Kätte on jõudnud esimene sügiskuu ja surm käib ringi mööda meie paljukannatanud kodumaad. Mitte küll otseses, kuid mentaalses mõttes. Kollektiivset teadvust erutab morbiidne retoorika rahva väljasuremisest. Surnuaialt on võetud ära mälestuskivi surnutele. Punased surmasid rahvast, leegionärid surmasid punaseid. Vabariigi valitsus on surnud. Rahvas, kes viis aastat tagasi optimismis tulevikku vaatas ja eesti nokiat otsis, on nüüd näoli mullas. Tahaks elu.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meile vopsab vastu päikesejänku Veronika Valk Arhitektide Liidust, kes kutsub tegema filmi Veneetsia arhitektuuribiennaalist. Iseenesestmõistetavalt – rahad ette! Palkame rezhisööriks vabariigi ilusaima filmitegija, Poola aadlist põlvnev Marianne Kõrveri. Rahakoti raudu ragistab vana juut Rain Tolk ja statiivi kannab talupoegade järeltulija Andres Maimik. Nii asub dünaamiline trio vallutama maailma kultuurimetropoli Veneetsiat.

1. päev

Saabume ühte maailma kõige absurdsemasse linna. Tänavad on sama kitsad kui Tallinna linnapea. Alaküla tema kõrvale enam ei mahuks. Avaramad paigad aga koosnevad veest. Autode asemel tiirlevad vaporettod (veetramm), gondlid, paadid ja parved, mis sõidavad nii nagu jumal juhatab.

Veetrammis puhkeb tüli. Trammijuht võtab jalast kinga, pistab rooliratta vahele ja läheb asja klaarima. Juhita jäänud tramm kihutab vääramatult aga ühe gondli poole. Gondlijuht hakkab elu eest sibama. Viimasel hetkel märkab trammijuht siiski olukorda ja võtab oma kinga pedaalilt. Võib vaid oletada, millised saladused on peidus Veneetsia kanalite põhjas.

Ostame reisi esimese grappa ja asustame tillukese korteri renessaansiaegse palazzo pööningukorrusel.

2. päev

Olime tulnud Veneetsiasse ettenägelikult mitmeid päevi enne arhitektuuribiennali algust, et filmida ülesse eesti eksponaadi püstitamist, kuid eelkõige külastamaks ühte maailma kolmest suuremast filmifestivalist. Peame leidma filmifestivali staabi.

Kuid Veneetsias ringi liikumine on kui orienteerumine mööda First Person Shooter arvutimängu labürintjaid koridore ihaldatava objekti poole. Kohalikud, kelle käest teed küsida, vastavad ühtemoodi: “Väga lihtne - lähed vasakule, otse, vasakule, paremale, paremale, paremal, siis üle silla, vasakule, paremale ja vasakule-otse! Viis minutit!” Meil kulub kuus tundi.

Asume tegevusplaani koostama. Selleks läheb tarvis uut grappat.

Rainil on plaanis tutvuda zhürii liikme, imekaunitari Scarlett Johanssoniga. Meenub, et varem on Veneetsias edukalt esindanud tillukest eestit – sõlminud kontakte ja tihendanud suhteid – rahvusvahelise kaliibriga filmisõber Kadri Kõusaar.

Mulluses reportaazhis “Tadziona Veneetsias” kirjeldas ta oma üllast presentsust festivalil inspireerituna Visconti filmist Surm Veneetsias. Preili Kõusaar pani pähe laia äärega kübara ja kõndis mööda Lido randa. Vastu tuli melanhoolne Vene poeet Jevgeni Jevtushenko, kes valis ta oma muusaks. Kõik uksed olid ühe hetkega valla.

Übermädchen istus ühes reas koos George Clooney ja Steven Sodenbergiga, kelle filmid talle aga üldse ei meeldinud. Talitame Kõusaare juhtnööride järgi. Lähme Lido randa ja kõnnime edasi-tagasi. Aga kedagi ei tule vastu!

Helistame Kõusaarele ja uurime, et mis me nüüd peame tegema. Kõusaar rahustab: “Tuleb olla sisemiselt nagu Big Lebowski, aga väliselt nagu Tom Cruise. Istuge maha lukshotelli lobby-baaris, tellige kõige kallimad joogid joogid ja laske end juhtida Taol. Siis võib juhtuda, et te näete kedagi.” Teeme nii nagu staarihingede insener soovitab, kuid midagi ei juhtu.

Kuna festivalipaigas süüa ei õnnestu, ostame supermarketist produkte ja grappat ning lähme globaliseerumisvastaste laagrisse. Seal toimub alternatiivne filmifestival ameerikavastastele filmidele. Pakume sinna oma “Vali Korda” ja taaskord puhkeb vana hea itaalia värk. Ähmis neiu võtab meilt DVD ja jookseb edasi-tagasi otsides ainukest isikut, kes midagi teab. Selgub, et vastutav isik on pilves.

Ei tea, kas asi on meie triiksärkides ja pintsakutes või selles, et Marianne kommunistide papist lõvikuju katki istub, kuid tunneme, et me ei ole siin oodatud külalised.

Lahkume Lido saarelt laevaga, mis viib meid meie kodule risti vastupidises suunas. “Nädal algab imehästi, ütleb mees, kes esmaspäeval üles puuakse,” märgib Oskar Astrid Lindgreni raamatus “Hulkur Rasmus”.

3. päev

Marianne on kadunud. Ta on võtnud tõsiselt Kõusaare tungivat palvet vaadata Amos Gitai filmi, kus minirolli mängib maailmakino tulevikulootus Kadri ise.

Meile aga meenuvad kohustused. Lähme vaatame, kuidas edeneb eestlastel hobupeldiku ülespanek arhitektuuribiennaalil. Kohale jõudes selgub, et hobune on juba üles pandud ja filmida pole midagi.

Loovime külg ees ennast biennaalikoridoridest välja ja siirdume supermarketisse. Eilsetest vintsutustest õppust võtnuna ostame kaks kilekotitäit produkte ja suure grappa.

On aeg kuulata itaalia B-filmi legendide pressikonverentsi. Vanad mehed küll patsutavad üksteist, kuid kogu publiku tähelepanu on koondunud filmiprogrammi kuraatorile Quentin Tarantinole.

Staarrezhissöör pühib higi oma punetavalt näolt ja vehib kätega nagu tantstõbine. Kui ei teaks, et tegemist on legendiga, mõtleks, et laua taga istub püstolreporter Margo Vaino, kes on lõpetanud järjekordse jooma- ja kasiinotuuri. Näeme oma shanssi sõlmida kontakte ja tihendada suhteid. Käes “Vali Korra” DVD tungleme läbi paparazzode parve Quentini suunas, kuid kohalik telestaar on meist ette jõudnud ja end käeraudadega tema külge aheldanud.

Väljas kohtume Mariannega, kes räägib, et Kõusaar on Gitai filmist välja lõigatud. Küll aga on Kõusaare mõju filmis tunda seeläbi, et esialgu lihtsalt Ida-Eroopast pärit peategelastena mõeldud 8 prostituuti pärinevad konkreetselt Eestist. Väike Eesti on jälle maailmakaardile jõudnud!

Sõidame koju. Selgub, et meie vintsutused pole veel lõppenud. Meie õdus sakstekamber on täitunud lustakatest arhitektidest, kes libistavad kaasatoodud odavat brändit ja on toakese täis suitsetanud kanget piibutubakat. Telekast tuleb pornot. Arhitektide liidu endine esimees Tõnu Laigu ähvardab võtta ära ka meie voodikohad, kui me kaua kobiseme.

4. päev

Ärkame stuuporis. Lohistame end supermarketisse ja ostame uue grappa. Räntsatame poe ette pargipingile. Mööda tuiskab igiliikur Mark Soosaar, kes on Veneetsias sõlmimas suhteid ja tihendamas kontakte.

Äsja kohtus ta näiteks Veneetsia aselinnapeaga, kellega tihendas suhteid veelinnade vahel. Soosaar imestab, et miks meie ei sõlmi kontakte ja tihenda sidemeid, ning kaob koos kaaskonnaga.

Ilmub Corrado. 84 aastane nõudlik vanahärra, kes hakkab Mariannele pajatama II maailmasõjast, holocaustist ja rahva kannatustest. Appi! Sama katkematu liturgia, mille eest me kodumaalt põgenesime.

Põgeneme maksimarketi eest bensiinijaama taha, kust möödub Lido rannast saabunud Mark Soosaar – teel sõlmima suhteid ja tihendama sidemeid. Nii ongi päev õhtusse veerenud.

5. päev

Algab päristöö. Vinname statiivi selga ja lähme arhitektuuribiennaali avamisele, kus püüame kinni esimese ettejuhtuva prominendi. Selleks osutub tuntud kinomees Peter Greenaway.

Vanameister mõnitab filmikunsti, mis on tema arvates draama ja näitleja türannia alla mandunud. Kogu intervjuu vältel tiksub meil alateadvuses, kas Greenaway märkas, et me suure kolinaga tema viimase filmi esilinastuselt minema tõmbasime.

Nimelt on Greenaway looming, mis ühendab maalikunsti, kirjanduse ja arhitektuurielemente, tavalisele filmisõbrale praktiliselt vaadatamatu. Inimesena on härra Greenaway aga sedavõrd sharmantne, et Marianne pakub end tema tüdruksõbraks.

Järgmised päevad veedame arhitektuuri kütkes. Veronika Valgu ülevoolavalt valvsa pilgu all.

7. päev

Jess! Saime korraks arhitektide käest põgenema. On filmifestivali viimane päev.

“Kas Travoltat juba nägite? Mis Nicole Kidmanil seljas oli?” kõlavad ärevad hääled. Staare eraldavad fännihulkadest täisvarustuses sõdurid ja aedikutest tehtud turvakoridorid.

Ühel hetkel avastame end keset itaaliakeelsete loosungite ja rastapatsidega rahvasumma. Oleme sattunud vihaste demonstrantide keskele, karabinjeerid kõmistavad kumminuiasid. Kui meeleavaldajad on minema aetud, algab lõputsermoonia.

Läheme pressikeskusesse, et visata pilk peale kodumaal toimuvale. See on viga. Delfis on 7 uudist ausambast. Madisson eitab holocausti! Paneme vaikselt neti kinni. Veneetsia olemise talumatu kerguse kõrval näeb elu Eestis välja kui elu mõnel kaugel vaenulikul planeedil. Vajame uut grappat, et maa peale naasta.

Läheme vaatama festivali lõpufilmi, italohorrori klassikut Cannibal Holocausti – filmi, mis paneb isegi igitüüne Urmas Muru judisema: “Midagi nii vastikut pole ma elu sees näinud”.

Saalis viibib ka Tarantino, kes eelistab pingviinide paraadile vanade itaalia filmipeerudega ringi hängimist. Ainuke lihtsurelik surematute seas.

Saabub meie suur shanss sõlmida kontakte ja tihendada sidemeid. Valime välja ilusaima enda seast, kelleks osutub peale pikki vaidlusi ja solvumisi, kaunis Marianne. Lühike aga intensiivne interaktsioon Quentini ja Marianne vahel päädib suudlusega. Mitu päeva peale Tarantinoga suhtlemist jätab Marianne suudluse saanud kehaosa pesemata. Halva mängu juures on üks hea asi – Tarantino on nüüdsest meie filmi õnnelik omanik.

8., 9., 10. päev

Arhitektuur, arhitektuur, arhitektuur. Oehh. Viimasel päeval saame siiski vabamalt hingata.

Otsustame minna kodukohakirikusse. Vaatama midagi midagi tõeliselt ajatut ja hindamatut - Tizian`i altarimaali. Suurteost vaadate aga ei liigu enam ükski närv. Oleme saanud kultuurimürgituse. Õnneks pidavat see linn paarikümne aasta pärast vee alla vajuma. Ja maailm on jälle pisut puhtam paik.

***

Tagasi kodus. Endiselt köidavad eestlaste meeli sündmused monumendi ümber. Õnneks on paari päeva pärast algamas Riias filmifestival “Arsenals”, milles film “Vali kord!” on ainukese eesti filmina valitud rahvusvahelisse võistlusprogrammi.

Jätame Poola aadliku arhitektuurifilmi monteerima ja astume bussi. Kui buss on naaberpealinna jõudnud, on meile vastu tulnud buss, mis viib meid vaatama Laila Pakalnina Läti-Eesti koostööfilmi “Buss”, mis meenutab meile bussisõitu Tallinnast Riiga. Kui film “Buss” on läbi saanud, viiakse meid uuesti bussi peale, mis viib meid tuntud läti kinomehe 70 aastasele juubelile.

Klassiku pidu toimub Riia kõledas, külmas ja pimedas filmistuudios, kus üksik juubilar on tõstetud lae alla. Temast allpool peetakse aga kõnesid Läti filmikunsti ajaloost. On morbiidne ja hirmutav. Ainsaks abiliseks on Riia balsam ja kahe tunni pärast meid filmistuudiost hotelli sõidutav buss.

2. päev

Erinevalt Veneetsiast koheldakse Riias meid tõeliste kunnidena. Meid ümbritsevad hoolitsevad Läti tüdrukut, kes muretsevad selle eest, et meil millestki puudus ei oleks. Ainult balsam tuleb endal ligi võtta. Kohal on ka terve eesti filmiindustri – vahvad multifiligängsterid Rao, Pärtel ja Kaspar, tõsine klassikutetandem Sulev Keedus ja Rein Kotov, noortalent Rene Reinumägi oma andunud fännidega ja ports filmi sihtasutuse rahvast. Loodame kohata ka pearahastajat Jaak Lõhmust, kes on TMKs meie kohta järjekordseid “julgeid arvamusi” avaldanud, kuid targu ei julge vana füürer oma urust välja pugeda. Teisel võimuril, Martin Adamsool hakkab meid nähes kiire ja nii ei jäägi muud üle, kui narrida EFSA välissuhete juhti Karlo Funki. Aga Funki narrimises pole vunki, sest see meeldiv noorhärra ei ole ju milleski süüdi.

3. päev

Päev otsa on üritanud meiega kontakti võtta FIPRESCI zhürii (pressizhürii – toim.) esimees, keegi Dr. Dimitars Bulgaariast. Lõpuks õnnestubki tal meid oma hotellituppa meelitada sõnadega, et tal on öelda midagi tähtsat.

Olulise kohtumise tähistamiseks keerab ta lahti grappapudeli ja valab klaasid täis. Bulgaarlane ei heida armu. Oma ülikoolipäevilt meenutab ta, et eestlased olid kõige suuremad alkoholisõbrad, ning sunnib muudkui klaase tühjendama.

Asi muutub kahtlaseks. Kui üks meist juba voodisse suigatab, ei luba bulgaaria filmiteadlane teisel teda äratada. Eesti delegatsioon otsustab siiski täies koosseisus bulgaarlase juurest põgeneda. Bulgaarlane järgneb. Jalg surutakse liftiukse taha ja härra teadlane litsub ennast sisse. Pärast väikest rüselust õnnestub meil oma tubadesse varjuda.

Peale festivali saabub Rainile SMS, et härra Dimitars on festivali staabist varastanud meie filmi DVD. Jääb väike võimalus, et bulgaaria doktor on lihtsalt sotsiopaat, kes otsis üksildasel ööl seltsi. Aga on ka teine võimalus.

4. päev

Üritame hommikusöögil vältida bulgaarlast. Õhk on puhas ja me lubame päeva alustuseks endale ühe balsami. Graparinge meie veresoontes hakkab asenduma tasapisi balsamiringega.

Kuna “Vali Kord” on festivali lõpufilmiks, ühineb meiega ESTO TV kolmas liige Juhan Ulfsak ja algab kohtumine lätlannast kultuuriajakirjanikuga.

Hirmunud pilgul vaatab ta Raini suunas, mispeale oleme sunnitud talle lahti seletama kunsti– ja elutõe printsiibid. Ekraanikuju ei pruugi alati sama isik olla kui teda kehastav näitleja.

Õhtu lähenedes ärevus tõuseb. Ootused on kõrgeks kruvitud, sest eelmine “Arsenalsi” lõputseremoonia madude, hanede, karude, mustkunstnike ja hüpnotiseerijatega oli Läti hardcore oma täielises glamuuris ja õuduses.

Nüüd toimub lõputseremoonia raudteemuuseumis. Keset õliseid liipreid ja vanasid vedureid on üles ehitatud lava-aedik, harfi all lamab frakis mees. Algab gaala.

Valitseb täielik segadus, sest kõige olulisemad momendid jäävad tõlkimata.

Aru on saada, et jagatakse mingisuguseid auhindu, sest üle ühe käib laval Laila Pakalnina, kes võtab vastu järjekordse diplomi koos rahaümbrikuga. Lõpuks saab tõlk jälle asjale pihta ja hüüab: “Laila Pakalnina is the best! Jee! Jee! Jee!” P>

Rahvusvahelise programmi auhind antakse kätte loosimise teel. Lavale kutsutakse 15 rezhissööri, jagatakse kätte veiniklaasid, millest ühe sees on nööp. Need tuleb tühjaks juua. Kes saab nööbi, on võitja.

Aga enne joomistseremooniat lastakse lavale elusad lambad! Lambakari jookseb hirmunult määgides mööda lava ringi. Konferansjeed hakkavad järsku leelotama, neli ruudulises flanellsärgis meest püüavad ühe lamba kinni ja kukuvad teda pügama.

Toimub freak-show, mille kõrval on isegi Monty Python lapsemäng.

Kui olukord rahuneb ja hirmunud lammas verisena nurka tormab, algab veinijoomine. Nagu arvata võib, saab 10 000 dollari omanikuks see, kellel seda raha kõige vähem vaja läheb – suure-eelarveliste filmide produtsent Kanadast.

Pärast meie filmi linastust toimuval pressikonverentsil lubame jätta provokatiivsevõitu dokumentalistika ja hakata tegema samasuguseid kunstilisi filme nagu Laila Pakalnina. Siis õnnestub ehk meilgi siit midagi saada. Pärast Läti rahvusliku geeniuse mainimist sellises kontekstis, tekib muhedalt sumisevasse auditooriumi haudvaikus. Oleme täis sodinud Läti püha monumendi.

***

Tagasi kodumaale sõites viskame bensujaamas pilgu peale uudistele. Selgub, et monumentaalset kivisõda on varjutamas uus pommuudis. Dzhunglistaar Jaanus Raidal hoidis sitta kinni 12 päeva ja 12 ööd! Tahaks kiiresti juba järgmisele festivalile sõita.

-------------------------------------------

TOIMETUSELT:

Hoiatame, et see on Areeni külgedel viimane seiklusjutt Eesti kultuurisaadikute tegemistest imepärases Veneetsia linnas. Vähemalt kuni jaanipäevani.

Osalised:

Poola aadlist põlvnev Marianne Kõrver.

Vana juut Rain Tolk.

Talupoegade järeltulija Andres Maimik.