Led Zeppelini vari jälitab Robert Planti samasuguse paratamatusega, nagu
“Briljantkäsi” Juri Nikulinit surmani saatis. Ja muidugi on omajagu tõtt
väidetes, et tuliuue BMWga testisõitu tehes pole mõtet uunikume meenutada. Aga
jah, muusika pole autotööstus. Olgu peale, mõelgem too uus Robert Planti
“Dreamland” siis mõnevõrra sobivamasse konteksti, mis on mehe sugugi mitte
nõrgad sooloplaadid, olgu neid siis tõesti kõigest seitse tükki kahekümne aasta
jooksul.
Cover’ite kergena näivat rada on Plant varemgi väisanud, ent mitte
sellisel määral kui nüüd. “Dreamland” koosneb valdavas (ja paraku ka paremas)
osas tõlgitsusversioonidest, mis mõnel juhul (“Song To The Siren”, “Hey Joe”,
aga eriti “Morning Dew”) tõesti ettevõtmist väärt näivad olevat. Samas on
Planti enese kribitud tükid kuidagi õlgu kehitama panevad, eriti kui tema
soolodebüüdi “Pictures At Eleven” aegseid pärle kõrvale veeretada. Aasta tagasi
Paralepa rannas mõjus “Dreamlandi” kraam kui liiter Red Bulli otse veeni,
stuudioseinte klaustrofoobia on selle aga teadagi millist juha pidi teadagi
kuhu uhanud. “Dreamland” on OK plaat, kuid seda pole kahjuks teab kui palju.
Robert Planti puhul vähemalt mitte. 5
MIHKEL RAUD
Roland Gift
“Roland Gift”
(MCA)
Kerge on
sellest plaadist üle vaadata. Sest see on nii lame. Mis sealt tagant paistab
siis? Üks kõigi aegade tugevamaid debüütalbumeid, 85. aasta Fine Young
Cannibals. Roland Gift oli kaheksakümnendate viimase poole ikoon.
Aneemilise
popi ja suhkruvaba souli ajastul polnud eurooplased harjunud, et keegi neile
nii isase häälega laulda võiks. Vahepeal oli Gift avalikus mõttes täitsa vakka.
Nüüd kõlab ta sama jõuetult kui see jama, millest ta omal ajal aitas üle olla.
Roland Gifti sooloalbum oleks nagu aastast 89. Rod Stewarti ja Ronan Keatingi
viimastest plaatidest erineb Gifti töö sama palju kui poekali limonaadist.
Koostis sama, maitseained veidi erinevad, ainsaks väärtuseks nostalgia.
Väänates kümme aastat noorema Rolandi sõnu, “Mature & Overcooked”.
3
ERIK MORNA
Nils Petter Molvaer
“NP3”
STRONG>
(Sula/Universal)
Ma arvan, et see on norra
mutanttrompetisti – nii nimetab end küll väga sarnase sound’iga ameeriklane Ben
Neill, aga mis sest – parim plaat. Ja kõige hassellilikum; kui sellisel
erilisel töödeldud trompetisaundil on klassikuid, siis on selleks Jon Hassell.
Molvaer jätkab Hasselli muusika tehnitsistlikumat suunda, mida iseloomustavad
võimsad, kuid masinlikud taustad tundlikule trompetile, tehnitsistlike ja
etniliste rütmide sulamine, hästidoseeritud pinge, hämarad sämplingud. Ühes
loos räuskab jutlustaja nagu Eno/Byrne plaadil “My Life in the Bush of
Ghosts”.
Minu jaoks õhkub siit parimail hetkil vabanemist ja ekstaasi.
Võibolla on see vabanemine ECMi müüdist? Vabanemine siltidest, nagu džäss
näiteks? Vabas õhus suveöösel valjusti kuulamise plaat, aga kus seda ilma
heakorraeeskirju rikkumata saaks teha? 7
TÕNU KAALEP
Isan
“Clockwork Menagerie”
(Morr Music)i
Kuivõrd siin on 14 aastatel 1996–1999 7..12-tollistel (ja kogumikel) ilmunud rariteetsemat lugu, võib seda nimetada Isani omalaadseks back catalogue’iks. Nagu arvata võib, pole see see “päris” Isan – üdini rahulik ja unnevajunud –, millega praegu harjunud oleme. Sama palju kui sellest, mis Isanist tegelikult sai, annab “Clockwork Menagerie” aimu sellest, mis tast oleks võinud saada. Seega on plaat – vähemalt tunnetuslikult – isegi huvitavam kui Isani uue(ma)d albumid, ja muidugi ka muusikaliselt vaheldusrikkam. Eksperimenteeritakse rohkem, katsetatakse eri laade, emotsioone ja segusid, mille juurde hiljem enam tagasi ei pöördutud. Kõige paremad ja üllatavamad lood on vist “Betty’s Lament”, “Phoeb” ja eriti “Remegio”, mis ajab kergelt psühedeelse ekperimentaalse elektroonika rida a la Leaf (label). Isani fännile ülivajalik, ülejäänuile väga huvitav. 9
ERKKI LUUK
