuse. Sama filosoofia vaatab praegu vastu galeriisid täitvatelt lõuenditelt.

Erandiks on kunstnikud teistest riikidest, kellest osa loomingut on kohalik loodus ja inimesed inspireerinud, kuid nii mitmedki teosed oleks sama hästi võinud sündida ka mõnes suduses Põhja-Ameerika suurlinnas. 

“Ettevaatust! Kunst!” hoiatas silt Bali Art Zoo seinal. See tähistas läbi kolme korruse ronivat USAst pärit Symoni galeriid. Hiiglaslikud kirevad portreed, sinised aktid, üsna jumalavallatute tegelastega sari “Jumala aed” oli võrdlemisi kaootiliselt mööda galeriid jaotunud. Üsna ohutu moega kunstnik ise tukkus keskpäevakuumuse eest varjus molberti kõrvale üles tõmmatud võrkkiiges, hiiglasuur sõbralik krants tema und valvamas. Juba üle kolmekümne aasta Balil elanud Symon oli tööde rohkuse järgi otsustades siiski vahel ka ärkvel, ilmselt jahedamatel öötundidel.

600 meetri kõrgusel merepinnast asuv Ubud on rannikust leebema kliimaga ja päris mitu korda aastas tuleb ette isegi seda, et õhtul tuleb kampsun selga tõmmata. Jahedam õhk ja suurem õhuniiskus tähendavad, et Ubud upub rohelusse ning isegi linna peatänava Jl Raya Ubudi (mille nimi tähendabki tõlkes Ubudi peatänavat, mis siin ikka keerutada, eks) ­ääres võib ­ootamatult templite ja galeriide vahelt pisikese riisipõllu leida. Aastas õnnestub koguda kolm riisisaaki, tegelikult saaks neljandagi, aga vahepeal kasvatatakse samal põllul üks sats midagi muud, näiteks maguskartulit. Banaani- ja bambusesalud vahelduvad üksikute hiiglaslike bengali viigipuudega ning piinlikult korras durianiaedadega. 

Kes veel ei ole selle puuviljaga kohtunud, siis durian on umbes arbuusimõõtu puuvili, millel on mõned … veidrad omadused. See haiseb kohutavalt ning aeg-ajalt teevad isegi eri lennufirmad katse keelustada selle pardale toomine. 

Eurooplastel ei ole reeglina duriani-geeni, sealkandis tundub see kõigil aga domineeriv olevat. Ärikonsultatsiooniteenuste firmas töötav sõber rääkis loo Aasia kontori kolleegist, kes läks terve päev kestvale kohtumisele kliendiga tema kaunisse maamajja keset troopilist ilu. Ärikohtumise osaks oli pidulik lõunasöök, mis oli valmistatud eranditult kliendi maavaldustel kasvanud viljadest. Õnnetus ei hüüa tulles, kuid seekord vähemalt haises hoiatavalt – tegemist polnud mitte lihtsalt ärimehe maakodu, vaid ka tema suurima uhkuse, isikliku durianikasvandusega.

Aga et Bali inimesed on konkurentsitult maailma kõige sõbralikumad, lahkemad ja hoolivamad, ei tee nad sellest suuremat numbrit, kui saare külalised nende jaoks veidralt käituvad, näiteks duriani ära põlgavad. Või suurema osa päevast lihtsalt hotellis põõnavad, kõht taeva poole, sel ajal kui kohalikud on juba päikesetõusu ajal templis (muslimimaana tuntud Indoneesias on Bali erandlikult hinduistlik) arvukatele jumalatele meeleheaks puuvilju viima. Ei pea vist mainima, et kaunite jumalate asemel löövad igal varahommikul oma hambad värsketesse puuviljadesse tegelikult täitmatud templiahvid.