Ajaloolase tunded ei tohi tema tööd segada

Washington Posti kolumnist ja tunnustatud vene-spetsialist Anne Applebaum vastab Andrei Hvostovi küsimustele kommunismi ja natsismi võrreldavusest.

Teie raamat Gulagi ajaloost avaldas mulle sügavat muljet. Tundub, et teil on teemaga isiklik suhe. Minul näiteks on. Minu vanaisa deporteeriti Krasnojarski. On midagi sarnast ka teie perekonnaloos?
Tegelikult mitte. Kõik mu vanavanemad on sündinud Ühendriikides. Mu emapoolne suguvõsa, Prantsusmaa juudid, asus USAsse New Orleansi 19. sajandi alguses. Isa esivanemad tulid tolleaegse Vene impeeriumi aladelt 1890. aastatel. Mitte keegi mu sugulastest ei kõnele ühtki Kesk- ega Ida-Euroopa keelt ja minu huvi selle piirkonna vastu tuli neile kõigile üllatusena.
Minu suhe Gulagiga algas sõprade, mitte sugulaste mõjul.

Eestis on stalinismi üle nii palju arutatud, et meie ajakirjanikud ja ajaloolased on stalinismi suhtes muutunud kuidagi tundetuks. Ometi on teie Gulagi-raamatus kohti, mis panid mind lugemise ajal nutma. Kõik, mis puudutab laagritesse sattunud lapsi, on kohutav. Töötades raamatuga, kohtasite te Kurjust. Kas see muutis teid kuidagi, pani teid elule kuidagi teistmoodi vaatama?
Ei, ma ei ütleks. Sellist raamatut kirjutades paratamatult õpid end materjalist distantseerima, vastasel korral poleks võimalik teaduslikku tööd teha. Ma tajusin üsna selgelt, et ma ei tohi omaenese tundeid raamatusse edasi kanda. Kuna jutt ei olnud minu suguvõsast ega minu kodumaast, siis mulle tundus ka, et pean võimalikult palju laskma ohvritel ja ellujäänutel endil juhtunut kirjeldada, mitte suruma siia omi tundeid.
Teatud mõttes selline projekt kindlasti paneb inimese väärtustama seda, mis tal on. Kirjutades nägin ma aknast välja vaadates oma lapsi õues mängimas. Paljud, kellest raamatus juttu on, ei võinud millestki sellisest unistadagi.

Kohtusite Venemaal mõnede Gulagi administraatoritega. Mis tunne oli istuda silmast silma inimesega, kes võis olla massimõrvar? Kuidas teil õnnestus jääda neutraalseks, külmalt mõtlevaks professionaaliks? Ja veel – kuidas teil õnnestus need inimesed üles leida, kas nad ei püüagi end tänapäeva Venemaal varjata?
Enamiku Gulagi ametnikke leidsin ma oma kontaktisikute kaudu Venemaa arhiivides: ka nemad käisid sealt dokumente otsimas ja üks mu tuttav arhiivitöötaja viis meid kokku. Nad ei varjanud ennast, aga ega nad ka oma olemasolu ei reklaaminud.
Minuga rääkima hakkasid nad peamiselt sellepärast, et nad tundsid vajadust eneseõigustuse ja selgituse võimaluse järele.
Ükski neist, kellega mina rääkisin, ei kvalifitseeru õigupoolest massimõrvariks – mul polnud õnne (või ebaõnne) kohtuda ühegi tõelise timukaga. Näiteks üks neist töötas laagri lastekodus, teine oli laagrite inspektor. Mõlemal juhul oli raske neid inimesi vihata, sest nad olid vanad, vaesed ja üsna armetud: isegi riiklik NKVD pension ei ole tänapäeval eriti midagi väärt.
Ma püüdsin nende puhul säilitada samasugust distantsi nagu ohvritega: ma ei tahtnud, et see projekt hõlmaks minu tundeid, ma tahtsin, et see selgitaks, mis tegelikult juhtus.

Te kohtusite nendega arhiivis. Kas nad uurivad seal dokumente selleks, et kirjutada memuaare?
Kõik nad otsisid dokumente ainult oma isiklike arhiivide jaoks; ma ei ole kuulnud, et ükski endine Gulagi ametnik tegeleks päriselt teadustööga.

Kas neil on südametunnistuspiinad? Briti autor Gitta Sereny kirjutas kunagi raamatu “Into that Darkness. An Examination of Conscience”, mis põhineb Trebl?nka komandandi Franz Stangliga tehtud intervjuul. Näib, et see mees tundis ka vajadust oma tegusid selgitada.
Ühtedel on, teistel mitte. Võtke arvesse, et paljud neist olid tollal veendunud, et nad töötavad kurjategijatega, Nõukogude süsteemi seaduste järgi süüdi mõistetutega. See, et poliitvange hoiti sageli koos päris kriminaalvangidega, aitas sellele veendumusele kaasa.
Samas ei saagi laagri lasteaias töötanud naine ilmtingimata tunda samasugust vastutuskoormat nagu Franz Stangl.
Aga ma ei tahaks siin üldistada: iga inimene näeb minevikku – nii iseenda kui oma kodumaa oma – omamoodi.

Olete intensiivselt tegelnud küsimusega, kuivõrd on natslikud ja kommunistlikud kuriteod võrreldavad. Tsiteerite ühes artiklis Saksa ajaloolast Ernst Noltet, kes võrdles Gulagi ja Auschwitzi, väites, et viimane tulenes esimesest. Ütlete, et see väide tegi suurt kahju. Ajaloolased, kes ei soovi vähendada holokausti tähendust, kartsid säärast võrdlust. Teie ei karda. On teil olnud pahandusi selle pärast?
Ei, mul pole olnud mingeid pahandusi. Mõnedes arvustustes on olnud negatiivseid ütlemisi, aga kindlasti on nüüd paljugi muutunud. Nüüd, kus N Liitu enam pole ja inimeste suhtumine sellesse riiki ei ole enam otseselt seostatav “parempoolsuse” või “vasakpoolsusega”, on lihtsam sel teemal neutraalselt sõna võtta. Ma usun, et ajapikku muutub normaalseks, et 20. sajandi totalitarismist kõneldes peetakse silmas nii natsismi kui ka stalinismi, ning hakatakse ka pidama loomulikuks, et nende mõistmiseks tuleb neid omavahel võrrelda.

Kas olete näinud Andrzej Wajda filmi “Katõn”? Ma olen unistanud aastaid mängufilmist, kus on võrreldud mõlemat totalitarismi. Tänu Wajdale on see nüüd teostunud. Filmikunstil on kümme korda suurem jõud kui raamatutel. On teile tehtud pärast Gulagi raamatut ettepanekuid osaleda filmiprojektides?
Ma olen “Katõni” näinud, ja kuigi see ei ole ideaalne film, on seal mitmeid jahmatavaid stseene, kaasa arvatud selliseid, mille puhul ma poleks kunagi arvanud, et neid võidi filmida: natsi-Saksa ja Nõukogude ohvitserid kättpidi tervitamas; vangid, keda hoiti vana kiriku varemetes; ja täiesti uskumatu – ka tapmised.
Mis puutub Gulagi-filmi, siis mulle on tulnud üle kümne pakkumise niihästi dokumentaal- kui mängufilmirežissööridelt. Siiani ei ole keegi raha välja käinud.
Dokumentaliste kammitseb see, et tollest ajast on saada nii vähe pildimaterjali, pluss teema enda ebamoodsus. Mängufilmitegijate jaoks kerkib kontekstiprobleem: raske on teha filmi asjadest, mille tausta ei tunta. Aga võibolla mõni film ikkagi tuleb. Stsenaariumiga töötaksin ma hea meelega, kuigi karta on, et praegusel ajal suhtuksin ma niisugustesse ettepanekutesse teatava skeptilisusega.

Osundate oma raamatus Londoni linnapead Ken Livingstone’i, kes ütles teile, et “jah, natsid olid kurjad, aga N Liidus olid “kõrvalekalded””. Olen seda kuulnud oma elus mitmeid kordi, siin Eestis kaas arvatud.
Nagu ma ka raamatus olen öelnud – ma loodan, et need eelarvamused kaovad niipea, kui väitlus kommunismi ajaloolise rolli üle lakkab eri riikides olemast sisepoliitika osa.
Nagu juhtus Ameerikas: niipea kui arvamust, et kommunism oli kuri režiim, ei seostatud enam vabariiklik-­reaganliku mõttelaadiga, nõustus enamik ­inimesi, vasakpoolsed sealhulgas, et tegelikult nii oligi.

 

Anne Applebaum (43) on Washington Posti kolumnist. Tema raamat Gulagi ajaloost pälvis 2004. aastal Pulitzeri auhinna.

Applebaum väisab tuleval nädalal Eestit.

• 10. oktoobril osaleb Avatud Eesti Fondi konverentsil Pärnus, kus peab avaliku kahekõne president Toomas Hendrik Ilvesega.
• 11. oktoobril on uudisteagentuuri BNS seminaril “Uus ja vana Venemaa” üks peaesinejaid.