Akustiline folk (riba)

Folk, akustiline selline, on hambus Tristan Priimäel

Iron & Wine „Our Endless Numbered Days“ (Sub Pop)
Koldiga kauboi on kaasaja Ameerikas asendunud laulikuga, kelle relvaks on kitarr ja kelle Ameerika koosneb igavestest vesternisümbolitest nagu kuld, mais ja poomine, elu ja surm. “God, there are guns growing out of our bones” ütleb Sam Beam ja ameeriklaste väidetav ajaloo puudumine hakkab mõjuma nii nagu oleks selline elu seal eksisteerinud aegade algusest.
Kuskil tolmusel teel vilksatab Ry Cooderi vari, slide-kitarr kaenla all. 9

Sufjan Stevens „Seven Swans“ (Sounds Familyre)
Michigani multiinstrumentalisti-kristlase uus plaat "Seven Swans" räägib tema suhetest jumala ja usuga. Sõnajalgade-hirmus põgenevate jalgade padinat kuulates tuleb nentida, et sellise asjaga on ülilihtne üle vindi keerata, aga võta pühaku näpust – tulemuseks on hoopis imeilus indi-folk-kantri pärl. Avaloost “All the Trees in the Field Will Clap Their Hands” (mis on pühendatud kellelegi “Temale”, aga pole selge, kas mõeldud on pruuti või jumalat) kuni lõpuni - see on muusika ilma ühegi maskita.  10

Joanna Newsom „The Milk-Eyed Mender“ (Drag City)
Joanna Newsom laulab nagu katkiläinud laste mängutoos - algselt pisut ehmatav, aga pärastpoole harjub ära. Klassikalise haridusega harfimängijana on ta enamuse lugudest just harfiga sisse mänginud ja tulemuseks on rida üsna ebamaiseid lo-fi indipastoraale. Newsom on väga hea jutuvestja ja osad lood on nii elavalt kirjeldatud, et mõnd olustikupilti ette kujutades tunned praktiliselt ka lõhnu ja värve.
Mundo weirdo. But Bjuutiful. 7

Nick Drake „Made to Love Magic“ (Island)
See plaat on turundustegu. Nick Drake’i panus kaasaegsesse poppi on loomulikult mõõdetamatu, kuid siin on ainult üks uus lugu ja mõned alternatiivsed versioonid. “Pink Mooni” ja “Bryter Layteri” pealt pole ühtki nooti, mis minu arust jätab Nick Drake’i paremad hetked puutumata, seepärast pole see kindlasti parim viis esmakorseks tutvumiseks Drake’iga, kuid kogujad saavad siit oma kondi hambusse. Punktid seekord plaadifirmale. 6

Kings Of Convenience “Riot On an Empty Street“ (Source)
Nohikute kroonimata kuningas on tagasi! Erlend Oye on oma bändi kokku ajanud (lihtne, sest nad on seal kahekesi) ja endale vuntsid kasvatanud. Plaadilt ei leidnud ma (kergenduseks) ühtki üllatust - kellele meeldis KOC eelmine plaat, sellele peaks uus album ka väga hästi sobima. Võib-olla on siin kohati pisut rohkem Simon & Garfunkelit ja pisut vähem The Sundays’t kui enne. Aga noh, eks see vuntside kasvatamine ole elus üks keeruline ja õrn aeg ka. 7

White Magic “Through the Sun Door“ (Drag City)
Ameerika folgi Kerouac’lik travelleri-romantika kuulub tavaliselt vabasse õhku, kuid White Magic on pigem pärit mõne tolmuse pööningu taganurgast, põnevast ja õudusttekitavast. White Magic on näiliselt kammerlik, aga sisult täiesti nihkes - naislaulja on meediumiks Grace Slicki, Lisa Gerrardi ja Nina Simone’i vaimudele ning viimase kaver “Plain Gold Ring” jääb tükiks ajaks painama. Heaks tõestuseks, et “folk” on midagi palju huvitavamat kui Viljandi Folk seda välja laseb paista. 8