Andrew Lloyd Webber “Love Never Dies”
Andrew Lloyd Webberi esimene rock-ooper “Jesus Christ Superstar” on mu vereringes sees ja tiirleb seal koos kõigi mu punaste ja valgete verelibledega. Isegi kui tahaksin, ei saa ma sellest tundlikus eas tuhandeid kordi kuulatud muusikast lahti. Ja ma ei tahagi.
Kui käisin seda Londonis kuulamas, siis jooksid üle mu selja metsikud külmavärinad, kui pimedas teatrisaalis kõlasid esimesed kolm kurjakuulutavalt venivat kitarrinooti: re, do-diees ja fa.
Just rock-ooperile alati truudust vandudes pole minust saanud andunud muusikalisõpra. Muusikalides on minu jaoks liiga palju kostüüme, vinjette-rosette, liiga vähe rokenrolli. Ja kuulsa “Ooperifantoomi” fänn pole ma ka olnud. Kuid…
… Webberi uusim oopus “Love Never Dies” on “Ooperifantoomi” järg. Tegevus toimub kümme aastat hiljem, möödunud sajandi alguses New Yorgis Coney Islandi hiiglaslikus lõbustuspargis, mille sinna on rajanud koos Madame Giry ja Meg Giryga Ameerikasse põgenenud fantoom. Tema armastus Christine’i vastu pole kustunud ja ta meelitab kavalusega naise Ameerikasse esinema. Nende kohtumine on dramaatiline ja lõppeb traagiliselt. Christine hukkub, Megist saab mõrtsukas.
See lugu võiks kõlada primitiivselt, kui see ei oleks muusikaliselt nii kaunis. Sümfooniaorkestri massiivsed ja samas õrnad, südant ärevaks tegevad kõlad, fantastilised solistid; jõulised karakterid, mis tegevuse käigus arenevad ja põrkuvad, liigutav ja traagiline lugu. Tegelaskujude tunnusmeloodiad on ärevad ja fantaasiat ergutavad, sügavust ja põnevaid meloodiaid tuleb nagu küllusesarvest.
Kas “Ooperifantoom vol 2” on hitt? Kolm nädalat tagasi Londonis toimunud maailma esietenduse kriitikud arvavad, et veel ei ole. Kuid seda polnud kohe algul ka “Ooperifantoom” ise. Mulle meeldis Daily Maili kriitiku sõnum: “Isegi kui see pole hitt, siis on see õilis möödalask, sest Andrew Lloyd Webberi muusika tahab meid tõsta kõrgemale ja pakkuda meile midagi enamat.” 8
