Unistan sageli aiast, mida mul ei ole. Seal kasvaks metsistunud sirelid, kreegid ja tara ­ääres ehk nõgesedki, kuid selles, kas mul on jäänud piisavalt aega, et kunagi oma aeda jõuda, pole ma sugugi kindel. Teatud vanuses muutumisjulgus ju kaob ja inimene hakkab leppima sellega, mis on (näiteks paari toataimega, näiteks sisehoovi avaneva rõduga, kus visa viinapuu juba aastaid vaevleb oma liiga väikeses potis). Veel veidi ja inimene hakkab õhkama surma järele – kord epateerivalt ja kaastunde saamiseks, kuid vahel ka siiralt. Pealtvaatajal ei pruugi olla lihtne vahet tunnetada, võib-olla ka ohklejal endal.