Albarracíni seisev aeg

Mööda Hispaania ilusaima väikelinna tänavarägastikku rändas ringi Anna-Maria Penu.

Tihedalt mäeselja vastu surutud kitsas tee väänleb nagu sülest pääsu otsiv kassivolask.

Vasakul, puude varjus suliseb forellirohkelt vaikne Guadalaviari jõgi ning paremal käel kõrgub teadusraamatute tasemel läbilõige mäestike moodustumisest. Silme ees ruttavate pinnakihtide korrapäraste, diagonaal­sete joonte taustal tundub koolis õpitu labaselt tühine.

Nalja teete! See siin on tõeline geograafiatund.

Korraga – pärast pimedat, järsku kurvi, kui olen just jõudnud endalt küsida, miks ma ometi geoloogiks ei õppinud – kõrgub mu ees mäejalamil punakaspruun kaunitar, kes vaatab tulijaid kõrgilt, pisut tõrksalt nagu sakstel kombeks. Sellegipoolest näen, kuidas tolle suursuguse pilgu taga astuvad mööda kitsaid, hämaraid tänavaid põllede ja pearätikutega naised, kes tulevad Guadalaviari kaldalt, täiskuhjatud pesukorvid puusal; habetunud, tahmaste nägudega sepad, kelle eeslid rühivad solgiga kaetud munakiviteid pidi üles mäkke, et kindluses valvavatele sõdalastele äsja valmis taotud relvi viia; ja üks valgesse riietatud imeilus neiu, kes jälgib linna igapäevaelu pisikesest, trellitatud torniaknast, endal silmis pisarad, mis tekkisid sinna kohe, kui raske raud­uks ta selja taga kinni vajus ning teisel pool ust kostis riivi kriipiv jooks...

Pidurikrigin. Olen oma äsjase kujutluspildi üle siiralt hämmeldunud, ent mõne hetke pärast noogutan mõistvalt. Ilmselgelt liiga palju kurve, liiga järjest.

Ramón

Mõni tund hiljem on peaväljakule kogunenud 10-liikmeline grupp, keda giid üritab hoolega poolringi sättida. Ei-ei, senjoor, seiske ikka näoga platsi poole – või on teil silmad kuklas?

Vabandage, senjoriita, et segan vahele teie ilmselgelt ülihuvitavale vestlusele, ent lepime kokku, ja usun, et teil pole selle vastu midagi, et järgmised paar tundi räägin ainult mina?!

Senjoor! Jah, teie! Kas te oleksite nii kena ja paluksite oma pojal vait jääda? See lalin ajab mind hulluks! Tänan väga, te olete äärmiselt lahke!

Noor, suurte hallide silmadega giid teatab seejärel meile kõigile kordamööda sügavalt silma vaadates, sõnu lasteaiakasvatajaliku liialdusega artikuleerides, et tema nimi on Ramón ja tal on ülimalt hea meel olla meie teejuhiks Hispaania kauneimaks väikelinnaks kuulutatud paigas. Ramón on veendunud, et me ei unusta Albarracíni iial, ning ­proovib anda endast parima linna saladuste avastamisel. Ta teeb paljutähendusliku pausi. Meie oleme vait.

Ramón noogutab pühalikult naeratades ning palub astuda paar sammu peaväljakul asuva XIV sajandist pärit u-kujulise linnavalitsushoone poole.

Tegemist pole tüüpilise selle kandi linnavalitsuse arhitektuurinäitega, kuid, nagu me kõik juba teame – Ramón vaatab küsivalt meie poole ja pole kahtlustki, et ta on võimeline mitte teadja grupist välja arvama –, ega Albarracín olegi tüüpiline linnake. Esimesed elanikud tegid siinmail tuld, pidasid jahti ja korjasid marju juba 6000 aastat enne Kristust, millest annavad tunnistust uhked kaljujoonised Albarracíni mäestikus Rodenos. Siinse piirkonna eelajaloolise kunsti eripäradeks on valge värvi kasutamine ning lihtsad jooned, millega on koopaseintel kujutatud hiiglaslikke valgeid härgi, aasal rohtu näksivad metskitsi, punase ja mustaga joonistatud vapraid jahimehi...

“Oot-oot, senjoriita, mida te teete?”

Ramóni läbitungiv pilk sihib mu Canoni kaamerat, nagu oleks tegemist Kalaš ­nikoviga.

Osutan sajanditevanusele kellale linnavalitsuse katusel. Ramón ohkab sügavalt ja vaatab taas kord kõigile ükshaaval silma. Tal on meile suur palve: paluks temast fotosid mitte teha! Sinise vihmajopega hallipäine härra libistab oma väikese kaamera pettunult taskusse tagasi.

Mitte, et temal, kodanik Ramónil, selle vastu midagi oleks – ei-ei, seda muidugi mitte, kuidas saakski, see poleks ju normaalne! –, kuid tema amet nõuab giid Ramónilt professionaalselt tööandja ilu ning huvide esile tõstmist, jäädes ise tagasihoidlikult tagaplaanile.

Ma pole sugugi kindel, et see tal sel viisil ka õnnestub. Kui päris aus olla, siis kujutan juba täiesti selgelt ette, kuidas ma reisikirjas just temast jutustan. Samal ajal oleme jõudnud hämarasse prakku, mida kohalikud nimetavad tänavaks. Siinne maailm on kurjakuulutavalt jahe, pime, ähvardavalt niiske. Kuid see niiskus pole õhust ega vihmast. See meenutab midagi muud... Pisaraid! – plahvatab mul peas.

Grupp liigub giidi kannul koolilapseliku kuulekusega ja ei pane tähelegi, kuidas nende peade kohal tõkestavad üle Azagra tänava sirutunud katused tee päikesekiirtele täpselt samamoodi nagu XV sajandi lõpus, mil kihutati linnast välja siin põlvkondi elanud, armastanud ja tööd teinud sada juudiperekonda. Nad läksid, neil polnud valikut, jättes selja taha terve oma lapsepõlve ja kõik oma surnud.

Navarrod

Ramón peatub kandu kokku klõpsatades helesinise maja ees. Uhke ehitis tundub linna ülejäänud, punaka krohviga kaetud viltuste seintega majade vahele ära eksinud luigena partide tiigis. Tegemist on Arzuriagast pärit Navarro perekonna paleega, mis ehitati küll XVII sajandil, kuid kui Navarrod olid järgmiseks sajandiks tõusnud piirkonna mõjuvõimsaimaks saagaks, tegid nad ta ümber tolle ajastu Andaluusia majade sarnaseks. Ja seda vaid seetõttu, et üks Navarro klanni pärijaist oli armunud andaluuslannasse, ent neiu ei tahtnud kuidagi oma kodukohta jätta. Kuid kui ta nägi, milliseks oli armastatu nende tulevase kodu kujundanud – helesinise ja kollasega, täpselt nagu päikeselises, värvirikkas Andaluusias! –, otsustas ta Albarracíni jääda elu lõpuni.

Ramón vakatab liigutatult ja lisab alles pika pausi järel, mitu korda neelatades, et tegelikult on Albarracín täna täpselt samasugune kui kolm sajandit tagasi. Tema tänavatel jalutades on lausa füüsiliselt tunda esiisade aastasadade eest astutud samme, valutatud tundeid, veeretatud mõtteid. Nagu ütleb rahvalaul, mida siinsed vanaemad tihti ümisevad: “Albarracínis seisma jäi aeg...”

Mul tekib vastupandamatu soov giidi emmata. Öelda, et see kõik on nii ilus, et terve grupp on õnnelik, et just tema, Ramón, on meie giid, ja kui see teda õnnelikuks teeb, siis jääme meie ka siia elama...

“Vabandage, senjoor, kas teile tundub normaalne sellises keskaegses pärlis jalutades mobiiltelefoniga rääkida?”

Süsimustade silmadega noormees raputab Ramóni tungiva pilgu all nii energiliselt pead, et on ime, et see tal otsast ei kuku. Selle-eest kukub poisi viimase põlvkonna telefon vastu munakivisillutist. Minu äsjane õrnushoog giidi vastu tundub korraga nii absurdne, et hakkan üle kere sügelema. Ramón vaatab meid kõiki vaikides, aga kõrgilt – kari pühaduse rüvetajaid! – ja jätkab siis jalutuskäiku mööda Chorro tänavat, kus asub linna parim restoran Rincón de Chorro. Minu info tulen eb katse-eksituse meetodi edukast rakendamisest ja mitte ­Ramóni käest, kelle sõnul “oleme siin väikeses linnas kõik omavahel sugulased-sõbrad ja minu ametieetika ei luba mul, kallid külalised, mitte ühtegi söögikohta teisele eelis­tada aga kui te just pinnite, siis...”. Selle koha peal puhkes Ramón naerma –tema naer kõlas nagu trummikoor – ning muutis teemat.

Santiago tänavast ülesmäge rühkides jutustab ta hingeldades, et enne Navarrosid on siia oma jälje jätnud nii keldid, roomlased kui ka visigoodid. Kas me tajume seda möödunud aegade hõngu? Kas me ikka hingame piisavalt sügavalt sisse?

Märkan, kuidas nende väikeste, pimedate akende taga, millest me kitsal tänaval järjest möödume, liigahtavad valged pitskardinad, kuid näha pole kedagi. Uksi ei avata ega suleta.

Kuulda pole ei laste kilkeid, raadiost lendlevat muusikat, lukuaugus keeravat võtit ega vestluste katkeid. Ja mulle tundub, et selle linna näiline inimtühjus, see kummastav vaikus varjab hoopis teistsugust reaalsust. See siin on vaimude, hingede, mälestuste maailm.

Julianeta

Seekord raputab mind kujutluspildist üles Ramóni hääl, kes jutustab linnale nime andnud berberite klannist Al-Banu-Razinist, mis tähendab tõlkes Razini pojad. Nad vallutasid Albarracíni IX sajandil ning 94 valitsusaasta jooksul jõudsid troonil istuda kolm moslemite kuningat, enne kui ta kristlaste kätte üle läks. Kõrgudes aga täpselt Aragóni, Kastiilia ning Valentsia kuningriikide piiril, vahetas Albarracín oma aadlikest ja kuningatest omanikke nagu sokke. Hm, ristteel seisjatega kipub tihtilugu nõnda minema...

Ruttame Ramóni kannul mööda Albarracíni ahtalt looklevaid tänavaid. Käime treppidest üles-alla, pühime higi, astume läbi veevärava, joome lonksu vett, jõuame linna seltsimajani, mis on ruumi otstarbekaks kasutamiseks ehitatud alt ülespoole laienevalt nõnda, et iga järgnev korrus on suurema elamispinnaga kui alumine, ja ahhetame kooris. Kõik majad sätendavad päikese käes punaselt, akendel ja ustel kaunistuseks seppade looming ning rõdudel tislerite töö. Paljudel ustel ilutsevad halva õnne eemale hoidmiseks metallist draakoneid või madusid kujutavad uksekoputid. Mood, mille tõi Albarracíni ebausklik kirikuisa, kellelt aadlikud snitti võtsid – sest kui juba pühal mehel on kaitset vaja, mis siis neist veel rääkida! –, ning millele Ramón pühendab tubli viisteist minutit. Vaadaku me küll seda draakoni kurvilist keelt, küll tolle ussi elegantset sabakaart...

“Jah, senjoriita? On teil mulle küsimusi? Äkki suudame selle osa ekskursioonist spetsiaalselt teie jaoks huvitavamaks teha ja kolmandat haigutust siis ehk enam ei tule?”

Ramón ja ülejäänud üheksa silmapaari vaatavad etteheitvalt mu poolavatud suud ning teda varjata püüdvat kätt. Ma ei ütle midagi, sest, olgem ausad, mul pole enda kaitseks midagi öelda, kuid õnneks taipan tõsta käe, et nina sügada. Mis haigutusest te räägite?

Ja ma vaatan vasakule, kus trepp viib üles linnamüürile, mis lookleb nagu hiiglasliku mütoloogilise eluka saba. Kaalun müürile ronimise võimalusi. Ei, vähemalt pool meie grupist sinna eluga küll ei jõuaks! Siis vaatan paremale. Õnneks seisab seal üks vahvalt kõver ja vildakas maja. Ramón vaimustub silmanähtavalt, käsi kunstiteose poole sirutades, nagu oleks tegemist vähemalt Mona Lisaga.

“La Julianeta,” ütleb Ramón õrnalt. Tegemist on tüüpilise keskaja eramajaga, mis paneb proovile peagu kõik füüsikaseadused. Maja perenaine, Julianeta, oli vaene naine, kes elas tagasihoidlikku elu oma tagasihoidlikus majas, kuid kui ta praegu surnust üles tõuseks, ei suudaks ta uskuda, mis tema kasinast kodust on saanud: Albarracíni kõige pildistatum ehitis, Albarracíni sümbol!

Arvutan. Jah, täna oleks Julianeta rikas.

Blanca

Päike hakkab loojuma. Üksteise järel süttivad tänavalaternad valavad linna üle kuldse valgusega ning tekkinud varjudemäng loob Albarracíni tänavatele maagilise aura.

Jalutame mööda uhkest piiskopipaleest, Al-Banu-Razini ajast pärit mošee kohale püstitatud katedraalist ja vaateplatvormist. Taamal kõrgub sakiline kindlus ning all, otse meie jalge ees voolab tasane Guadalaviari jõgi. Ja meie ümber valitseb vaikus. Üüratu vaikus.

“Viimane lugu,” sosistab Ramón, kelle hallides silmades pole väsimusest jälgegi. Ta asetab näpu suule ning viipab peaga torni poole, mis jääb meist mõnesaja sammu kaugusele.

Tornis elab valges tuunikas vaim, kes lendleb keskööl mäest alla jõe poole ning siis jälle üles. Rahutu hing on imeilus donja Blanca, kes saadeti Aragóni õukonnast Albarracíni asumisele, sest kuninganna oli Blanca võrratu ilu peale kade. Donja Blanca armus siin aga ühte juudipoissi, kes elas torni ümbruses olnud juutide linnaosas ning kellega nad tutvusid Guadalaviari kaldal. Kuid siis kihutati juudid linnast välja. Sellest ajast peale käis donja Blanca igal õhtul jõekaldal kaotatud armastust ootamas, kuid nad ei kohtunud enam iial.

Heidan pilgu tasakesti jooksvale jõele, mis ümbritseb hämaruses pärlikeeks muutunud Albarracíni peagu igast küljest. Albarracín on müstiliselt, lausa traagiliselt ilus. Kas leidub kedagi, kes neid lugusid ei usu?

Mõtlen Blancast, Julietast, siis andaluuslannast, kes ei tahtnud siia tulla. Ja mõtlen, kui kummaline on see, et aeg just siin seisma jäi, kus tänavad lõhnavad pisarate järele.

Albarracíni faktid

Elanike arv: 1076 inimest (150 aastat tagasi oli see arv kaks korda suurem).
Asukoht: Aragóni autonoomses piirkonnas asuvas Terueli provintsis. Madridist 319 km, Barcelonast 478 km, Valenciast 183 km kaugusel.
 
Kliima: Linn paikneb 1 171 m kõrgusel merepinnast ja aastane keskmine temperatuur on 11 °C;. Juunist augustini ulatub keskmine temperatuur 21 °C;
kodulehekülg: http://www.albarracin.org/.