“This Is Alphabeat”

(Copenhagen Records)


Kuigi näis, et kogu oma muu maailmaajaloolisele tähenduse kõrval läks 2001. aasta 11. september ajalukku ka sellega, et tõmbas kriipsu peale muretule 90ndate europopile, siis ometi oli paratamatu, et järjest edasi liikuv retrolaine peab ka selle muusikaajaloo häbipleki lõpuks taas kord endasse haarama. Näide: Taanist pärit Alphabeat, kes maitselageduse teemadel ilmselgelt üleliia ei muretse ja on hakanud millekski, mis on nagu David Bowie ülikonnas Ace of Base: eneseteadlik, kaasakiskuv, glamuurne ja samas sügavalt irooniline. Muusikaliselt asetuvad nad Scissor Sistersi stiilis gay-popi hulka, kus nad hakklihamasinana lasevad endast läbi peagu kogu hiljutise popmuusikaajaloo. Üks Alphabeati repertuaari tugipunkte on juba nimetatud, 10–15 aasta tagune kõikide piiride kadumisest joobunud pseudohipilik tantsumuusika. Samuti jäävad kõrva sugemed 70ndate muusikalidest à la “Grease”, nagu ka teatud sorti 80. aastate MTV-pop, mida ükski revival veel puudutada pole julgenud. Ja palju muud. Süüdimatu eklektilisuse kiuste (või tänu sellele?) on Alphabeati muretu kaltsak-glamuur kahtlemata huvitavam kui järjekordsed kurvad poisid kitarridega.
9