Aivar Jürgenson. “Seened kultuuriloos” Erast Parmasto. “Ühe seenevana seenelood”
Tegemist on kindlasti kõige põhjalikuma ja laiema kultuuriloolise käsitlusega, mis seentest eesti keeles on ilmunud. Raamat vastab nii teaduslikkuse kui ka üldhuvitavuse kriteeriumile. Autor on olnud nii ajaloolane kui etnoloog, paljuski ka mükoloog, muidugi ka hea kirjutaja. Kasutatud kirjanduse loetelu on kolossaalne, see aga vaid suurendab teose usaldusväärsust, mitte ei põhjusta lugeja takerdumist. Käsitletud probleemid – seente roll muinasusundites, müütides ja šamanismis, hallutsinogeenide tarvitamise kultuurilised mustrid, teispoolsusega suhtlemine, seentega seotud rahvapärased uskumused jpm – huvitavad ju ilmselt pea igaüht. Tegemist on igati tasakaaluka teosega, mida ei saa kuidagi hallutsinogeenide propaganda vankri ette rakendada. Autor näitab selgesti, kui piiratud on seente müütilise vahendajarolli (siin- ja teispoolsuse, maa-aluse ja taevariigi vahel) seletamine üksnes nende hallutsinogeensuse varal. Viimane on ainult üks (ehkki muidugi väga oluline) funktsioon, mille rolli ei maksa religiooni-, ammugi siis veel kultuuriloos üle tähtsustada. Seen on küll ülimalt mütologiseerit olend, kuid Jürgenson näib olevat arvamusel, et hallutsinogeenidele langeb seent ajalooliselt ümbritsevast müütilisest aurast võrdlemisi tagasihoidlik osa. Traditsioonilise maailmapildi seisukohalt väärib seen lisaks eelmainitud vahendajarollile ning oma võimalikule hallutsinogeensusele tähelepanu ka nt viljakussümbolina ja kõigis muudes seostes. Nõnda siis on seent ümbritsev mütoloogia ja rituaalne tarvitus olnud märksa rikkalikum kui Gordon Wassonist lähtuv “kärbseseenekiriku” populaarusund seda järeldada lubab. Tegelikult aga polegi see kõik nii oluline. Jürgensoni raamat on entsüklopeediline. Sõltumata sellest, kas teid huvitavad ainult seened, muudetud teadvuseseisundite probleem, hallutsinogeensed taimed laiemalt või nii “lihtsad” küsimused nagu seenemürgitus ja -toidud, leiate te siit huvitavat lugemist.
Sama võib öelda Parmasto raamatu kohta, mis on nagu väike populaarteaduslik seenefaktide ja tarvilike teadmiste antoloogia. Erinevus on teaduslikkuse määras. Kuigi Parmasto on mükoloogias palju tugevam kui etnoloog Jürgenson, pole ta oma raamatusse viiteid jms kuigivõrd puistanud. See-eest on siin palju huvitavaid, ebatavalisi, silmaga nähtavaid või keelega katsutavaid fakte. Mõned iseloomulikumad: maailma suurim seen; mets, kus puude asemel kasvavad seened; mürgiseened, mida ekslikult peetakse söögiseenteks, jm. Seenevana stiihia on veste. Kuna teos sisaldab palju informatsiooni (nt majavammi, söögi-, mürgi-, haruldaste ja mis iganes muude seente kohta – ning enamasti just küsimustes, mida laiema avalikkuse ees seni pole käsitletud), on seegi raamat osalt tarvitatav teatmeteosena. Ka pilte on palju, kuigi seenemäärajaga tegu pole – lihtsalt üks huvitav ma-rahwa sene-kalender, kui keegi midagi sellist veel mäle-, ole- või tuletab.
