Pisut end kogununa ütleb ta, et viskas sellesse filmi üksjagu iseenda sisemisi jälkusi. “Tahtsin nii enda jamadest lahti saada. Ses mõttes ma pean seda filmi enda jaoks ikka millekski. Kas see vaatajale meeldib, on iseasi. Kõik see film tegi mulle päris kõvasti liiga, keeras mu elu p...e. Selle kõige tulemusel pidin ma napsust ja muudest asjadest loobuma. Ütleme nii, et ta pani ikka tõsise laksu mulle.” Selline üleelamine, selline kirg.

Kas seepeale saab üldse karta, et see on hingetu ja igav film? Ega vist.

Imelik küsimus, aga mis film on “Punane elavhõbe”? Andres Anvelti samanimeline raamat oli Eestis väga menukas. Hoogne krimilugu.

Eks ta üks krimilugu ongi. Keskkooli viimase klassi õpilased lähevad seda vaatama, ma arvan, kui üht krimilugu 90. aastatest. Loodan samas, et kui kinost väljuvad, siis mõni neist nägi seda lugu hoopis teisiti.

Näiteks kuidas? Mida nad võiksid näha selles filmis?

Raske öelda …

… peale selle, et seal on pätid ja politsei, eestlased ja venelased.

Üritasin selles filmis mitte anda hinnangut. Ei pättidele ega politseile. Üritasin mõista, miks mingi asi toimub, ja mitte rääkida niivõrd ajastu foonist või poliitikast. Pigem on see film ikka inimestest.

Raamatut lugenud said peale krimiloo ka ülevaate 90. aastate alguse metallibuumiaegsest mentaliteedist, millest pole just palju räägitud. Murdelisest, närvilisest, vägivaldsest elust ja ajast, kus paralleelselt oli olemas veel mingi lapsik usk ja lootus. Kas tõesti pole su filmis seda aega nii näidatud?

Need, kes on selle filmi materjale näinud, ütlevad, et see ajastu tuleb sealt väga ilusti välja. Selles filmis pole just eriti palju õhku. Kõik see elu ongi kuidagi kokku surutud, on mingi kaoselaadne olukord, millest inimesed hästi välja ei saa. Ei saada aru, mida teha. Mida peab tegema ja mida mitte. Ei saada ilmselt päris hästi aru, mis asi on tegelikult vabadus. Sellest ka see hullus ja vägivald neil aastatel, ma arvan.

Sa ise mäletad seda aega niimoodi?

Mina olin siis lavakas. Hääletehnika õppejõud oli Tõnu Tepandi, kes asutas samal ajal panka Toompeal valitsuses istudes. Mõtlesin siis, mis mehed meil seal valitsuses on. Muide, praeguse ajaga on palju sarnast. Selline rikastumise ja ahnuse ja, raisk, teineteise kõri kallale kargamise aeg.

Et siis hoopis sellest…

Seda võib tajuda. Tead, enamjaolt on filmides, eelkõige Eesti filmides, põhiteemaks üksildus. Selleks pannakse mõni mees pooleks tunniks üksi kaadrisse, et näidata, milline äng on tal peal. “Punases elavhõbedas” on tegelasi nii palju, nende käigud ja tegemised ja sündmused filmis näitavad välja, et nad on üksi. Mitte ei joonista neid kuhugi poosi…

Ma vahel mõtlen, et Eesti film kipub selliseks n-ö seisundifilmiks. Osa neist on head. Aga see on nõudlik žanr, nõudlikule vaatajale. Miks ometi ei tehta meil klassikalisi, alguse, keskpaiga ja lõpuga filme. Selgeid ja arusaadavaid lugusid. Mitte labaseid, aga huvitavaid ja selgeid lugusid.

Eks kõik tahavad panna kohe esimese raksuga kunsti… Cannes’id ja muu. Autorite ebakindlus sunnib hämama ja vormiliselt muutuvad nad maneerlikuks.

Arvad nii?

No muidugi. Kuidas sa ikka tuled välja ühe lihtsa looga.

Või pole meil piisavalt tegijaid, kes oskaksid rääkida paeluvat lugu, mis kinopublikut köidaks. Või polegi meil lugusid, mida rääkida?

Lugusid on küll, aga Eestis pole stsenariste, kes kirjutaksid need lood ära. Lugusid on palju.

Aga pole filme, mis läheksid ühtviisi hästi peale eestlastele, venelastele, ungarlastele, prantslastele…

No aga, näed, Veiko Õunpuu “Sügisball” ju meeldis. Ja Ilmar Raag oma “Klassiga” üritas sellist rahvusvaheliselt kõigile mõistetavat lugu näidata, kuigi minu jaoks oli seal kinofilmiga vähe pistmist. Ta oli rohkem nagu telefilm. Pealegi pidi Raag selle filmiga seoses väga palju rääkima, selgitama, ennast õigustama… Ta rääkis seda filmi huvitavamaks. Aga ma tahaks näha, et film ise räägiks.

Räägime sinu viimasest filmist. Kuivõrd on see üldse sinu film, kuivõrd produtsent Kris Taska või raamatu autori Andres Anvelti film?

Eks ta on Anvelti ja minu film. Tootjad elasid oma elu. Mina kui režissöör nõuan kogu võttegrupi suhtes austust ja lugupidamist. See on minu nõudmine, et grupp saaks töötada. Kui need asjad on tehtud, siis osatäitjad, ja üldse filmigrupp, teevad kõik. Absoluutselt kõik. Aga kui seda ei täideta, siis tekkivad vastuolud.

Selliste jamadega puutusid sa seda filmi tehes kokku?

Tead, ma ei tahaks sellest teemast üldse rohkem rääkida.

Ameerika filmide puhul räägitakse tihti produtsendi sekkumisest. Nemad otsustavad, millisele vaatajale tehakse, kas vägivalda, näiteks, tuleb vähemaks võtta või mingit muud detaili sättida, et turul hästi kaubaks minna. Eestis siis mitte?

Tead, selle loo puhul otsisime me tükk aega head nippi, et film ei muutuks … No vene keeles on termin tšernuhha.

Põhjendamatult vägivaldne, nürivõitu film.

Jah, just. Otsisime tükk aega head lahendust, et kuidagi distantseeruda sellest, olla vägivallamomentide kõrvaltvaatajaiks. Eks vaataja muidugi ütleb, kuidas see õnnestus.

Sa oled väljaõppinud, näitlejataustaga filmilavastaja. Hiljuti ütles Allan Noormets ühes intervjuus, et ...

... ei teata näitlejat …

ja seda on öelnud teisedki filmiajakirjanikud, et lavastajad mängivad kaadriga, otsivad ägedaid plaane, aga sellist filmi, kus saad öelda, et näitlejatöö on meisterlik, leiab harva. Sina tunned end näitlejatega töös hästi?

Mul meeldib väga näitlejaga tegelda.

Sul on olnud töökogemused tuntud Venemaa filminäitlejatega, nüüd töötasid Eesti näitlejatega.

See oli üsna keeruline. Näitlejaid oli palju, kõik tohutult erinevad. Aega, et neid kõiki korralikult lahti kraapida, muidugi nappis.

On Vene ja Eesti näitlejad erinevad?

Kinokogemus on Eesti ja Vene näitlejatel ikka väga erinev.

Tahad öelda, et teatrinäitleja ja kinonäitleja on kaks ise asja?

Eks need Vene näitlejad on ju ka teatrinäitlejad. Aga nad lihtsalt mängivad väga sageli filmides, seriaalides… Mõne Eesti näitleja puhul on mul nii kuradima kahju, tean, et oleks olnud rohkem aega, oleks saanud ehk huvitavamaltki rolli teha. Aga see on juba minu viga, mitte näitleja.

Kas film, kus on palju tegevust Venemaal, kus on vene keelt kõnelevad tegelaskujud jne, läheb ka Venemaal publikule korda? Kas saadakse sellest filmist samamoodi aru kui meil siin?

Absoluutselt. Päris kindlasti kohe. Arvan, et ka kõige iroonilisemad Vene vaatajad leiavad sealt endale huvitavaid motiive.

Anvelt ütles, et väga võimsa, tavarepertuaarist täiesti erineva rolli teeb ses filmis näiteks Peeter Oja, kes mängib Buldooseriks hüütavat tegelast, kelle prototüübiks on omakorda kunagine tuntud politseikomissar Koit Pikaro.

No tegelikult ei mänginud ta Pikarod.

Anvelti jaoks, kes ilmselt Pikarod hästi teab, mängis ta nii, et veenis ära.

No väga hea, kuigi see polnud omaette eesmärk. Aga mul on mõnede näitlejate üle ikka väga hea meel, et nad on ses filmis nii teises võtmes. Ja eriti hea meel on selle üle, et leidsin mitmeid näitlejaid, keda tahan edaspidigi filmides kasutada, keda oleks patt mitte kasutada. Näiteks Inga Salurand on ju loodud kino jaoks.

Sa oled palju töötanud Venemaal. Kas Eestis on raskem filmi teha kui Venemaal?

Vahet ei ole. Kino on kino.

Pean silmas tööstust, taustajõude, kes lavastajat toetavad, kõike seda, mis ühe ülesvõetud loo lõpuks korralikuks filmiks kokku aitab.

Eks ta siin on selline... põlveotsas tegemine. Tihti jalgratta uuesti leiutamine. See on rahas kinni. Tööstuse mõttes, tõesti, on Venemaal lihtsam. Seal see süsteem toimib. Iga mees teab, mida ta tegema peab. Lavastaja läheb võtteplatsile, kõik asjad on paigas, ei pea mõtlema muule kui ainult võttele endale.

Eestis on su Venemaa filmidest räägitud enim “1814”-nimelisest. See on siis lugu Aleksandr Puškini kooliajast.

Seal olid mul täiesti vabad käed.

Seda küll, aga kui keegi, liiatigi välismaalane, võtab teha midagi Puškinist, siis võib arvata, et sealne vaataja on juba ette terav.

Selle Puškini looga mul vedas väga produtsentidega. Kuigi, jah, eks nad kino jaoks monteerisid sellest lihtsamakoelise, pigem kooliealistele mõeldud filmikese. Õnneks, nii palju kui ma tean, tuleb DVD-l välja director’s cut versioon sellest. See on siis selline film, nagu mina tahtsin.

Aga üldiselt oli selle filmiga kõik hästi. Ma teadsin, mis filmi ma teen, millised on mu võimalused tegelaste valikul… polnud mingeid piiranguid.

Kui tahtsid Sergei Garmaši (Venemaal praegu üks hinnatumaid ja hõivatumaid näitlejaid), siis …

… muidugi. Kui Garmaš, siis palun. Fedja Bondartšuk (näitleja ja ülimenukas lavastaja), palun. Selles polnud mingit küsimust.

Mõlemad väga hõivatud tegijad …

Bogdan Stupka ...

No just, ka tema. Aga kuidas see käib, ühe esimese suurusjärgu tähe filmi saamine? Nad võivad ju öelda, et ei viitsi.

Ega nad seal nii naljalt ikka ei ütle “ei viitsi”. Kui stuudio on selline (NonStop Production) ja produtsent on Sergei Melkumov (Venemaal vägagi tunnustatud produtsent), siis näitleja ikka tõsiselt mõtleb, kas ütleb ei. Kui seal hakatakse filmi tegema, siis tehakse täiega, kõige parematega.

Arvatakse üldiselt, et suurtes filmimaades on väga raske saada mõjukate produtsentide ja suurte stuudiote jutule. Mis selleks teha, et näiteks Venemaal sellesse tõsiste tegijate ringi pääseda?

Tead, mina tegin sinna pääsemiseks vaid seda, et õppisin ja tegin oma koolitöid. Nüüd tunnen, et sees püsida on ikka tohutult raske. Samas, vaatan oma koolikaaslasi, need teevad ikka veel meeletult tööd selleks, et ringi pääseda.

Sul oli siis ikkagi õnne, et kohe filmitegijate sekka võeti.

Ma ei tea. Ju oli mul õnne.

Sa pead iga uue filmiga tõestama, et kuulud sinna?

Ei pea midagi tõestama.

Kuidas üldse Venemaal on lavastaja ja näitlejate vahekord? On see selline ühine projekt, kambas nahistamine? Või on seal lavastaja kõikvõimas diktaator, kellele näitlejad, olgu nimed kui tuntud tahes, vaatavad alt üles ja ootavad juhiseid?

Ma praegu meenutan neid vanemaid näitlejaid, kellega “1814” filmi sai koos tehtud – Stupka ja Garmaš ja… Nad olid väga, isegi ülitähelepanelikud. Eks nad sedasi talitades tahtsid aru saada, kas ma ise tean, mida ma teen. Et kas nad saavad mind usaldada. Aga pärast läks kõik ladusalt omasse rööpasse. Oleme nendega väga heades suhetes. Ma pole nendega mitte ainult üks kord koos filmi teinud. Ja teeme edaspidigi, ma usun. Nemad mind armastavad ja see tunne on vastastikune.

Räägime “Punasest elavhõbedast”. Kui palju aega võtab nende pättide ja politseinike maailma sisse elamine?

Läks siiski kaunis pikalt. Äkki aasta või nii. Ma ei saanud aru, mis ma ikkagi tegema peaksin. Mulle üldiselt ei paku need päti ja mendi asjad huvi.

Ei paku?

Jah, ma olen teinud mendiseriaali…

Just, ja su see Puškini lugu oli tegelikult selline kriminaalne lugu.

Kriminaalne draama mulle žanrina meeldib. Mõnuga vaatan, Poirot’d näiteks. Vaatan stiili ja näitlejate tööd. Ja Ervin Õunapuu lugu “Gurmaan”, millest väga loodan ja ootan, et hakkame tegema, on samuti kriminaalne draama.

Oota, räägi sellest “Gurmaanist”.

Ta on praegu ettevalmistusetapis. Prantslastega on vaja lepingud sõlmida, selle taga seisab. Peatootjad on venelased, aga, nagu öeldud, prantslased on pundis. Võtteid on väga mtmeis paigus. Lõppkokkuvõttes on ta ka päris kulukas film. Aga loodan, et väga huvitav. Praegu elame ootuses. Ega tegemata ei jää.

See on su järgmine film siis?

Ei. Enne “Gurmaani” loodan minna võttele filmiga “Rotilõks”. See on väikese-eelarveline film koostöös venelastega, tegevuspaik on siin meil Tallinnas. Teeme praktiliselt sama meeskonnaga, kellega tegime “Punast elavhõbedat”. Ivan Urgant mängib peaosas ja Mait Malmsten, mu naine Natalja Murina ning Ilja Nartov...

Urgant on ju Venemaal megastaar….

No me oleme Vanjaga teinud varem koos ühe filmi “Võlur”, saime väga headeks tuttavateks.

Sa mainid, et koos venelastega teete. On sul raske müüa neile ideed maha?

Oleneb. Kas lugu on hea või mitte.

Mis on need kategooriad, milles nad headust mõõdavad?

Põhiline on ikka see, millest film hakkab rääkima.

Ja võimalikku kassaedu ei mõõdagi?

Ikka mõõdavad. Aga kui sul on Vanja Urgant filmis…

Siis see on juba piisav garantii.

Jaa, see on garantii, et seda müüa. Kuigi kino puhul teavad vaid ameeriklased, mis müüb ja mis mitte.

Kas sa vahelduseks teatrit ei taha teha?

Ma kardan teatrit. See tähendab, mängida tahaks küll väga, aga lavastada… Ei tea, mis asi see peaks olema, mida nii hirmsasti lavastada tahaks.

“Punane elavhõbe”

Film hullumeelsetest 90ndatest, mil Eesti oli nagu Metsik Lääs, vägivaldsete surmade poolest Euroopas esikohal.

Peategelasteks on noor ennast tõestada püüdev politseinik Sander (Märt Avandi) ja äsja vanglast vabanenud Reps (Juhan Ulfsak), kes tahab keerata elus puhta lehekülje ning hakata metalliärikaks. Meeste teed ristuvad siis, kui Reps jälle politsei huviorbiiti satub.&

Režissöör Andres Puustusmaa, stsenarist Andres Anvelt, produtsendid Kris Taska ja Joseph ­Bakshiev. Operaator Mait Mäekivi, monteerija Tambet Tasuja.

Piltidel (ülalt) Peeter Oja, Mait Malmsten ja Juhan Ulfsak.

Kinodes üle Eesti alates 9. aprillist.

Andres Puustusmaa

1994 lõpetas lavakunstikooli (koos Ago Andersoni, Mait Malmsteni, Helena Merzini, Elina Reinoldi, Indrek Sammuli ja teistega)

1994–2002 näitleja Eesti Draamateatris

2004 lõpetas VGIKi kõrgemad stsenaristide ja režissööride kursused

Filmid:

“Punane elavhõbe” – thriller, 2010

“Karavan” – märuli elementidega teekonnafilm

“Võlur” – lüüriline komöödia, 2008

“Armastuse punane pärl” – romantiline draama, 2008

“1814” – krimisugemetega ajastufilm, 2007

Seriaali “Tappev jõud” 6. hooaja osad

“Õigus kaitsele” ja “Loomade tsaar”