albumid

Nirvana
“Nirvana”
(Geffen)

See nüüd ilmus; eksabikaasa ja eksbändikaaslased leppisid jõuludeks ära.

“Punk”, kui te ehk ei tea, tähendas omaaegses vanglaslängis poissi, keda kongikaaslased tohtisid seksuaalselt ära kasutada. Kurt Cobain on oma lauludes olnud punk just selles, allasurutud häbiseguse rikutuse tähenduses. Ta ei ütle ei, ehk halab vahel, siis on kramplikult tige ja katsub hammustada. Vaadake siitsamast kogumikult üle Nirvana ja kogu grunge’i stilistiline imperatiiv: tasased halemeelsed soigumised, siis kitarridest üles pumbatud kirehoog – “In Bloom”, “Pennyroyal Tea”... Igatahes pole selle muusika sõnum kirglikult kuri fuck off meie suunas. Pigem on kõik siin lootusetult fucked-up, kägaras nurgas ja omaette.

Kui teile tundub, et ma tahan siin rääkida üht traagilist lugu üleliia isiklikus, üleliia vulgaarses sõnastu­ses, siis arvan, et nii on mõistlik. Sest mis muidu toimub? Ikka ja jälle kirjeldatakse seda bändi kui kultuu­ri­poliitilist sümbolit, üldistust, kui rock’i viimast katset põlvkondi liita. Aga kuigi Nirvana oli väga edukas bänd, polnud nende tegelik panus, nen­de tegelik olemus mitte läbi lüüa, vaid läbi kukkuda. Ja see polnud mitte mingi müütilise rock-narratiivi katastroof. Cobain esitas selle väga isikliku, hingestatud draamana. Veel enne oma enesetappu oli ta samasugune erandliku kaotaja arhetüüp nagu näiteks Nick Drake.

Ent põhjus, miks me lausa roppuseni ebaviisakad võiksime olla, alles siit ilmsiks saabki. Nirvana on oma halemeelsust ja vihahooge alati teadlikult romantiseerinud ja ilustanud. Nad on alati teadnud, kuhu traditsiooni nad kuuluvad. See pole kunagi olnud lihtsalt kitarr, bass ja trummid. Ja nii ma arvan, et Nirvana pole iial olnud piisavalt räpane, piisavalt inetu. Mis oleks, kui panna nad mõnel vastikul moel proovile? Cobain on rock-staarina nii hell, õrn ja tundlik, et tahaks olla tema vastu julm, teda pisendada ja alandada. Niisiis lõppjäreldusena – üks tohutult ületähtsustatud bänd. See tähendab – just nii ületähtsustatud, kui olema peab. Hea kogumik. Ehkki tema peamine tõmbenumber, too seniavaldamata “You Know You’re Right”, pole teab mis kõneväärt. 8

TÕNIS KAHU

U2
“The Best of 1990-2000”
(Island)

Viimase 10 aasta parimad, kuhu rock’ipomod alla on kirjutanud.

Kõik räägivad, et U2 on hästi hea ansambel. Nendega võidad. Ja sellest, kui tark on Bono, kes istub maailma juhtidega ninapidi koos ja kutsub neid mõistusele. Kahtlemata on ta üks nupukas mees. Ainult Bono saab panna nime “The Best Of 1990–2000” kogumikule, millel on kaks 2002. aasta lugu ning neli senikuulmata remiksi.

Tõenäoliselt just selline ülbe enesekindlus tosin aastat tagasi U2 ka päästis. 80ndate lõpuks oli neist saanud üks tõsine naerukoht. Grunge-eelsel ajal, mil valitsesid Pixies ja Sonic Youth, ajal, mil noored õppisid Happy Mon­daysi taktikepi all end sodiks pidutsema, seisis “vana hea spirituaalne” U2 kusagil kõrgemal (rõdul?) ja oli täpselt sama põnev kui lehm loomaaias. Võib-olla ongi asi kuulaja vanuses? Täna ei viitsi pooligi kümnenditaguseid lemmikuid kuulata, aga “Myst­erious Ways” ja “One” on endiselt teretulnud.

Samuti U2-teeb-Prince’i “Numb (New Mix)” ja U2-läheb-lolliks “Discotheque (New Mix)”. Lõviosa Floodi toodetud lugudest ongi siin kogumikul miskipärast uuesti miksitud. Need on kosmeetilised, mõttetud miksid – ei tee nad lugu paremaks ega halvemaks –, aga sant tunne jääb, umbes nagu siis, kui tead, et su kodus on sees käidud, aga midagi ära pole vinnatud.

Kui juba ajaloo ümberkirjutamiseks läks, siis paari igavama pala (ning Passengersi ja Pavarotti “Miss Sa­raje­vo”) asemel võiks siin olla mitte-Euroopa singlid “If God Will Send His Angels” ja “Lemon” ja MacPhisto hümn “Mofo”. Sellepärast peabki minusugune iriseja valima DVD – kui tal juhtumisi kõik albumid juba olemas pole.

Ma rääkisin, nagu see plaat oleks viga. Eks ta ongi, aga mis siis. Kõik räägivad, et U2 on hästi hea ansambel. Neil on jumala õigus. 8

ERIK MORNA

Future Sound of London
“The Isness”
(Hypnotic)

Ütle seda puudele, munapea, ehk Ajaloo lõpp.

Et elektroonikabändi comeback pä­rast aastatepikkust hibernatsiooni? No ei, pigem kõlab see plaat nagu natuke rikkis, liiga aeglaselt pöörle­vast köögikombainist läbi lastud segu Barretti-aegsest Pink Floydist, “Space Oddity”-aegsest Bowie’st, biitlite India-eksperimentidest, albumi kulminatsiooniks olevas mini­oope­ris “The Galaxial Pharmaceu­tical” isegi Yesist; ja ärme parem räägime praegu vist moodsatest asjadest, nagu Mercury Rev või The Flaming Lips. Elekt­roon­i­ka on nüüd vaid vahend. See, et mõni aasta tagasi ülimuslikuks kiidetud elektrooniline muusika kulmineerub sellise gigantomaanilise kompotina, oli ettearvatav.

Ja selles peitub ka selle albumi relvitukstegev võlu. Siin on kõike liiga palju, hipimõte kohtub ooperilauljaga, naivism grandioosse kontsept­siooni­ga, pime sitarimängija Baluji Shrivas­tav kohtub maailmas ringi rännates ootamatult FSOLi lauljaks osutunud bändiliikme Gary Cobainiga.

Ja muide, kõige lähem võrreldav nähtus sellele plaadile on Ðveitsi pop-harfimängija Andreas Wollen­wei­der! Ja see ei ole antud juhul solvang.

Cobain, muide, avastas maailmareisil, mille järel ta peab vaesuse tõttu stuudiopõrandal magama, et tema kannatuste põhjuseks olid valest ainest hambaplommid! 8

TÕNU KAALEP 

Björk
“Greatest Hits”
(Wellhart / One Little Indian)

Millised suurimad hitid? Björk lasi otsustada fännidel.

Ükspäev ütles üks tore tüdruk: “Mulle meeldib Björk. Aga ma ei viitsi teda kuulata.”

Mulle ka Björk meeldib. Ka tema on tore tüdruk. Mis sest, et tal meie jaoks aega ei jätku. Björk kiirustab hullu moodi. Tema ei vaata tagasi. Tema ei oota, kuni me temaga harjume. Temal on tuli taga. Nii tundub, kuulates tema plaate. Ja ta ise on öelnud, et tal on hirm, et ta ei jõua oma eluajal valmis teha kõike seda muusikat, mis tema sees on. Mulle meeldib Björk hullu moodi. Mulle meeldib järele vaatamine.

“Greatest Hits” ei ole fännidele. Fännide jaoks koostas Björk omakäeli­selt karbitäie juveele. “Family Tree” 1 suurel ja 5 pisikesel CD-l on haruldused tüdruku lapsepõlvest tänaseni, kaasa arvatud Sugarcubesi “Birthday” islandi keeles. “Greatest Hitsi” KOOSTASID fännid. Interneti teel. Ja siinse kogumi­ku lugude järjekord on kohmakalt võttes ka küsitluse paremusjärjestus, alustades parimast. Kahjuks! Sest laul number üks on “All Is Full Of Love”.

Minupoolest võiks sellega kogu ettevõtmine ka lõppeda. Kui see laul oleks tüdruk, siis ma ei mõtleks kuigi kaua. Aga teeks seda väga palju.

Edasine on nagu allamäge kelgusõit. Kuid millise hoo ja milliste hüpekatega! “Hyperballad”! “Yoga”! “Venus As A Boy”! Björk parimas vormis, jalad sügaval India mudas, keha kui märatsev auruvedur, pea nagu jäämäe tipp. Ja lõpuks juba tänapäevasem Björk ning tema klõpsude ja sahinate armee (“It’s In Our Hands”).

Kui siin oleks veel midagi “Dancer In The Darkist” ning “It’s Oh So Quiet”, oleks vist oht tsüklisse sattuda. 9

ERIK MORNA

ODOT.LAMM
“My Favourite Things”
(Active Suspension)

Veidra prantsuse label’i remix-CD.

Remix-cd. Odot, kas ikka on? On küll. Odot ise, kes iganes ta ka poleks, figureerib siin täiesti sümboolselt, kuna kõik need 17 lugu on absoluutselt erinevad. See loob mulje suurest juhuslikkusest, mis näib sellele label’ile üldiselt omane olevat. Muuseas – tegu on prantsuse label’iga, mis ehk seletab toimuvat natuke. Prantslased, hiilgavate (ja mitte ainult konnasöömis-) traditsioonidega rahvas, on ju ikka millegi erilisega silma osanud paista, ja nii ka seekord. Eriti positiivselt hakkavad silma Yoshihiro Hanno (põrisev leelotus), Ovil Bianca (Oval meets ambient), Discom (“raju” kettakerimine, müra jms), Steve Roden (meditatiivne erraatika). Tulemus: sümboliseeritud suvalisus. Eriti rõhutab seda CD kujundus, kus on kasutatud juhuslikult leitud foto­aparaadist leitud pilte sellisel kujul, nagu need sealt leiti. Väga kerglane plaat. 7

ERKKI LUUK

David Gray
“A New Day at Midnight“
(Iht/Warner)

Üllatusvaba, kuid enam kui talutav neofolk

Et siis uus poolfolkgeenius, keda folgimatroon Joan Baez nimetas juba kümme aastat tagasi Dylanist järgmiseks sõnameistriks? David Gray hoojooks on kestnud masendavalt kaua, eelmise plaadi “White Ladder” müügitriumf on muidugi olukorda muutnud, kuid mitte palju.

Gray laulud on jutustava folgi ja automaatselt müüva hiti piirimail, kohati meenub miskipärast ELO, millel pole küll otsest folgiseost. Küsimus on süstemaatilisuses ja äratuntavas sound’is, mis iseenesest on elegantne ja hästi seatud, keerulisusest eemale hoides.

Kogu headusele vaatamata eelistaksin Grayd näha ühe hea bändi lauljana, midagi jääb sooloüritusel ikka nagu puudu. Kas või Orbital vajaks teda, nende koostööst on ka hea näide olemas… 7

TÕNU KAALEP

Toto
“Through The Looking Glass”
(Capitol)

Laula karaoket koos Totoga!

Pealtnäha pole midagi kergemat kui salvestada üks kaveritealbum. Aga kas ikka on? Mis lood ma ise välja valiksin, kui peaksin millegi taolisega hakkama saama?  Häid lugusid on tuhandeid ja tegelikult tahaks neid kõiki esitada, kusjuures ühekorraga. Justkui Jumal – nii nagu teda koraanis kirjeldab Muhamed –, kellel on küm­me tuhat pead ja igal peal on küm­me tuhat suud ja igas suus on kümme tuhat keelt, millest igaüks laulab kirjeldamatult kaunist laulu! Üks­ki inimene seda ei suuda. Kuid omaloominguga on lihtne. Teed min­gid lood, lööd letti ja asi korras! Kus­juu­res see võtab vähem aega ka. Mä­letan, kunagi, kui sai veel bändi teh­tud, siis ainuüksi nende päevade joo­ksul, mil arutasime, millist ABBA lugu peaks kaverdama, oleks võinud va­balt terve hunniku oma laule val­mis treida. Lõpuks õppisime selgeks “Dan­cing Queeni”, sest teistele “King Kong Song” millegipärast ei meeldi­nud.

Toto mehi ilmselt kahtlused ei vaeva. Muidugi, nad on ju profesionaalid, see tähendab – üks maailma­kuulus süldibänd. Võtad loo Mar­leylt, teise Beat­lesilt, kolmanda Dy­la­nilt, neljanda Eltonilt, viienda Cos­tel­lolt, kuuenda Han­cockilt, seitsmenda Animalsilt, kaheksanda Clap­tonilt, üheksanda Wonderilt ja nii edasi, lööd letti ja asi korras. Karao­ke­plaat missugune. Ülimalt professionaalne, väga maitsekas, ääretult põnev: P 3 

MART JUUR

Stone Roses
“Very Best of”
(Silvertone)

Kahe albumi pealt kokkupandud kogumikud – vajalikud või mitte? Oleneb artistist, eks.

Kuradi raske on Rosesi võlu kirjeldada. Mida saaks öelda, mida pole veel öeldud? Kas on mõtet jälle rää­kida asjadest nagu “baggy”, “5aastane vahe” jne? Enamik teab juba niigi, teisi enam ei huvita.

Mani tümisev bass TM on loomulikult esimene asi, mis pähe tuleb. Ian Browni unistav, maailma parim mitte-laulja vokaal (väga kaugel soolo-Browni rohmakusest) korrutamas kõigest paari, lihtsat rida “I don’t have to sell my soul/ he’s already in me” (debüütalbumi avaja “I Wanna Be Adored”, võimalik, et Rosesi kõigi aegade parim lu­gu üldse, on ka siin esimene). Squire atmosfääriliselt märkamatu, kuid ülimalt olemasolev kitarr klassikutes “She Bangs The Drums” või “Waterfall”. Reni vaevalt trumminahku puudutavad pulgad (vaid “Fool’s Gold” sammub sämpleril).

Mis aga eriti rõõmustav! Pole tähtsust, kas pidasite teise albumi Squire zeppelinisme piinavateks! Miski ime läbi on plaadifirma suutnud kitarristi-kunstniku koledamad tööd välja tõrjuda – “The Second Coming” albumilt õnnistatakse teid ainsate vana kooli hõngu sisaldavate paladega “Begging You” (Roses goes techno 3 aastat enne U2-d), “Breaking Into Heaven” (“Adored” revisited) ja “Ten Storey Love Song” (10 korruse jagu ülistus­sõnu väärt!).

Poleks olnud Rosesit... 9

MÄRT MILTER   

Ernst Jandl
“13 radiophone texte & das röcheln der mona lisa”
(Intermedium)

Surnud austria luuletaja häälitseb nagu tehas.

Sellest plaadist on põhjust rääkida eelkõige selleks, et õndsal jõuluaal (või millal iganes see arvustus avaldatakse) inimesi ärritada. Ernst Jandl oli surematu Austria luuletaja, tema luule eestikeelse näite võite leida Peter Handke raamatu “Kaspar” motost. Nähtavastki oli see sügavalt ebanormaalne, idiotistlik, ogaline, debiilne – vastand sellele, mida tavaliselt “poeesiana” mõeldakse. Plaadilt selgub, et see alguses teoloogina töötanud mees evis peale kõige veel ka veduri, õmblusmasina ja mitmesuguste muude aparaatide hääli. Need ettekanded ongi rohkem häälutused kui luuletused, ja tänu Jandli vokaalsele kujuteldamatusele kuulub see CD kindlasti alternatiivdeklamatsiooni kullafondi. Muusikaliselt ehk liigagi marginaalne, kurioosumina igati tibens-tobens. 7

ERKKI LUUK