Uus, kuum ja nagu-Blondie ansambel Rootsimaalt.
Ma olen alati arvanud, et kui eurodiskot tehtaks kitarride, süntesaatori ja trummidega, oleks see punk. Ja väga tore, et minu teooria nüüd praktikas tõestust leidis. Alguses oli vastupidi: kaheduuritümakas, mis tänapäeval maaklubisid vapustab, sündis Ameerikas, stuudios, kus kohtusid produtsent Giorgio Moroder ja ansambel Blondie. Just nemad tõlkisid punk-rock’i kõigile arusaadavasse tantsumuusikakeelde. Leiutatud kood osutus nii vägevaks, et alles nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem, hakkab selle muukimine tulemusi andma. Ja siin on raport Rootsist. Tuleb tunnistada, et töögrupp koosseisus Maja Ivarsson, Felix Rodriguez, Johan Bengtsson, Jesper Anderberg ning Fredrik Nilsson on saavutanud hämmastava tulemuse. The Soundsi debüütalbum istub Skandinaavia edetabelites nagu vamm ning imbub Euroopasse ja Ameerikasse. Dave Grohl patseerib ringi The Soundsi T-särgis, James Iha ravib The Soundsi punkdiskoga Smashing Pumpkinsi järgset pohmelust ning Kent võib olla õnnelik, kui nende kontserti ei soojenda The Sounds, sest siis pole tegemist enam Kenti kontserdiga. Punkarid õppisid juba ammu tantsima, klubiloomadel ongi viimane aeg punk selgeks saada. Ning “Living In America” sobib selle eesmärgi saavutamiseks ideaalselt – ta on justkui väike 200grammine viin, täpselt paras enne peoleminekut põuetaskusse pista ja klubi ukse taga lahti korkida. 9
MART JUUR
John Duncan
“Phantom Broadcast”
(Allquestions)
Enam ambientsemaks minna ei saa.
Muusikalises mõttes on see plaat haruldus. Juhtumit, kus lüüakse üks n-ö noot ja siis see väga aeglaselt muutudes 45 minutit järjepanu undab, polegi ma vist varem kuulnud. “Noodi” kõrgus muidugi muutub, heli on polüfooniline, kusjuures uus, lisanduv heli sulandub väga aeglaselt juba olemasoleva kehasse, seda märkamatult endataoliseks muutes, kuni talle tasapisi lisandub järgmine jne. Erinevused vahetuvate helide vahel on nii väikesed, et nende tabamiseks tuleb plaati tähelepanelikumalt kuulata, muidu mõjub ta lihtsalt nagu ühtlane hele ümin. “Vool” on selle kohta veel palju öeldud, sest see eeldaks mingit suuremat dünaamikat. Plaat pakub erilise kuulamiskogemuse, ühtaegu rahustab ja häälestab märkamatute erinevuste tajumisele. 8
ERKKI LUUK
Nick Cave & The Bad Seeds
“Nocturama”
(Mute)
Mornitseja tirib vankrit samaviisi edasi.
Nick Cave on mõnda aega olnud pisut nagu tüütu ja probleem pole mitte selles, et midagi oleks valesti läinud, vaid just vastupidi. Kõik ongi õige. Mõnda aega otsis ta Täiuslikku Laulu, mis kannaks välja kogu tema kiindumuse tumedatesse, kirglikesse, piibellikesse lugudesse, ja siis ta lihtsalt leidis selle üles. Ning seejärel jäi üle toda ideaalset vormi lihtsalt edasi poleerida, järjest filigraansemaks muuta. See polnud enam rock või kantri või bluus, siin polnud enam pragusid ega komistuskive. Pigem nagu palve, hümn, lastelaul…
Muidugi, kui enesele pisut rohkem aega võtta, siis kuuldub avaloost “Wonderful Life” tasapisi midagi enamat. Ja “Bring It On” pole halb ja “Still In Love” või “There Is A Town” ka mitte. Aga juba kõik seegi, mis mulle siin meeldib (Warren Ellise viiulisound näiteks) ütleb, kui möödapääsmatult suletud, lõpetatud, lahendatud see muusika on. Ja ehk ongi parem. Sest mis tahes pöörast kõrvalehüpet ka ei ürita lõpulaul “Babe, I’m On Fire”, ta teeb vähem, kui lubab. 6
TÕNIS KAHU
