Alar Niineväli soovitab: “Doktor Parnassuse Imaginaarium”
Kui Heath Ledger suri, oli tal väidetavalt valmis filmitud vaid pooled vajalikud stseenid. See, et projekt siiski lõpetati, sõltus ilmselgelt sellest, et lavastaja Terry Gilliam tahtis varalahkunud andeka näitleja viimast sooritust austada ning ühtlasi ei tahtnud ta veel üht “Don Quixote” projekti taolist hävingut oma kontosse. Film on visuaalsest küljest huvitav fantaasialugu, mis filosofeerib ja moraliseerib tunduvalt rohkem, kui vaja oleks.
See ja ilmselt ka ümberkirjutatud stsenaarium on põhjuseks, miks teosel ei õnnestu luua peaaegu mingisugust emotsionaalset sidet vaatajate ja tegelaskujude vahel. Gilliami fännidele on seal aga ohtralt viiteid mehe varasemale loomingule. Kui sa oled Monty Pythoni austaja, siis loomulikult on muhe näha seelikuid ja sukki kandvaid meespolitseinikke kooris laulmas ja tantsu vihtumas, kuid loo toimimist ei mõjuta need naljad ei ühes ega teises suunas. Mahavisatud ajaga just tegu pole, aga Gilliami parimatest saavutustest (“Monty Python. Elu mõte”, “Brazil”, “Narrkuningas”, “Ratastel Las Vegasesse”) jääb asi küll väga kaugele.
Tallinnas kobarkinos ja Cinamonis, Tartus Cinamonis