Ainuke püsiv asi on muutumine

Hilja õhtul pärast Bruno-auhindade jagamist ei ilmuta eliitdisainibüroo tegevjuht Timothy Jacob Jensen väsimust ega tüdimust. Nägu nalja täis, vilgas ja ettevõtlik, on ta nõus oma mõtteid Anneliis Aunapuuga jagama, selle käigus lausa universumi piire kompima küünitades.

Mainin sissejuhatuseks, et Eestis tuntakse büroo Jacob Jensen Design stiili peamiselt Bang & Olufseni audiovideotehnika järgi - see on skandinaavia disaini ja futufilmikunsti sulam, millel on lähedased suhted NASAga.

NASA-seose kohta noogutab TJJ nõusolevalt - see võrdlus ­polevatki üle pingutatud. "On ju üldteada ­tõsi­asi, et teaduse ja tehnika eesliin on ­alati olnud militarismi teenistuses (sest selles taskus on riigil kõige rohkem ­raha), see omakorda on aga olnud tihedalt seotud kosmosetehnikaga (või vastupidi). Ja ennesõjaaegse Saksa tipptehnika ja Ameerika pärastsõja-aegse arengu - viiekümnendate plast- ja futuoptimismi - vahel on otsene seos. Võitja saab ju kõik," ­kehitab TJJ selle ­paratamatuse peale õlgu.

Kas Bang & Olufseni vormirevolutsiooni katalüsaatoriks oli elektroonika sünd, s.t kui vabaneti raadiolampidest ja trafodest, muutus kõik? Kuid TJJ raputab kahtlevalt pead: "Idee teha asi kandiline ja minimalistlik sündis juba enne mõõtkava-hüpet, tehnoloogia tuli lihtsalt pärast järele. Kui vaadata tolle aja Euroopa audiovideotootjate disaini, siis kõik teised tegid tol hetkel vähikäiku, välja arvatud Philips. Kuid B & O ja minu isa läksid teist teed, võttes mängu midagi muud. Hinnad olid kõrged, kvaliteet vilets, kuid siiski suutsid nad Jaapani tööstusega võistelda, õigemini, elus püsida. Mis oli ime, sest viie-kuue-seitsmekümnendatel oli audiovideo-aparatuuri tootjaid kohutavalt palju, ainuüksi Taanis 25.

Koolitus omast käest
Lapates Jacob Jensen Designi kohta kirjutatud raamatut, mainib TJJ, et ­selle autor ei pea nende disaini sugugi revolutsiooniliseks, sest see olla saanud alguse juba märksa varem, Ulmi disainikoolist.

Ja mitte Bauhausist?

"Seda küll, aga just Ulmis pandi alus traditsioonile, leksikonile, loodi keel, sealt sai pärast sõda alguse futuristlik disain. Bauhaus lõigati loomulikust arengust ära - Dessau jäi ju itta. Selle vaimsus kandus aga edasi Ulmi disainikooli (1953), kus tekkis mõte, kuidas kompenseerida Saksamaa kaotust sõjas - otsustati maailmale näidata tulevikku. Just seal loodi prototüübid, millest lähtuvad tänapäeva elektroonikaseadmete põhialused. Sellel baseerub disainiõpe tänaseni."

Ja TJJ demonstreerib nagu rubriigis "Kaks tilka vett" Ulmi koolitöid kõrvuti samalaadsete tänapäeva igapäevaobjektidega. Kõige veenvam oli esimese taskukalkulaatori nupustik, mille analoog on sisuliselt igas e-phone'is, rääkimata kõigist teistest telefonidest, koodlukkudest, kalkulaatoritest jne.

Aga TJJ ise ei ole Ulmi kooli kasvandik, sest esiteks suleti kool aastal 1968 ja teiseks oli isa võtnud poisi koolitamise enese peale. (No muidugi...)
Kuidas see käis? "See algas nii. Isa andis mulle söepulga kätte ja ütles, et esmalt pean õppima vertikaali tunnetama. Seistes suure paberilehe ees, käskis ta mind hingata - sisse... (ja hoides pastakat kahe käega nagu filmipolitseinik relva, hingab TJJ sisse - käed kerkivad otse üles) ... ja välja (käed pastakaga langevad alla). See oli vertikaal, tsüklilisus, elu.

Teine ülesanne oli horisontaal - liikumatus, paigalseis, surm - ja selleks tuli terve kehaga eitada (nagu ta ette näitab, hoides pastakat sirgete käte vahel). Nii tekkis horisontaaljoon.

Ja kolmandaks elementaarülesandeks oli ring (käed teevad pastakaga suuri ringe) - elu ringkäik, eluratas, areng, päev ja öö... Alles siis lubas ta mind paberi juurde." Võib-olla näib see kuiv, aga nii sai TJJ filosoofilise tausta, mis ei luba tal piirduda ilusate asjade tegemisega. Tema jaoks on olulisem "mida teha" kui "kuidas", ning ta küünitab aina kaugemalt haarama.­

Sirgjoon, loodus, energia
Mõeldes Jensen Designi futuristlikule keelele, proovin kombata TJJ suhtumist minimalismiväsimusse. Küsin, kuidas tema, minimalismi ikoonide vahel üles kasvanu, suhtub massiliselt tagasipöörduvasse dekoori ja lopsakasse kujundisse, mille eesmärk on lõhkuda "püha ja jagamatut" vormi.

"Kui see on veenev ja kenasti tehtud, siis las ta olla! Veidi etnilisust - see on ilus, see toob naeratuse näole," on karmi-joone-mees tolerantne, "disaini juured on ju miljoneid aastaid vanad, need on looduses eneses."

Kuid minimalismi kriitikute üheks argumendiks on väide, et looduses ju sirgjoont pole? Mees teeb suured silmad: "Kuidas ei ole? Horisont! Kristallvõre, lumehelves, puude tüved, päikesekiir... Looduses on palju sirgjooni, sest e n e r g i a kulgeb sirgelt...

Märksa keerulisem teema on aga looduse ja kultuuri vaheline r ü t m. Võime end pidada loomaliigiks, kes imetleb oma võimet loodusmaterjali muuta. Mida rohkem on algmaterjali sisse maetud aega ja oskusi, seda väärtuslikumaks see meie silmis muutub. Võta näiteks taimmaterjal: korv on meie meelest ju märksa hinnalisem kui pajuvitsad. Ja pole sugugi tähtis, kas korv on kandiline või ümar."

Aga nemad ise jäävad ju oma loomingus sirgjoonele truuks? Vastuse asemel otsib TJJ tõestuseks taskust välja tillukese vidina, Jabra hands-free-­seadme (muidugi Jensen Design). "Vaata, see asi on loodusest juba üpris kaugel, aga täiesti kandiline ju polegi. Sõrme­lohud külgedel annavad ­figuurile ­naiselikkust, samas toob kesktelg ­meelde põrnika... Selle disain on inspireeritud loodusest, kuid interpreteeritud kultuursel viisil, liiatigi on selle kuju puhtalt funktsionaalne."

Peab tunnistama - olemata pealetükkivalt figuratiivne või suveniirlik, nägijale sel sõnumeid jätkub. See tilluke vidin pakub veendumust, et ka pehme maandumine on võimalik. S.t sirgjoonele truuduse murdmine ei pea tingimata aiapäkapikkudega lõppema.

M i d a disainida, see on ­küsimus!
"Tähtis pole niivõrd eseme kuju, vaid idee." Näiteks toob TJJ Walkmani vaimse isa, SONY inseneri Nobutoshi Kihara, kes tahtis pikkade ärilendude ajal ooperimuusikat kuulata. "Alguses firma ei uskunud, et ideel müügiedu oleks. No kes võiks veel sellist asja tahta, kanda oma muusikat endaga kaasas?! Aga nüüd, nagu me teame, käivad kõik ringi, klapid kõrvas. Idee loeb."

Ja just ideed hindab­ki ta disainis ja kunstis kõige enam. Aga kui küsin, millist eluala ta ­disainida eelistab, mõtleb ta hetke ja ütleb pidulikult: "Vastus on - uut ala. Mulle ei meeldi rutiin, mind tõmbavad uued väljakutsed, inimesed, probleemid ja lahendused."

Mis ala neil siis veel proovimata on, kas mood, pakkusin, riskides torkele üleolevat vastust saada. Kuid vastupidi - TJJ näol välgatab teolt tabatu ilme, kui ta tunnistab: "Just eile kirjutasin oma märkmikusse üles, et peaksin proovima." Siiski arvan, et ta ei mõelnud haute couture'i stiilis rikutud efektitsemist, vaid inimfiguuri arhitektoonilist kujundamist uute kõrgtehnoloogiliste materjalidega... Ehk tuli see inspiratsioon tutvumisest meie Bruno nominentidega ning preemia andmisest tekstiilile, jõudsin mõelda... kui TJJ hakkab üles lugema: "Teeme telefone, kuuldeaparaate, tuulegeneraatoreid, isegi arhitektuuri, autosid - me teeme kõike. Näiteks Volvole tegime nn väärtuste selitamise (value clarification), millel pole disainiga tegelikult mingit pistmist. See on firma juurte ja väärtusorientatsioonide määratlemine, kuidas nad peaks suhtlema, milline oleks nende lugu. Nagu näiteks Eesti, kes te üritate paika panna, millised on teie väärtused, milline on teie kaubamärk... Oleme teinud koguni suhtlusjuhendi (communication manual) Taani sotsiaaldemok­raatlikule parteile."

Kust pärinevad sellised teadmised ja oskused? "Tiim on meil väike ja see on hea, büroos on ainult 15 inimest. Aga kui ülesanne nõuab teadmisi ja kogemusi, mida meil ei ole, siis kutsume sõbrad appi."

Vana tutvus Eestiga
Olles Eesti disainipreemia žüriis, tutvus ta meie hetketegemistega. Ometi polnudki see tal esmakontakt - 15 aastat tagasi oli ta siin külas käinud oma hea tuttava, valgustidisainer Tõnis Vellama juures. Nad olid õpingute käigus sõbrunenud. "Aga teil on siin toimunud vapustavad muutused," mainib ta, viisakas pooluskumatu ilme näol. "Olete selle protsessi käigus hullupööra arenenud ja täiesti kohanenud," möönab ta.

Meie disaini taset pidas ta rahvusvaheliseks ning meie endi muret selle üle loomulikuks: "Inimestele tundub ju alati, et teisel pool tara on rohi rohelisem. Juhiksin ise küll märksa parema meelega Eesti disaini kui Hiina, või Ameerika, või Saksa, või Prantsusmaa oma," kiidab ta hoopis. Ja paljunäinud mehe üldistusega lisab ta: "Miskipärast, ja te ei peaks seda lihtsalt komplimendina võtma, on väikestes kohtades, nagu näiteks Island - või Eesti -, rohkem näha kunstis iseseisvat mõtlemist, nalja, kiiksu, mingit väikest ja toredat ideed. Vähem on nivelleeritud keskpära."

Ka tootmise puudumist ei pea ta sugugi traagiliseks - ka tema büroo tegeleb ainult disainimisega. "Tootku see, kes toota tahab, meie teeme seda, mida meie oskame." Tellimuste puudust neil muidugi karta ei ole, tänu TJJ osavale juhtimisele.

Kumb talle endale rohkem meeldib, kas disaineri- või mänedžeritöö? "Mulle ei meeldi sugugi rahaasjad ega lepingud, küll aga armastan protsessi juhtida - leida vajalikke inimesi ja luua suhteid. Reisida meeldib mulle ka, kuigi igatsen siis muidugi laste järele. Olin just nädala Reikjavíkis, käisin Berliinist läbi, siit lähen Moskvasse ja edasi New Yorki," tulistab rahvusvaheline mees hinge tõmbamata.

Jaapanist ja optimumist
Väiksuse eelistelt libiseb jutt Aasia disainitoodangule, kus väikesed on väga jõulisteks osutunud. "Üks probleem on see, et jaapani keeles on "looma" ja "kopeerima" üks ja seesama sõna... Pärast II maailmasõda, kui ­ameeriklased koju läksid, jätsid nad oma sõjatehnika Vaikse ookeani saartele maha. Jaapanlased võtsid selle kasutusele, tegid asjad paremakski... Kui tekkis autotööstus, hakkasid nad euroopa autosid kopeerima. Korealased omakorda aga hakkasid jaapanlasi, s.t koopiat kopeerima, aga kuna sellest ei tulnud midagi head, otsustasid nad Euroopast tippdisainerid palgata.

Kurb on vaid see, et nii kaotab toode seose rahvusliku pärandiga. Kõik nivelleerub, kõigil hakkab igav. Siis hakatakse vägisi sisse tooma etnilist elementi jne. Näed nüüd, et ainuke asi, mille peale võib kindel olla, on see, et millegi peale ei saa kindel olla. Muutus on ainus jääv asi," jääb ta oma ootamatult selge mõtte peale mõttesse.

Kuid ometi peituvad funktsionalistliku vormikeele juured just Jaapanis? "Just. Nende lihtsus, tuhandeid aastaid vana vormi- ja materjalikäsitlus on täielikus harmoonias loodusega. Fantastiline." Ometi vaatab ta nende iidsetele kultuuritavadele kriitiliselt: "Samas, vaata, mis juhtub, kui keegi aastasadu "üksinda kodus" on," ütleb ta, ise oma väljatimmitud võrdluse peale muigamatagi, ning laskub põrandale põlvili, et näidata ette, kuidas jaapanlasest teetseremooniameister teed pakub. Kummardused, žestid, absurdini lihvitud teatraal­sus... "45 minutit!!! Aga see on ju ainult üks tass teed! Milline raiskamine! Nagu ka muud tavad, religioon näiteks. Milline inimressurss on kulutatud katedraalide loomise peale... Aga milline varandus see on!" jõuab ta otsusele.

Niisiis, tegeledes inimloomingu kõrgtasemega, peab TJJ vajalikuks selle peale minevat ressurssi optimeerida - ja selles on tunda ratsionaalset disainerikätt. Teha nii, et poleks raiskamist, aga et välja tuleks oivaliselt.

"Tegelikult on loodus parim disainer, seal ei lähe miski kunagi viltu. Kuid ka seal on kõik pidevas muutumises, mateeria vahetab oma olekuid. Kuni selleni välja, et nelja miljardi aasta pärast imeb Päike meie planeedi endasse, me gaasistume ja saame rõõmsalt üheks... Aga sinna on veel aega."

Jacob Jensen Design
Taani disainiarmaada üks käilakujudest on büroo Jacob Jensen Design. Selle rajaja, disainer Jacob Jensen (s 1926) on tuntud kui maailma elitaarseima disainiga audiovideofirma Bang & Olufsen stiili looja. Bürood juhib praegu tema poeg Timothy Jacob Jensen (s 1962), tõeline vormiloomedünastia esindaja, sest juba tema vanaisa Alfred oli sadulsepp.
Just viiekümnendatel, mil isa Jensen kodumaal disainiharidust omandas, toimus Taani disaini läbilöök rahvusvahelisel areenil. Temagi läks laia maailma, tutvuma disainieluga Ameerikas. Taanis tagasi, kujundas ta välja laadi, mis õnnestunult ühendas ajast-ees-olemise-visiooni kommertsi reeglite mõistmisega. JJ suutis luua pretsedendi - ülilihtne muutus hinnatavaks ka audiovisuaalses maailmas.
Aastal 1990 andis ta büroo Jensen Design Group juhtimise üle poeg Timothyle. Jätkates ideepõhist ja elitaarset, kõrgelennulist joont, on büroo sellest peale oma tegevushaaret aina laiendanud.
Timothy Jacob Jensen oli üks esinejaid Tallinna disainifestivalil toimunud seminaril "Disaineri roll rahvusliku kultuuripärandi loomisel".