Ootasin huviga Alex Lepajõe elulooraamatu teist osa. Esimene osa kandis pealkirja „Põgenemine“ ja ilmus möödunud aastal. Tolles põgenesid noor Alex ja tema sõber Raivo Roosna varastatud mootorpaadiga Nõukogude Eestist Soome ja jõudsid lõpuks Rootsi, kus üritasid kohaneda sealse ühiskonnaga.

Igal inimesel on oma lugu. Loo all mõtlen mingit stoorit, mida saab oma elust näiteks võhivõõrale inimesele jutustada, nii et see jutu huviga ja katkestamata ära kuulab. Kogu meie elu ei ole lugu, suur osa sellest on igapäevane tegevus, milles ei leidu midagi põnevat, aga mingi osa on lugu. Mõnel inimesel on mitu lugu, ja vähestel veel enam. Alex Lepajõel on selliseid terviklikult lõpetatud lugusid vähemalt neli, ehk veelgi rohkem. Mis omakorda tähendab, et iga raamatut kirjutades keskendub ta mingile oma eluetapile.