Kasutasin kunagi juba ajamasinaarhitektuuri mõistet, kirjeldades Kristiine Keskuse 80ndatepärase ajalooliste vormidega flirtiva postmoderni kohatut veidrust kainetel 90ndatel. Ehitis, mille äsja avastasin Peterburi tee äärsest Jüriöö pargist, vapustas mind aga eriti. Vaikselt on tööstus- ja ärimaastiku keskele, magistraali äärde kerkinud memoriaalkompleks, mille stiil tuleneb otseselt 30ndate arhitektuuri totalitaarsemast poolest, et mitte öelda speerilikust grandioossusetaotlusest. Ja samas, ka Stalini ajal või veidi hiljem poleks see tuletorn ja kaaristu sobimatud olnud.

Veidi uurides selgub, et arhitektide Alar Oruvee ja Ferdinand Mälli projekteeritud ehitus on vähendatud versioon arhitekt Johann Ostrati (1936) projekteeritud Sõjamäe hiie kompleksist. Originaali mastaapidest annab aimu see, et keskne tuletorn ehk taarausukeeles tulila on umbes sada meetrit madalam kui planeeritu. Samas, vähendamises on lisaks kokkuhoiule ka loogika, ümbritsev nüüdne Jüriöö park, hiie järeltulija on ka kaotanud enamuse oma esialgu planeeritud suurusest ja jääb nüüd suhteliselt surutuks tee, üksiku eramaja ja tööstushoonete vahele.

Totalitaarne komplekt, kus tuletornile ja kaaristule lisanduvad urnimotiiviga Vabadussõja mälestusmärk, ülejäänud sõdades langenuid mälestav, suhteliselt abitu sõduripea ja sepp Heigo Jelle maasselöödud hiidmõõk, paneb mõtlema. Mis keeles me kõneleme, kui püüame rääkida suurtest asjadest, ajaloost, kangelaslikkusest ja rahva iseolemisest? Oma jäigas retrolikkuses see kompleks mulle isegi meeldib; tema arhitektuur on parajalt sünge, vastuvaidlemist mittesalliv, kergelt nekrofiilne. Ajalugu on tõsine asi, ja militarism ning sõjalised saavutused (või siis langenud kangelaste mälestamine) on rahvusluse või rahva identiteedi oluline ilming, tundub ehitist vaadates. Kui selline lähenemine on paljudele inimestele omane, miks ei võiks neile siiski ka kuuluda oma ideid toestav memoriaalkompleks? Eriti kui see paikneb keset suhteliselt kaootilist linnaruumi, muutudes kahtlemata pilgupüüdjaks. Kui palju üldse uusi ja lõpuni lahendatud pargialasid Tallinnas, eriti väljaspool kesklinna on? Samuti on tegelikult tore näha eraalgatust ja -finantseerimist selle, nüüd linna poolt toetatava kompleksi rajamise algjärgus.

Samas on sellises konservatiivsuses midagi masendavat. Punaideid kandnud Maarjamäe memoriaal esindab efektset, utoopilisevõitu modernismi; selle kõrval on Jüriöö park siiski ajamasinatöö, retrokurioosum. Selllisena ka huvitav ja ideidtekitav, tundub mulle. Ja mitte ainult arhitektuuri muutumistest, vaid ka ideoloogiast, rahvuslusest ja sellest, kuidas praeguses Eestis elavad paralleelselt niivõrd erinevad maailmavaated ja nende väljundid keskkonnakujundusse...