Allakäigutrepist üles ja üles
Eesti kui väikseima sündivusega Euroopa väikeriigi jaoks ei saa põhirahvuse väljasuremisest ja rahvastiku kui terviku vananemisest olulisemat probleemi olla. Kuraator Reet Varblasel ja näitusel osalevatel kunstnikel oleks seetõttu justkui kanaarilind-kaevanduses austav missioon. Võib rääkida küll teema angažeeritusest ja konjunktuursusest, aga sotsiaalne dimensioon on kohal. Kunstnikud ei lahenda kunagi midagi, kuid see-eest nad osundavad, lahkavad, uurivad, eksponeerivad – panevad diagnoose, kuid „haigus(t)e ravi“ nad „ei kontrolli“, st. nad ei vastuta muuga kui ehk oma renomeega. Ka poliitikute koalitsioonilepetes ei leia te radikaalseid samme rahvastikukao peatamiseks, küll on ettenägelikumad asunud pesionäre kui tulevikus suhtarvult üha kasvavat elektoraati enda poole kallutama. Tarbimislaenud ja 0-intressid kutsuvad kulutama, kulutama üle oma võimete ja kelle muu kui sündimata laste arvelt?
Mõningase irooniaga võib öelda, et praegune kunstihoone kunstivalik ongi omamoodi pilootprojekt, pilguheit tuleviku-Eestisse ja selle kunsti (sest eks inimene otsib ju kunstis enda ja oma probleemide peegeldust), ja see ei ole hoopiski Noor-Eesti.
Rühmituse „Avangard“ mõneaastatagune reality-show Rakvere ja Haapsalu „Kananahal“ (kus kunstinoored gaasikambrisse suleti ja võim videoekraanil ja Haapsalus ka linnatänavail ajutiselt „vanadele“ anti) oli omakorda selle piloodi piloot. Ja kui veel uuemas Eesti kunstis luurata, meenub Ando Keskküla 1999 aaasta Veneetsia biennaali vanakeste-projekt. Lihtsustan praegu teadlikult, sest kas vana (ja soovitavalt alasti) inimese kujutis on garantiiks, et teose rõhuasetus just vanadusest ja vananemisest räägib? Krestomaatiliseks muutunud Hansapanga reklaamikampaania hulludest ekstreem-vanuritest ja kohalike kuulsuste vanuriteks minkimisest räägivad pigem sellest, et reklaamitööstus on uute nägude jahil üha halastamatum, sihtgrupiks on ju praegune noorus. Me saame laiatarbemeedia ja copy-writer`ite hoiakulisi muutusi näha alles siis, kui Tamjärvede-Kraftide põlvkond pensioneerub ja nende kui uut tüüpi maksujõuliste pensionäride segmendiga turul tegelikult arvestama peab hakkama - täpselt nii nagu Ele Praksi „kesk- Euroopalikus“ töös „Õnnelikud vormid“ (digitaaltrükk, 2005 )
Seni võime ennast naerutada Vene tõusva tähe Tatiana Antošina (pürib V. Kulikuga ja Vl. Mamõshev-Monroe`ga samasse kaalugruppi) küünilise fotolavastsliku seeriaga, kus veel üks kreisi ihualasti vanaema rühma porgandpaljaste vikerkaarepoistega hullab, lammast sakutab ja poolalasti segaverelise vikatinoormehega (surm?) kaasa keeldub minemast, vaid aplalt kreemitorti nosib. Lõbus? Mitte eriti, Eesti ja Venemaa vanurite tegelikku elu-olu ja reaalset sotsiaalset staatust silmas pidades. Võiks summeerida, et vanurina inimlikku kohtlemist saab tunda vaid VIP-i seisusesse ennast rebinuil, ei olnud tähtsust ju ei Riefenstahli, Dietrichi ega Salme Reegi kortsudel ega lõtvunud kehadel, Dali ja Newtoni omadest rääkimata - selgub et soolisest aspektist esinevad ka vanurite kategoorias nö. kaks liigat.
Surve ilulõikuste abil oma sotsiaalset reitingut ja konkurentsivõimet parandada on sadadele tuhandetele kui mitte miljonitele eurooplastele reaalsus, lääne ühiskonnamudelis propageeritav veatu ja eatu keha kultus paneb Eesti vanurile seega topelthäbimargi, lisaks vaesusele veel ka närune väljanägemine.
Näituse kontekstis pakub tõelist hingelist kosutust meie oma VIP-idest tehtub põimik.
Kindlasti saabki see vaataja, kel õnnestub ära vaadata enam kui tunnine Kadi Estlandi „Kunstimuuseum“ (DVD, 2005), näitusest hoopis teise üldmulje. Video pildikvaliteet oli kohati allapoole tehnilise praagi taset (Lola Liivat jt.), kuid mis üllatas, oli lisaks pealkirjale teatud kultuurimperialistliku nüansiga tehtud montaazh, kus Inge Teder, Kaalu Kirme, Lembit ja Vive Tolli, Valli Lember-Bogatkina, Signe ja Arseni Mölder, Evald Okas, Lembit Sarapuu, Lembit Saarts juskui küsitlejate Varblase ja Estlandi kultuurantropoloogilise field-work`i objektideks olid muudetud. Monteeritud jutu kiuste oli isiksuste sära niivõrd kõitev, et tõusis vaat et näituse suurimaks elamuseks. Miks meie telekanalid, eelkõige riigi rahastatud ETV ei väärtusta oma jutusaadete kangelastena sellise kogemustepagasiga säravaid kultuuritegelasi? Kahjuks saab ilmselt ruumipuudusest tingitud tehnilise lahenduse töttu video sound-track`i praegu korraga kuulata vaid üks vaataja! Või ongi nii, et me „ei kuule-kuula enam, mis neil vanadel öelda on“? Jaak Kilmi, Elen Lotmani, Andres Maimiku ja Arbo Tammiksaare 1993-1998 tehtud etüüdid Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooli egiidi all mõjusid selle näituse kontekstis hästi ja mitte küünemusta võrra küüniliselt, mis autorite praegust ulakat renomeed arvestades üllatas.
Näituse vaieldamatu tipp on Jaan Paavle „Müüt igavesest ilust“(DVD, 2000). Allakäigutrepist ülesse liikuv küpses eas naine, fotogeeniliselt käituv legendaarne ERKI modell on täisalastuses absoluutse diskreetsusega üles võetud. Antiikjumalanna troonilt looteasendisse taandumine ja haihtumine olematusse – looduse igavene pillamine inimressursiga – keha hakkab streikima just siis kui kogemuslikult ja tunnetuslikult tipus ollakse.
Terje Ojaveri padja-video-installatsioon „Hoia mind!“ aastast 2002 pürib uuema Eesti kunsti klassikasse, ja täie õigusega. Mis sest, et Tony Ousler liigub vormiliselt kusagil piirimaal – Ojaveri töö on vormiliselt autonoomne, sisult sõltumatu ja ajas vaid tähendusi juurde korjav.
Mare Mikoffi viiele soolot tantsivale tardunud naisele jäi kunstihoone suur saal ikkagi kitsaks, ruumi-ei-ole tunne ja paratamatu möödatantsimine võib muidugi Mikoffi kunstnikupositsioon olla, kuid ainuüksi parema valgusrežii tõttu jääb Reeda ja Ene duett Tartu Kunstimaja suures hämaras saalis metafüüsilisemana ja salapärasemana meelde.
Reet Varblane on teinud head koostajatööd, aga kolme viimase saali fotolavastuste rühmitamine, kus lihtsalt liiga palju ikoonilise mõjuga fotolavastusi üksteist tühistasid, oli n.ö. halva kuulmisega kokku pandud. (Tõe huvides: olukord muutus peale 21.aprilli Katarzyna Kozyra videoinstallatsiooni saabumist.) Kleepkirjas märksõnad tööde kohal seintel lihtsustavad kunsti ja on kohati üleliigsed. Üksildus, kurbus, valu, pühendumine, luul, illusioon, sära, rõõm, armastus jt pole mingid vanadusega spetsiifiliselt kaasnevad tundeelamused, vaid inimeseks olemisega kaasnevad märksõnad, liigtarvitamisest kulunud ja trafaretsekski muutunud.
Näitusele on koondatud palju väga head, head ja ka keskpärast kunsti, aga tervikuna ei tekkinud liidetavate kvaliteedist seda kumuleerivat massi, mis järelmaitsena (nagu hea vana veini puhul) suhu jääb. Omal kombel peegeldas näitus praegust küünilisevõitu aega ja andis märku kuidas ja mis hinnaga õnnestub „vanadel inimestel“, elukutsele ja sotsiaalsele staatusele vaatamata, noortele ja edukatele orienteeritud ühiskonnamudelis eksisteerida.
