“This Is Alphabeat”
(Copenhagen Records)
Kuigi näis, et kogu oma muu maailmaajaloolisele tähenduse
kõrval läks 2001. aasta 11. september ajalukku ka sellega, et
tõmbas kriipsu peale muretule 90ndate europopile, siis ometi oli
paratamatu, et järjest edasi liikuv retrolaine peab ka selle muusikaajaloo
häbipleki lõpuks taas kord endasse haarama. Näide: Taanist
pärit Alphabeat, kes maitselageduse teemadel ilmselgelt üleliia ei
muretse ja on hakanud millekski, mis on nagu David Bowie ülikonnas Ace of
Base: eneseteadlik, kaasakiskuv, glamuurne ja samas sügavalt irooniline.
Muusikaliselt asetuvad nad Scissor Sistersi stiilis gay-popi hulka, kus nad
hakklihamasinana lasevad endast läbi peagu kogu hiljutise
popmuusikaajaloo. Üks Alphabeati repertuaari tugipunkte on juba nimetatud,
10–15 aasta tagune kõikide piiride kadumisest joobunud
pseudohipilik tantsumuusika. Samuti jäävad kõrva sugemed
70ndate muusikalidest à la “Grease”, nagu ka teatud sorti
80. aastate MTV-pop, mida ükski revival veel puudutada pole julgenud. Ja
palju muud. Süüdimatu eklektilisuse kiuste (või tänu
sellele?) on Alphabeati muretu kaltsak-glamuur kahtlemata huvitavam kui
järjekordsed kurvad poisid kitarridega.
9