Andrus Norak, "'Ahvileivapuu"'
Ridade juures, mis mul “Ahvileivapuud” lahti lüües esimesena ette jäid – “Minul on üks nimekaim,/ ta on meist kahest nimekaim”, tuli mul kohe meelde Rroosi Selaviste. Eike Einama värviliste joonistustega varustatud Andrus Noraki luuletused ei ole mõistagi tribuut sürri-klassikule – see on riimide kogumik lastele.
Ainult paadunud laps orienteerub ilusate piltidega vahvate luuleraamatute turul, kuid minu õhkõrn arusaam asjast on, et Ilmar Trulli iganädalased riimid Ekspressi telekavas on mõnusamad. Nagu ka Ott Arder ja äsja lasteluuletused purgistanud Onu Volk. Norak otsib lõbusate riimide kaudu krutskikaid lugusid, kuid rohkem kui ühel korral on nad varem teada ning rütmid klõmpsatavad sageli kohmakaks. Võib öelda,et hitipotentsiaali on vähe.
Mõnevõrra ettevaatlikuks teeb, et seitsme lapse isa Andrus Norak on Eesti Metodisti Kiriku asjapulk. Ei, siin ei leidu otsest usupropagandat, see on mahe perekeskne kogumik ja luuletuses “Malle tall” vihjab kirikumees väikestele lugejatele, et ühel päeval läheb seksiks – “Tall see mängis Mallega,/ Malle mängis tallega./ Kuni enam tallega / ei mänginud, vaid Kallega”. P>
