„Alice Imedemaal“ kuulub maailmakirjanduse klassikasse. Raamatu esmakordsest ilmumisest 1865. aastal möödus hiljuti 150 aastat, mille jooksul on raamat pidevalt trükis olnud. Seda on vikipeedia andmetel tõlgitud 174 keelde ning välja antud väga erinevate kunstnike poolt illustreerituna. Teos on inspireerinud filmirežissööre, ­teatrilavastajaid, kunstnikke jpt. Eesti keeles ilmus „Alice“ esimest korda 1940. aastal Linda Bakise ja Ants Orase tõlkes ning järgmine kord Jaan ­Krossi tõlkes 1971. aastal. Seejärel pikk vaikus, mille jooksul ilmusid ainult adaptatsioonid või Krossi tõlke uustrükid uute illustratsioonidega. Raamatu juubeli puhul see vaikus murti ning viimastel aastatel on ilmunud kaks uut tõlget: 2015 Anna-Liisa ­Tiisma tõlge Sir John Tennieli algupäraste illustratsioonidega ning 2018 Mari ­Kleini ja Leelo ­Märjamaa tõlge ­Rebecca Dautremer’ piltidega.

2004. aastal kaitsesin ma Tartu ülikoolis magistritööd, mille teemaks oli „Alice’i“ ja „Karupoeg Puhhi“ retseptsioon Eesti laste seas. Sellist teemat ajendasid mind valima kuulujärgsed tõendid, et „Alice’i“ retseptsioon, erinevalt „Puhhist“, on Eestis olnud üllatavalt leige. Et jõuda kahe maailma lastekirjanduses kanoniseeritud raamatu erineva vastuvõtu põhjusteni, uurisin ma tõlkimise, tõlgitavuse ja relevantsuse teemasid. (Tolleks ajaks oli eesti keeles ilmunud „Alice’ist“ vaid kaks tõlget – Bakise/Orase ja Jaan Krossi oma.) Tegin magistritöö empiirilise osa jaoks intervjuusid ja küsimustikke kaheksakümne õpilasega vanuses 9–14 aastat. Nendest ilmnes, et kahele kolmandikule vastajatest „Alice“ (Krossi tõlkes) ei meeldinud. Carrolli kavatsus oli olnud kirjutada lõbus, naljakas ja seiklusrikas raamat, kuid Eesti lapsed pidasid seda mõttetuks, igavaks, tüütuks, imelikuks, nõmedaks.