Kaks plaaditäit kesktee-rock’i hiiglase kõige kõvemaid.
Kui paar raadiohitti välja arvata, siis on see minu esimene kohtumine ansambliga Chicago. Ütleme nii, et kohtumine ei mõjunud just ülemäära virgutavalt. Pigem pelutas ja tekitas õõva. Ja tüütas kõvasti.
Tõik, et nii vana ja hästimüünud bändi puhul peab leiduma mingeid helgeid momente. Mõni täitsa nitðevoo laul, mõned nihhujaa-sebe saundid, mõned do-hujaa-i-bolðe puhkpillipartiid. Kuid nende ülesleidmiseks peab evima karu kannatust. Kui te ei usu mind, siis väisake, mida sedastab raamatus “Popmuusikast” Valter Ojakäär. Maestro osutab, et orkester kannatab maitselibastumiste, tuima ülespuhutuse, arranþeeringute ülekoormatuse ja oma olmekultuurilise mõju ülehindamise all.
Teeme parem nii, et las mõni Masters At Worki tasemel kullakaevaja tõngub nende loomingulisest pärandist üles kõik olulised sünteka- või tromboonikäigud ja formatib need ümber, nii nagu “Street Playerist” tehti Bucketheadsi “The Bomb!”. 3
MART JUUR
Ryan Adams
“Demolition”
(Lost Highway)
Pakike alt-kantri esitähe demolugusid.
Ryan Adams on tüüpiline kultusfiguur. Oli seda oma bändiga Whiskeytown, oli minu jaoks veel enne, kui ma teda üldse kuulata sain. Temast lihtsalt kõneldi seesuguses toonis – nagu jagataks saladust. Alternatiivse kantri-rock’i Thom Yorke. Neil Young algajatele. Omamoodi ääremärkus muusikaajaloos, kuid siiski korralik kompromiss neile, kes tahavad sedasama mis ikka, kuid kuidagi rohkem ja nooremalt ja targemalt, ehk mitte päris “algusest peale”, vaid valitumalt ja lihvitumalt.
Hea küll, see plaat siin on tehniliselt võttes for fans only (selline demovõtetest koosnev siseinfo kogumik), kuid kõlbab esmakohtumiseks sama hästi kui teistkordseks. Ryan seisab sirgelt siingi, liiga sirgelt minu jaoks, liiga ilmse kutseoskusliku rahuloluga. Ma annan talle tema medalid, kuid pisut pilklikult. Jah, “Desire” näiteks on sedasorti hea lugu, mis kaunistaks ehk U2 “Rattle And Humi”, aga mitte minu päevi siit ja edaspidi. Ja “Gimme Sign” teab kuidagi liiga täpselt jutustada sellest ajast, kui Elvis Costello veel noor oli (kuid tahtis juba vana välja näha). Või ehk lohutab äkki kedagi, et “Nuclear” kõlab justkui Echo & The Bunnymen ja “She Wants To Play Hearts” nagu Radioheadi “Fake Plastic Trees”? Siin on hetki, kui vaid viitsid meenutada, ja kõik kokku on üsna armas. Maailmas näivad asjad korras olevat. Iseasi, et plaatidelt, mida ma väga armastan, saan teada, et midagi on väga-väga viltu, ja see aitab kuidagi rohkem elada kui Ryani koolitatud enesekaemused. 6
TÕNIS KAHU
Elvis Presley
“Elv1s – 30 No.1 Hits“
(BMG)
Täpselt see, mida pealkiri lubab.
Ma tean mitut Morrissey, Milesi, New Orderi või Adam Anti fänni. Ma tunnen isegi Dave Mancuso (New Yorgi DJ) fänni, aga minu tee pole ristunud ühegi Elvise fanaatikuga. Meie peres kuulati Abbat (naised) ja Led Zeppelini (mehed). Elvise kohta öeldi, et ta on küll ilus mees, aga tal on kole hääl, nagu nina kaudu laulaks.
Siit meenub mulle üks ameerika film, mille nimi (California?) hetkel, kurat, ei meenu, ja kus kaks meest baari leti ääres arutasid, et kui üldse omasoolist n-ö panna, siis oleks selleks Elvis – “He was an handsome fellow.“
Samuti mäletan kusagilt, et minu Rocki Kuningas, Mark E Smith, ütles, et Elvis oli midagi väärt, kuni ta armeesse läks, pärast seda aga crap. Tõnis Kahu jälle rääkis millalgi, et David Bowie on näitlejana palju tugevam kui muusikuna. Mulle tundus see jutt üpris kahtlasena, aga ennast avastasin Elvisele tõsist tähelepanu pööramas just teda ühes tema paljudest filmidest näitlemas nähes. TCM näitas hiljuti päris mitut Elvisega filmi ja need olid kõik kuradi head. Ja ma ei imesta sugugi, et mõnele need mõjusid kui elusõnalasele draama Jeesuse endaga pearollis.
Aga eestlastele, jah, pole Elvis kunagi nii oluline olnud kui näiteks soomlastele. Rääkimata ameeriklastest. Ja ausalt öelda ei saa ma sellest siiani aru, miks see nii on. Nagu ei mõista ma, kuidas Duran Durani kontserdil Tallinnas nii vähe rahvast oli.
Nüüd neid 30t Elvise No 1 UK ja USA hitti kuulates tunduvad mõned neist liiga tuttavad, kuid samas jällegi imestan, et vähemat veerandit pole kunagi kuulnudki. Nagu ma ütlesin: meie peres Elvist ei kuulatud. On mul sellest kahju? 9
RAUL SAAREMETS
Komet +/vs. Bovine Life
“Reciprocess +/vs. 1”
(BipHop +/vs. Fällt)
Kahe eksperimentaalse elektroonika-label’i kahe artisti koostöö ja vastasseis.
Iiri label Fällt ja prantsuse oma BipHop on oma kaks artisti (vastavalt Komet ja Bovine Life) kokku lasknud ja tulemus on see. Komet ajab oma teada-tuntud eksperimentaalses (Mille Plateaux, 12k, Raster-Notoni all ilmunu) laadis minimalistlikku ja lihtsat asja – kohati päris huvitav ludin. Bovine Life toob kuuldavale mõnevõrra meloodilisemaid arvutis sündinud sinusoide. Idee on selles, et kusagil plaadi keskel need kaks kohtuvad ja hakkavad teineteist oinana häirima – Bovine Life’i pürgimused purustavad Kometi muusikalise tuuma, milleks on repetiivne sidin, ja vastupidi – ning ausalt öeldes ma ei saagi aru, kas see oli mingi promotrikk või mis, aga igatahes muusikalises mõttes päris sõge. 8
ERKKI LUUK
Atomic Kitten
“Feels So Good”
(Virgin)
Rubriikidest “Tallinnaski käinud” ja “teismeliste pop”.
Atomic Kitten on bänd, mida produtsendid üritavad kolme tuule poole vedada. Esiteks folk-pop-tümps nagu Corrs, teiseks soft-erotic-dance nagu Kylie Minogue ja kolmandaks kontrollitud r’n’b nagu Eternal. Seetõttu ei tööta siin plaadil õieti ükski meetod. “Feels So Good”-lugu kirjutades on Kylie hoolega vaeva näinud, et see tema enda viimase plaadi ühelegi hitile lähedale ei saaks. Corrsi stiilis tehtud “The Tide Is High” on juba parem, ent kogu siinne r’n’b on jälle kohutavalt tuim, kuidagi pingutatult mid-tempo. Paaris laulus on esimesed 30 sekundit köitvad, “Baby Don’t You Hurt Me” pop-electro ja “The Moment You Leave Me” plõnniv kidrakäik teevad valvsaks, aga mõlemal juhul lükatakse kähku tuim poptapeet peale.
Siiski leidub siin üks geniaalne lugu, millega Atomic Kitten üldse allakirjutanut esmakordselt köitis. Aastatagune megahitt “Whole Again”. Üks inglise arvustaja arvas, et see on nagu Bossi “Streets of Philadelphia”, aga ma ei ütleks. See on võrratult hingestatum. POPmuusika. Suure Tähega. Ja peaaegu et päästab kogu plaadi. 5
Marek Kallin
Cassius
“Au Réve”
(Headbangers/Virgin)
See prantsuse-duo, kes pole päris Daft Punk.
Esteks tegi mulle koledasti nalja, et need prantsuse dance-produtsendid on oma uue label’i nimeks pannud vanade hevimeeste hüüdnime. Kuid juba esimesest loost sain aru, et mitte päris suva pärast, ja siis oli veel naljakam. Anakronistlik kaheksakümnendate hard-rock-kitarr on tõepoolest Philippe Zdari ja Boombassi uue plaadi (järjekorras teise) helide seas tähtsal kohal. Mitte kõige tähtsamal, kuid kõrva jäävad terav-kriipivad rifid ikkagi.
Kandev moment on aga purtsuv funk-rütm. Kohati kandiline ja murduv, paiguti sööbivalt happeline, kuid peaaegu alati õrnalt elektro. Inimesed, kes siit põjhendamatult heatujulisi ja igati laadnasid klubilugusid ootavad, peavad ilmselt pettuma. Plaaditäis psühhedeelset tantsumuusikat – see on asja nimi.
Isegi esiksinku “I’m A Woman”, kus Jocelyn Brown jõuliselt diskot gruuvib, on parajalt paheline. Tippmomendid on aga hallutsinogeenne laul “Sound of Violence” ja jube stiilne acid-house “Thrilla”. Esimeses sõrmib laulja Steve Edwards funk-kitarril päris hullud wah-wah tõmbed ja teises räpib raevukalt Wu-Tangi üks&ainus Ghostface Killah. 7
KOIT RAUDSEPP
Bowling For Soup
“Drunk Enough To Dance”
(Jive)
Punkarid irvitavad punkarite üle.
Arvan, et loete sellest bändist selles ajalehes esimest ja paraku ka viimast korda. Ameerika punk on oma halvimal kujul just selline – kamp tolvaneid, kes panevad selga lohvaka ülikonna ja jalga tennised ning ütlevad, et parodeerivad Blink 182te, Sum 41te ja Catch 22te. Tegelikult saan ma neist muidugi aru – noorukitel, kelle kodumaad juhib kõigi aegade madalaima IQga president, pole hetkel tõesti midagi targemat teha kui parodeerida iseennast. Eesti olukord on märksa parem, vähemalt ei soovi meie president kedagi pommitama hakata, et oma IQlt tähelepanu kõrvale juhtida. 3
MART JUUR