15.11.2007, 00:00
Ameerika gangster vs ameerika unistus
Ridley Scotti värske film paljastab küüniliselt american dream’i silmakirjalikkuse, arvab Andris Feldmanis.
New Yorgis tegutses 1970. aastatel tagasihoidlik
mustanahaline gangster nimega Frank Lucas, kes mõne aastaga rajas riigi
võimsaima heroiiniimpeeriumi, mis pani “vana hea”
itaalia maffia segaduses kukalt kratsima. Vanameister Ridley Scott, kes
novembri lõpus tähistab oma 70. sünnipäeva, tegi Lucasest
ambitsioonika nimega filmi – “Ameerika gangster”.
Tegemist on Hollywoodi ühe nn suure žanri esindajaga – gangsterifilm on aegade algusest olnud Hollywoodi leivanumbriks ning Coppola “Ristiisa” andis žanrile eepilised mõõtmed.
Aegade jooksul on gangstereid filmides nii ülistatud kui ka hukka mõistetud, aga Ameerika kultuuris on sel mütoloogial oma kindel koht olemas. Iga teise “MTV Cribsi” sarjas esitletava miljonärist spordi- või popstaari häärberi seinal ilutseb Brian De Palma barokse gangsterieepose “Arminägu” raamitud poster (Al Pacino).
Lisaks sellele, et tegu on tõepoolest ikoonilise filmipostriga, on põhjuseks american dream, mida gangsterifilmid oma kõverpeeglis presenteerivad-kommenteerivad. American dream’i kõige lihtsustatuma tähenduse võiks võtta kokku nii: iga inimese edukus sõltub tema enese võimetest ja töökusest, mitte klassi- või rassikuuluvusest. “Arminägu” esindab just immigrandi moondunud edulugu, mis ühtlasi väljendab ka üldist pettumust selles mahlakas unistuses, ehk isegi selle unistuse püüdmatust. Või kui heita pilt aktuaalsemasse popkultuuri, siis kandis ju kuulikindla räppari 50-centi läbimurdealbum tõdekuulutavat nime “Get Rich or Die Tryin’”. Lihtsustatud american dream teisisõnu.
Juba Scotti filmi pealkiri “Ameerika gangster” (stsenarist Steven Zaillian, “Schindleri nimekiri”) mõjub selles kontekstis eneseteadlikuna ja seda see kahtlemata ongi. Ta üritab klassikalise ja üsna konservatiivse gangsterifilmi võtmes visandada harjumuspäratut peategelast seda tüüpi filmile, alustades juba ootamatust avastseenist.
Lucast kehastav Denzel Washington tulistab seal surnuks mehe, kelle ta hetk tagasi on põlema pannud. Kui “Arminägu” oli selgelt nimitegelase, Al Pacino mängitud Tony Montana arengulugu, tema muutumine ja allakäik, siis Lucas näitab oma n-ö tõelist palet kohe kaadrisse astudes ja üsna muutumatuks jääb see kuni filmi lõpuni.
15 aastat Harlemi ristiisa Bumpy Johnsoni autojuhina töötanud Lucasel ei ole illusioone, ta teab, kuidas selles maailmas läbi lüüakse. Teda kõige paremini kirjeldavad sõnad on kindlameelsus ja järjekindlus – just nende omadustega ta ka vaatajat, vaatamata avakaadri räigusele, võlub. Lucas ei ole eetiline gangster, kes on kummalisel kombel sisimas “hea”, aga kes lihtsalt mõnikord peab pauku ka tegema. Lucas määrib ilma suuremate süümepiinadeta kogu oma perekonna käed verega, sest nii on kõige kasulikum. Ta ostab oma emale hiiglasliku häärberi ja käib seal ontlikult tänupühal kalkunit söömas ning on seejuures täiesti teadlik, et see idüll on vastuolus narkokaubanduse verise argipäevaga Harlemi tänavatel.
Ta on american dream’i absoluutne variant – ta teab, et kõik sõltub temast endast, ja ta on valmis seda taluma. Nii käib ta ise Vietnami sõjakoldes kohalike narkoparunitega kokkuleppeid sõlmimas, et mitte raha ahnetele vahemeestele anda. Vietnam, selgelt märgilise tähendusega Ameerika ajaloos, paneb aga paralleele tõmbama Ameerika praeguse sõjaga Iraagis, mis omandab üha sarnasemaid jooni toonasega. Kui lisada veel fakt, et Lucas toimetas narkootikumid kohale surnud sõdurite kirstudes, siis on küünilisuse triumf lõplik. Ta teadis, et rikkuse ja heaolu eest tuleb ohvreid tuua – mis on ka üks tänapäeva reaalpoliitilisi mantraid.
Washington mängib Lucase rolli talle omase tagasihoidliku, ent selle võrra enesekindlamalt mõjuva lahedusega, tema rollilahendus on kõnnakust kuni pisimate žestideni otsast otsani läbi mõeldud. Oma vaoshoituses ja kaalutletuses hakkab ta filmi jooksul mõjuma üha hirmutavamana. Ta on küünilisuse kehastus sellest, mis uljast american dream’ist tänapäevaks saanud on.
Vasturaskuseks Lucasele on filmi teine keskne tegelane Russell Crowe’i kehastatud politseinik Richie Roberts – stereotüüpselt vastuokslik, ent ausameelne politseinik, kes töö nimel on valmis kõik ohverdama ja seda teebki. Hea nüansina on Scott toonud sisse Robertsi kohtuvaidluse oma naisega lapsehooldusõiguste üle – kohtusaalis kõlav mõte, miks me ei usalda lapsekasvatamist inimesele, kelle kätte me anname oma igapäevase turvalisuse, sunnib mõtlema.
Filmi lõpplahendus pole “Arminäo” stiilis võimas ja apokalüptiline tulevärk. Oma äriga vahele jäänud Lucas teeb Robertsiga koostööd, aidates puhastada politseijõud korruptantidest, saab lühendatud karistuse, veedab mõned aastad vanglas ning seisab varsti taas pisut suureks jäänud ülikonnas New Yorgi tänaval. Silmis endiselt kaalutlev pilk.
Nagu paljud kriitikud on juba Ameerikamaal tõdenud – tegu on hea filmi, aga mitte suurteosega. Küll aga annab ta võimaluse mõtiskleda Ameerika (filmi)kultuuri üle laiemalt.
Tegemist on Hollywoodi ühe nn suure žanri esindajaga – gangsterifilm on aegade algusest olnud Hollywoodi leivanumbriks ning Coppola “Ristiisa” andis žanrile eepilised mõõtmed.
Aegade jooksul on gangstereid filmides nii ülistatud kui ka hukka mõistetud, aga Ameerika kultuuris on sel mütoloogial oma kindel koht olemas. Iga teise “MTV Cribsi” sarjas esitletava miljonärist spordi- või popstaari häärberi seinal ilutseb Brian De Palma barokse gangsterieepose “Arminägu” raamitud poster (Al Pacino).
Lisaks sellele, et tegu on tõepoolest ikoonilise filmipostriga, on põhjuseks american dream, mida gangsterifilmid oma kõverpeeglis presenteerivad-kommenteerivad. American dream’i kõige lihtsustatuma tähenduse võiks võtta kokku nii: iga inimese edukus sõltub tema enese võimetest ja töökusest, mitte klassi- või rassikuuluvusest. “Arminägu” esindab just immigrandi moondunud edulugu, mis ühtlasi väljendab ka üldist pettumust selles mahlakas unistuses, ehk isegi selle unistuse püüdmatust. Või kui heita pilt aktuaalsemasse popkultuuri, siis kandis ju kuulikindla räppari 50-centi läbimurdealbum tõdekuulutavat nime “Get Rich or Die Tryin’”. Lihtsustatud american dream teisisõnu.
Juba Scotti filmi pealkiri “Ameerika gangster” (stsenarist Steven Zaillian, “Schindleri nimekiri”) mõjub selles kontekstis eneseteadlikuna ja seda see kahtlemata ongi. Ta üritab klassikalise ja üsna konservatiivse gangsterifilmi võtmes visandada harjumuspäratut peategelast seda tüüpi filmile, alustades juba ootamatust avastseenist.
Lucast kehastav Denzel Washington tulistab seal surnuks mehe, kelle ta hetk tagasi on põlema pannud. Kui “Arminägu” oli selgelt nimitegelase, Al Pacino mängitud Tony Montana arengulugu, tema muutumine ja allakäik, siis Lucas näitab oma n-ö tõelist palet kohe kaadrisse astudes ja üsna muutumatuks jääb see kuni filmi lõpuni.
15 aastat Harlemi ristiisa Bumpy Johnsoni autojuhina töötanud Lucasel ei ole illusioone, ta teab, kuidas selles maailmas läbi lüüakse. Teda kõige paremini kirjeldavad sõnad on kindlameelsus ja järjekindlus – just nende omadustega ta ka vaatajat, vaatamata avakaadri räigusele, võlub. Lucas ei ole eetiline gangster, kes on kummalisel kombel sisimas “hea”, aga kes lihtsalt mõnikord peab pauku ka tegema. Lucas määrib ilma suuremate süümepiinadeta kogu oma perekonna käed verega, sest nii on kõige kasulikum. Ta ostab oma emale hiiglasliku häärberi ja käib seal ontlikult tänupühal kalkunit söömas ning on seejuures täiesti teadlik, et see idüll on vastuolus narkokaubanduse verise argipäevaga Harlemi tänavatel.
Ta on american dream’i absoluutne variant – ta teab, et kõik sõltub temast endast, ja ta on valmis seda taluma. Nii käib ta ise Vietnami sõjakoldes kohalike narkoparunitega kokkuleppeid sõlmimas, et mitte raha ahnetele vahemeestele anda. Vietnam, selgelt märgilise tähendusega Ameerika ajaloos, paneb aga paralleele tõmbama Ameerika praeguse sõjaga Iraagis, mis omandab üha sarnasemaid jooni toonasega. Kui lisada veel fakt, et Lucas toimetas narkootikumid kohale surnud sõdurite kirstudes, siis on küünilisuse triumf lõplik. Ta teadis, et rikkuse ja heaolu eest tuleb ohvreid tuua – mis on ka üks tänapäeva reaalpoliitilisi mantraid.
Washington mängib Lucase rolli talle omase tagasihoidliku, ent selle võrra enesekindlamalt mõjuva lahedusega, tema rollilahendus on kõnnakust kuni pisimate žestideni otsast otsani läbi mõeldud. Oma vaoshoituses ja kaalutletuses hakkab ta filmi jooksul mõjuma üha hirmutavamana. Ta on küünilisuse kehastus sellest, mis uljast american dream’ist tänapäevaks saanud on.
Vasturaskuseks Lucasele on filmi teine keskne tegelane Russell Crowe’i kehastatud politseinik Richie Roberts – stereotüüpselt vastuokslik, ent ausameelne politseinik, kes töö nimel on valmis kõik ohverdama ja seda teebki. Hea nüansina on Scott toonud sisse Robertsi kohtuvaidluse oma naisega lapsehooldusõiguste üle – kohtusaalis kõlav mõte, miks me ei usalda lapsekasvatamist inimesele, kelle kätte me anname oma igapäevase turvalisuse, sunnib mõtlema.
Filmi lõpplahendus pole “Arminäo” stiilis võimas ja apokalüptiline tulevärk. Oma äriga vahele jäänud Lucas teeb Robertsiga koostööd, aidates puhastada politseijõud korruptantidest, saab lühendatud karistuse, veedab mõned aastad vanglas ning seisab varsti taas pisut suureks jäänud ülikonnas New Yorgi tänaval. Silmis endiselt kaalutlev pilk.
Nagu paljud kriitikud on juba Ameerikamaal tõdenud – tegu on hea filmi, aga mitte suurteosega. Küll aga annab ta võimaluse mõtiskleda Ameerika (filmi)kultuuri üle laiemalt.