“Sokk bordellis ja teisi karupunne”

Umara, 2008. 104 lk.


Mida enam Mülleri kõhn ja pisike kogu ebatervislike eluviiside tõttu kokku ja kortsu tõmbub, seda võimsamalt on löönud loitma tema intellekt. “Sokk bordellis...” tõestab seda hästi. Lugude koondajaks on läbiv tegelane Jaak Oer – ilmselt autori alter ego hullumeelsem ja idiootlikum poolus, kelle tempudest ta mõnusa ja mõistva irooniaga üle on, kuid neid siiski imetleb. Efekti saavutab Müller põhjuse ja tagajärje täiesti ootamatu seostamisega. Näiteks teatraal, kes Budapestis keskendunult El Greco maale vaatab ja seejärel ennast üles poob. Või sperma pähesülitamine aeda kirsivargile tulnud lapsele. Jutud on konkreetsed, minimaalse pikkusega, unustamata allteksti, mis teadupärast üldse tähemärke ei vaja. (“Muide, Chefi kohta käisid Viljandis jutud, et ta töötab Tartus ja käib Viljandis joomas. Tartus jälle vastupidi.”) Leidub anekdoodiklassikasse kuuluvaid situatsioone, näiteks mehe lillast auklikust sokist välja paistva varba lillaks värvimine, mille tagajärjel mehe armuke gangreeni kahtlustab. Või hüljatud mehe kättemaksuks mõeldud väide, et tema naisel on menstruatsioon kaks korda kuus. Lisaks sürreaalse alatooniga elamusele pakub raamat ka palju vähetuntud fakte. Kas või seda, et Tito partisanid kartsid hitlerlastest rohkem tšetšeeni ratsanikke. Või et Marianne Faithfull pärines Masochite dünastiast. Mitmed lood kalduvad traagikasse – võtke või skisofreenikust külakooliõpetajanna, kes end oma korteris üles poob, kuid haisema ei hakka.


Osa tegelasi (Volk, lastekirjanik V-u) on Tartu seltsieluga tuttavale inimesele hõlpsasti identifitseeritavad, aga ka ülejäänud, toosama Oer kaasa arvatud, mõjuvad oma totratest tegemistest hoolimata eluliselt.


Sassi varasemast loomest tuttavad roppused ja rõvedused on kadunud või orgaaniliselt sisuga seotud. Siiski pole raamat läbivalt kõrgel tasemel. Mõned lood on mittemidagiütlevad ja mõned väited isegi Mülleri kohta liiga lapsikud. Näiteks see, et kõik, kes ei olnud NSV Liidus komparteis, olid neegrid.