“Neon Future II”

(Ultra Records)

1/10

Steve Aoki esitleb ennast meile visionäärina. Kellenagi, kes näitab meile teed tulevikku, ning see tulevik on neoontulevik. Mida see aga tähendab, jääb arusaamatuks, sest peale suurte žestide ei paku Aoki midagi. Jääb mulje, nagu oleks albumi kontseptsiooniks valitud lihtsalt lahedalt ja veidi müstiliselt kõlav sõnapaar ning siis, veidi lohakalt, lood sellega sobitatud. Mingit tõsisemat, sisukamat ja ka seosekamat ülesehitust siit ei leia. Vaid hunnik lugusid ja kuhilaga kaasa tegevaid superstaare (Linkin Park, Snoop Lion, Rivers Cuomo, Moxie Raia ja millegipärast ka filmirežissöör J. J. Abrams). Miski sellest ei paranda aga albumi üldist kesisust. Iga lugu jälgib peaaegu sama ülesehitust, mistõttu jääb mulje, nagu oleks tegu lihtsalt sama loo versioonidega.

Ka meloodiliselt on materjal täiesti mannetu, ometi on EDMi (elektroonilise tantsumuusika) üks võluvamaid punkte olnud popmeloodia ja tantsutümaka laulatamine. Suurepäraselt on see välja tulnud Aoki rivaalidel, nagu Zedd või David Guetta, mistõttu tekkib küsimus, kas Aoki muusika on puhtalt funktsionaalne, s.t mõeldud suurele festivalile, kus rahva üles kütmiseks ehk tõesti piisab ainult standardsetest efektidest, mitte raadiosse, kus lisaks tantsimisele soovime ka midagi hinge kraapivat kuulata.

Lõppkokkuvõttes võib Aoki albumit “Neon Future II” pidada masendavaks düstoopiaks, sest kui see on tulevik, siis on see õudsem kui terminaatorite järjekordne tagasitulek.
Jamie Foxx

Jamie Foxx

“A Story of a Dozen Roses”

(RCA)

4/10

Jamie Foxx, 47aastane Oscari-võitjast näitleja, on filmimaailmas saavutanud kõik, mida Hollywood pakkuda suudab, kuid sellest ei paista talle piisavat. Ta soovib olla tipus ka muusikuna, kuid seda rolli ei suuda ta lõpuni välja mängida. Tõsi, Foxxi karjääris on olnud mõningaid edulaineid, kuid vaatamata kõigele on ta siiski B-, mitte A-kategooria artist.

Teisejärgulisena mõjub ka tema värske album “Hollywood: a Story of a Dozen Roses”, kus leidub üks väga hea singel (“You ­Changed Me”, koos Chris Browniga) ning mõned kaasakiskuvad lood (“Like a Drum”, “Another Dose”, “Text Message”), kuid enamik albumist on tüütult üksluine. Isegi Pharell Williamsi produtseeritud “Tease” kõlab nagu mõni konveieriülejääk, mitte tõsine hitimaterjal.

Samas, muusikaliselt (s.t tehniliselt) on Foxx meisterlik, mistõttu on mõnus kuulata, kuidas ta suurema vaevata r&b vokaalakrobaatikat demonstreerib. Kuid huvitavaid ideid on plaadil vähe. Tugevad lood on paigutatud albumi algusesse, mistõttu krutitakse ootused kohe kõrgeks, kuid siis hajutatakse need halli tülpimusse.