29.03.2007, 00:00
Aleksander Müller “Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese”
Umara 2006;104 lk.
Selles raamatus on kolm peateemat: seks, viin ja eesti
loodus. Nii et justkui kolmetuuriraamat. Samas on see hea raamat. Ja heaks teeb
selle see, et lood on küll ropud, aga samas ropult vaimukad. Ja
stiililiselt väljapeetud. See loeb. Küllap mängib siin kaasa
Mülleri blues’lik elutunnetus, mis annab juttudele nende
rütmilise eripära ning omamoodi peene maigu. Asjas on tunda nihet ja
ridade vahel meeleolukaid pause.
Jumet lisab seegi, et tegemist on elunäinud inimese jutulõngaga. Vanameister vaatab mõtliku ja leebelt iroonilise pilguga tagasi möödunule, kus mitmedki traagilise alatooniga juhtumid omandavad anekdootliku värvingu. Kõige paremad on mõned lühikesed zen-jutud, kus ei saagi aru, mis õieti toimub, aga ometi annavad need kõrvade vahele mõjusa laksu. Näiteks lugu pealkirjaga “Sul on suure tagumiku jaoks liiga hele mantel”. Kehvemad jutud on need, kus mõni üldtuntud anekdoot ümber jutustatud ilukirjanduslikuks palaks.
Eesti kirjandusmaastikul asetub seesinane raamat muidugi kuhugi äärealade kanti. Aga head ääreala-kirjandust (nt Andres Ehini, Priit Pärna, Erkki Luugi ja Kiwa looming) on Eestis ikka vähe olnud. Seetõttu on kõik säärased raamatud teretulnud.
Jumet lisab seegi, et tegemist on elunäinud inimese jutulõngaga. Vanameister vaatab mõtliku ja leebelt iroonilise pilguga tagasi möödunule, kus mitmedki traagilise alatooniga juhtumid omandavad anekdootliku värvingu. Kõige paremad on mõned lühikesed zen-jutud, kus ei saagi aru, mis õieti toimub, aga ometi annavad need kõrvade vahele mõjusa laksu. Näiteks lugu pealkirjaga “Sul on suure tagumiku jaoks liiga hele mantel”. Kehvemad jutud on need, kus mõni üldtuntud anekdoot ümber jutustatud ilukirjanduslikuks palaks.
Eesti kirjandusmaastikul asetub seesinane raamat muidugi kuhugi äärealade kanti. Aga head ääreala-kirjandust (nt Andres Ehini, Priit Pärna, Erkki Luugi ja Kiwa looming) on Eestis ikka vähe olnud. Seetõttu on kõik säärased raamatud teretulnud.