“Maladroit” pole üllatus mitte ainult mulle ja sulle, armas lugeja, see oli üllatus ansamblile endalegi. Aasta eest ilmus eelmine, nn “roheline” album ning arvestades Rivers Cuomo rock’i kõige laisema mehe mainet, ei oodanud nii kiiret järge keegi.
Kui inimene asub teele mitte mingi konkreetse eesmärgiga, vaid läheb niisama hulkuma, võib juhtuda igasuguseid asju. Enamasti ei juhtu midagi, teele jäävad ikka needsamad tuttavad tänavad, kohvikud, poed ja inimesed. Ent mõnel heal päeval viivad jalad su paikadesse, kuhu sa iialgi oma nina pistnud ei ole, ehkki need asuvad siinsamas nurga või silmapiiri taga. “Maladroit” on just selline seiklus, mis nõuab avantürismi kuulajaltki. Esmajärjekorras tuleb loobuda ettekujutusest, milline peaks olema üks õige Weezeri album. Sulle demonstreeritakse siin veel õigemat Weezerit! Ole ainult mees ja hoia tempot, sest mahajääjaid järele ei oodata.
Cuomo on sitke laulukirjutaja, tema muusikas on tohutult elaani. Mulle meeldib, kui ihnsalt ta seejuures oma talendiga ümber käib. Weezer ei serveeri mitmekäigulisi lõunaid valitud veinidega, ta annab sulle ainult ühe tableti ja natuke vett pealejoomiseks ning jääb irvitades pealt vaatama, mis juhtub. 8

MART JUUR

Mike Oldfield
“Tres Lunas”
(WEA)

Vanake Mike istub kuskil keset Ibizat basseini serval, tablett keele all ja hommikumantel seljas. Et peaks uue plaadi tegema, mis kajastaks aastatepikkusi läbielamisi tantsukuurordis? Ja mul on nüüd ju mingi uus tarkvara, mis teeb saksofoni häält, peaaegu Candy Dulferi tasemel? Ja ikka peaks tegema mõne beibartistiga singliloo, kutsuks õige Sally? Oma õde on ikka kõige parem beibartist. Ja siis läheb leebe müttamine lahti.
Muutumine chill-out-artistiks oli ilmselt möödapääsmatu. Kindlasti müüb uus ja lõtv Oldfield Café del Mari ja pretensioonitu easy-listening’u sõpradele paremini kui eales. Kuid see ei ole see Oldfield, keda ma kuulanud ja kummardanud olen, see on miski kloon, kurb kirjeldus vanadusest ja allakäigust ja suutmatusest tunnistada oma langust?
Kui paneks nüüd viisakusest punkte hoopis tema vanadele, kuid olulistele albumitele? Palun: “Five Miles Out” 9, “Ommadawn” 8, “Killing Fields” 8, “Incantations” 7, “Platinum” 7, “Amarok” 6.

TÕNU KAALEP

Edwyn Collins
“Doktor Syntax”

(Setanta Records)


Väga salapärane! Plaadikaanel Mihhail Lermontovi portree, plaadil aadress Astrahan, Augustovskaja 6. Mis seal Augustovskaja uulitsas toimub? Ja mida otsib sealt too šotlane?
Suurema osa oma elust on Edwyn Collins veetnud Inglise muusikatööstuses. Peamiselt kulisside taga, produtsenditoolil lösutades. Enne seda kohaliku tähtsusega indiebändis, mil nimeks Orange Juice. Laiema avalikkuse jaoks on Edwyn tüüpiline ühe-hiti-mees. Hitt oli teadagi “A Girl Like You”, noore Kalmer Tennosaare häälega ette kantud retromaitseline lööklaul. Oleks Elvis 1994. aastal elus olnud, võtnuks ta selle loo kindla peale enda repertuaari. Aga nagu teada, suri Elvis paar aastat varem Tokios, esitades karaokekõrtsis The Smithsi kavereid.
Kui need paralleelid Tennosaare ja Presleyga – ja Pet Shop Boysi, Momuse ning Lightning Seedsiga, mis Collinsi puhul paratamatult tekivad – kõrvale jätta, siis meenutab “Doctor Syntax” mulle kõige rohkem Robertson Daviese romaani “Viies osaline”, mille peategelaseks oli kõrvaltegelane. Üksik, 40. eluaasta ületanud mees, kelle sees peitus üüratu kogus huumorit, elutarkust ja intelligentsi. Ta oli sisse võtnud mugava positsiooni ja jälgis ohutult distantsilt peategelaste sahmerdamist.
“Doktor Syntaxi” on teinud inimene, kellel on vähe sõpru, palju ideid ja veel rohkem aega. Tantsumuusika neile, kes eelistavad kuulata ja tantsida ei viitsi. 8

MART JUUR