U-She & Holger Czukay
“Time and Tide”
STRONG>(Dignose)
Bändide prooviruumid on vastikud, peldikud haisevad ja inimesed käituvad
ettearvamatult, on Czukay kurtnud. Hoopis hügieenilisem on bändi teha netis!
Esimene plaat ongi tohutu hulga helifailide lõputu edasi-tagasi kopeerimise
tulemus, kunagi BBC poolt Czukayle remiksimiseks antud musta rahvamuusika
muutmine ainult netiavarustel ilmnevate inimestega, loksuv elektrooniline
kuhjatis, mis sisaldab kõike võimalikku ja võimatut nagu internet ise. Tõele au
andes oli Czukay muusika ka netieelsel ajal samasugune.
Teine plaat esindab
järjekordset näidet suurte plaadifirmade veidrustest. Põhiosas juba 1995 EMI-le
salvestatud album ei ilmunud seal kunagi. No ma ei tea. See on pea täiesti
mainstream-pop, ma ei oleks iial uskunud, et vana radikaal Holger Cz. midagi
nii tavalist teha võiks. Või hirmutas magnaate Czukay elukaaslase, kunstnikust
ja lauljannast U-She esinemine Velvet Undergroundi Nico reinkarnatsioonina?
Veenvalt esineb, pean ütlema. Jõuline plaat. 6/8
TÕNU KAALEP
The Breeders
”Title TK”
(4AD)
Indie-loosung small is beautiful osutab iselaadset fundamentalismi.
Edetabelipopmuusika, ütleb see meile, võib numbriliselt ju valitseda, kuid tema
tundetoonid on võltsid ja ta rikub oma pugejaliku tahtmisega meeldida meie
kujutlusi täiuslikust poplaulust. Indie-ideaal siin kõrval on puhas ja veatu
justkui igavene tõde. Mis tegelikult tähendab ju, et indie-pop on pigem
konstruktsioon, abstraktne vormieksperiment kui midagi muud, impulsilt pigem
art rock kui punk. Sel põhjusel ta mulle tihti meeldibki, tõestuseks mõni
siinsetestki hermeetiliselt vaoshoitud pop-šabloonidest nagu “Sinister Foxx”
või “The She” või “Off You”.
“Title TK” on The Breedersi esimene album
pärast 1993. aastat. Tookord oli grunge-palavik ja plaadil “Last Splash” nad
omajagu isegi rokkisid. Nüüd enam suurt mitte. Produtsent Steve Albini on siia
lavastanud kaalutletud lo-fi-hinguse. Mingit rusikasse surutud mässumeelsust ei
kosta. Instrumendid seisavad kõik kummaliselt eraldi ja urgitsevad endale
omaette tõrksat, jonnakat olemist. Ja kuigi Kim Deal (kunagi ansamblis The
Pixies) ei oska endiselt laulda, on selles süüdimatuses senisest rohkem
kunstipärast süütust. 7
TÕNIS KAHU
Jim Black
“Splay”
(Winter & Winter)
New Yorgis elava väljapaistva trummar-perkussionisti teine album
isikliku AlasNoAxis-bändiga. Jim Blacki sound on väga raju. Kohati rohkem rock
kui jazz, tugineb tema komponeeritud muusika kahe skandinaavlase – Skuli
Sverrissoni ja Hilmar Jenssoni detailselt täpsele kitarri/bassi rifi-akordi
masinale ja iseenda raskekäelisele trummimängule. Chris Speedi klarneti- ja
saksofonikäsitlus on peamiselt garneeringulise iseloomuga.
“Splay” on
jazz-rock sõna otseses ja meeldivalt moodsas mõttes. Kompositsioonid on paraja
pikkusega – nii kuus-seitse minutit, jättes aega ja ruumi avanguteks,
arenguteks ja kulminatsioonideks. Dünaamika toimib aeglastest meloodilistest
klarnetihetkedest tõusvalt ja rulluvalt supertiheda ja megajõulise
improvisatsioonilise müravalli kõikematva üleujutuseni. Jim Black näitab jälle,
et oskab luua väljendusrikkaid kompositsioone ja need tagatipuks efektselt
kõlama panna. 8
KOIT RAUDSEPP
Gotan Project
“La Revancha Del Tango”
(iYa Basta!)
Elektrooniline musica nouvelle kohtub melanhoolse Argentiina
tänavamuusikaga. Gotan Project tuleb küll Prantsusmaalt, kuid nende muusika on
üpris omapäraselt ja tänapäevaselt inspireeritud argentiina tangost. Christoph
H. Müller, Eduardo Makaroff ja Philippe Cohen Solal segavad kokku dub’i ja
downbeat’i akordioniga. Lisavad vokaalsämplingud ja kurva nais/mees-vokaali.
Romantiline ja elektrooniline. Kaunis ja tehnoloogiline. Lisaks nimetatud kolme
mehe omaloomingule esitavad nad vahvalt arranžeerituna Frank Zappa pala
“Chunga’s Revenge” ja Argentiina romantilise jazzmaestro Gato Barbieri “Last
Tango In Paris”. Üdini kreatiivne ja juurteni sümpaatne plaat. 7
KOIT RAUDSEPP
Robert Owens
“Love Will Find Its Way“
(Unisex)
Owens, suur armastusemees, on mu suuri lemmikuid, maailma vaat et parim
house-vokalist. See 2CD võtab kokku Chicago legendi 15 aasta pikkuse karjääri
esimese osa. Valiku on teinud mees ise: loomulikult “Ordinary People“,
loomulikult “I’ll Be Your Friend“, Fingers Inc, nimilugu. “Bring Down the
Walls“ kõlab endiselt seksikalt, “Was I Here Before?“ peaks rahuldama nii
kõvakoorelise kui ka pehme hausi austajaid. Ka Mr. C “A Thing Called Love“ ja
Photeki “Mine To Give“ on peal.
Viimase “Can’t Come Down“ ja Layo &
Bushwacka “Low Life“ aga pole. Owensi häälele, nagu öeldud, pole midagi ette
heita; punkte võtavad vähemaks mõned põhjad. Robert on soovinud uuele
põlvkonnale meenutada 80ndate tähtsust, MTV-generatsiooni tähelepanu on aga
lühiajaline. Kui Owens on olnud piisavalt mees moodsa tantsumuusika muudes
vormides kätt proovima (nt hiljutine London Elektricity tehtud drum’n’bass),
miks pole ta siis julenud neid siia panna? Ohvriks toodud pikkadele,
sügavatele, venivatele, iganenud house-jõgedele, häh.
Aga see “Darkman“...
no see on ikka midagi erilist. 7
MÄRT MILTER
Green Velvet
“Whatever”
(Music Man)
Chicago dj ja produtsendi Curtis Jonesi (tuntud ka kui Cajmere) aastaid
ala ringkondades mainet kogunud projekti teine albumireliis. Viimasel ajal
house-biitidelt elektromaailma libisenud Green Velvet on hüpnootiline ja
agressiivne. Humoorikas ja provokatiivne. Tema elektrooniline punk heidab
ülimalt väljakutsuvas maneeris kinda ameerika reivi- ja narkokultuurile.
Tulemuseks albumi õnnestunuim pala, teravalt pilkav “La La Land”. Kohati muutub
aga efektne rütmirobootika pisut üle vindi keeratuks. Mõned palad on nii vormi
kui sisu poolest isegi minu jaoks liiga paranoilised. Need, kus Curtis Jones
karjub jube koleda häälega. Kuid head materjali jätkub, sest enamik plaati on
veatult produtseeritud stiilne ja moodne synthcore, tuues meelde Green Velveti
ajatud “The Stalkeri” ja Answering Machine’i”. Kuigi jah, mainitud palad on
siiski uuematest endiselt paremad. “Whatever” pole tervikuna küll mingi
elektroklassika, kuid taolisest muusikast huvitatuile ikkagi essential. 6
KOIT RAUDSEPP
Alex Gopher with Demon presents
“Wuz”
STRONG>
(Poumtchak/V2)
Halvim, mis võib muusikuga juhtuda, on sattuda mõne inglise
stiiliajakirja rubriiki “uus Prince”. Alex Gopher oli seal koos Romanthonyga.
Ja näed siis nüüd. Airi poiste sõber Alex on teinud plaadi vaatamiseks. Väga
ilusad linnafotod kaanel ja mõlemalt poolt must CD. Ka muusika kallal on vaeva
nähtud. Aga miks peaks keegi muusikat tehes nägema vaeva? Miks peab käsu –
olgugi sisemise – peale seda tegema? Mul on lihtsalt tunne, et Alex Gopher ei
tahtnud nii väga seda plaati teha.
Kui Gopheri eelmine album “You, My Baby
& Me” oli mõnusalt hullutav kilekoti-funk, siis “Wuz” on enamjaolt üks
tüütu klaustrofoobne keerutamine.
Headest kohtadest. “Long Islandis” on oma
salalik üdi. Three Degreesi sample’i najal keksiv “Use Me” tuleb, väga
eneseirooniliste puusanõksude saatel, aga siiski, kohale. Muul ajal on “Wuz”
nagu vana maja, kus isegi ei kummita. See on vist muusika diskole, kus kõik on
vait, keegi ei tantsi, aga koju ka ei lähe. 5
ERIK MORNA
Swan Lee
“Enter”
(GoGo Records)
Miks meil pole nii omapärase häälega lauljatari nagu Pernilla Rosendahl?
Mis teerulliga nende noorte neidude häälepaeltest seal Otsa-koolis üle
sõidetakse, et nad kõik häälitsevad nagu rikkis Kare Kauks? Miks kõlab Eesti
peavoolupop, nagu oleks Linnahalli kelder endiselt ainus muusikasalvestamise
koht vabariigis? Kui kaua sõidetakse Oidi, Naissoo ja Rannapi seljas? Miks on
meil palju häid kohti Eurovisiooni lauluvõistlustelt, aga vähe häid uusi laule?
Ansambli Swan Lee kodumaa Taani on samasugune Euroopa põllumajanduslik ääreala
nagu Eesti, aga nende debüütalbum “Enter” tõestab, et selliseski paigas on
normaalse, Briti standarditele vastava popmuusika tegemine täiesti võimalik.
7
MART JUUR
