“Novecento”
Tõlkija ja
järelsõna autor Vahur-Paul Põldma.
Pegasus, 2008. 74
lk.
Itaalia näitekirjaniku-prosaisti (sündinud 1958)
pooleldi draama, pooleldi proosa valdkonda kuuluv monoloog (“Ma ei usu,
et seda laadi tekstidele nimetust leidub,” kirjutab autor ise)
võlub eelkõige jõuliste sümbolitega. Vaeste
emigrantide Ameerika-ihalus, kummaline “vahetuskaup”, mida nad
ookeani ületades teevad – laeva kardinad, voodilinad ja muu
riidekraam kasutakse ära endile paremate rõivaste
õmblemiseks, selle eest jäetakse aga laevale vastsündinud
lapsed. Või minu jaoks loo sümpaatseim tegelane, Novecento ristiisa
vana neeger Danny Boodmann, kelle suurim kirg on traavivõistluste
tulemuste lugemine – mitte seetõttu, et ta kihla veaks, vaid talle
meeldivad kohutavalt hobuste nimed. Ning kes surebki naeru tõttu,
kuuldes nimesid Joogivesi, Köögiviljasupp ja Sinakas Puudrikreem...
Süžee on ühtaegu kohutavalt lihtne ja kohutavalt
kummastav. Lugu laevabändi pianistist, kes sündis laeval, sureb
laeval ja kogu oma mitte väga lühikese elu jooksul (ta on surres
umbes 45) ei tõsta oma jalga kuivale maale. Novecento põhjendused
(lk 52–53) aga väärivad järgimõtlemist. “Maa
on mulle liiga suur laev.”
Kummastava loo juurde mahub eriti
esimeses pooles parajalt irooniat. (“...tere tulemast laeva, sellesse
õõtsuvasse linna, mis nii seest kui väljast sarananeb
“Titanicuga”, rahulikult, jääge paigale, mu
härra...”)
Sügava omapära vajutab tekstile
muusika, täpsemalt džäss. (“Mis see oli?” “Ma ei
tea.” Tal lõid silmad särama. “Kui sa ei tea, mis see
on, siis on see džäss.”) Laev on selle paeluva loo vundament,
džäss aga katus (mis korduvalt pealt ära sõidab).
Teose lõpp ei ole nii värvikas kui esimene pool. Fataalsus on
ilmne. Samas on teos nii lühike, et igav ei jõua küll
hetkekski hakata.
Olen näinud ka lavastust, kus Põldma
oli nii tõlkija, lavastaja kui näitleja. Ka see jättis
sügava mulje (muidu poleks ma raamatut vist kätte võtnudki),
aga raamat on veel palju parem. Seda saab suvalises kohas suvalisel ajal
kätte võtta. Nüüd võib iga lugeja seda meeldivalt
kummalist lugu ise enda jaoks lavastada (see ei ole üldse raske).
Tõlkija järelsõna on samuti vajalik ja huvitav.
Näiteks Baricco isiksusest: “Kui lugejad ise lugeda ei taha
või ei oska, siis ta loeb neile raamatuid ette. [–] Ta on valmis
kas või uue ameti selgeks õppima ja saama filmilavastajaks.
Peaasi, et inimesed teaksid väärt lugusid.” Siiski kumab
läbi autori liigset jumaldamist. Näiteks: “Lühemalt,
õhemalt ega ka täpsemalt ei ole võimalik kogu 20. sajandit
kokku võtta.” Minu meelest on “Novecento” pigem ajatu
lugu.
Tore, kui Eestis kunagi veel keegi “Novecentot”
mängiks. Võiks ju proovida ka muusikaga. Sest kui Jumal oleks
neeger, siis tantsiks ta ragtime’i taktis, teab Baricco.
