Tallinna Kunstihoones avatud näitus “Bushenwald.com” lööb vaatajale vastu pead. Või vastu põske või mõistust, kuidas keegi seda “kohta”, mis korraks üles äratab, nimetada soovib. Ei, tõsiselt, tunnistades paadunud kunstiteadlase-kriitikuna üles, et tihti olen kunsti üleküllusest väsinud ning et Luminoso nime all esineva kunstniku varasemad projektid pole alati olnud “my cup of tea”, kinnitan, et seekord on tegemist võimsa etteastega.


Luminoso multimediaalsed installatsioonid loovad kunstihoone eri saalidesse afektitekitava keskkonna – ükskõik kuidas siis saadud kogemust tõlgendada. Suurde saali ja Vabaduse väljaku poole avanevasse ruumi on paigutatud kolm motoriseeritud valguskasti-kõnepulti, mis liiguvad edasi tagasi, hiilides üllatunud vaatajale vahel ehmatavalt lähedale. Seintele on projitseeritud rituaalsed etendused, kus alasti tegelased püstitavad ideoloogia kõnepulte ja liiguvad mahajäetutena tunduvates siseruumides. Osal kaadritel tunneme ära Tallinna linnapildi, mis näeb aga välja nagu stseen ameerika filmist.


Teises saalis on USA presidendi kõnepuldi sisse peidetud pornofilmi näitav telekas (alla 18 keelatud). Eraldiseisva installatsioonina mõjuvad tagaruumide voodid-videoinstallatsioonid, mis viitavad üksikisiku võimetusele suurte korporatsioonide – nafta, õli, võimsad autod jne – huvide ees. Harry Liivranna koostatud pressitekst võtab kogu ekspositsiooni kokku: siin kohtuvad “porno ja poliitika, müsteerium ja morbiidsus, ekshibitsionism ja rituaalne käitumine, pannes proovile tundlikuma vaataja ja moralisti vastupanuvõime”.


Alustagem kunstnikust, kuivõrd (näiline) salapära tema isiku ümber võib tekitada küsimusi (kunstiilmas osalejad teavad kõik, kellega tegemist, ning seda ei varja ka avamisuudised).


Autor esineb nime all Luminoso, mis viitab füüsilisele valgusele, särale – kas tähendab see seda, et kunstnik hiilgab (enda meelest) kohaliku kunstimaailma taevas särava tähena?


Võibolla on egotriplikust tõlgendusvõimalusest antud juhul siiski olulisem see, et kunstnik heidab valgust teatud asjadele, mis on tavaliselt inimeste pilgu eest varjatud. Või õigemini, mida inimesed näha ei taha. Kunstnik teeb nähtavaks ideoloogia- ja majandusmehhanismide toime. Ta näib ütlevat, et me oleme vaid etturid suurte mängijate – kapitalistlike korporatsioonide või suurte ideoloogiate laual. Ning mis veelgi toredam, enamik meist mängib hea meelega kaasa.


Näituse nimest: üks liikuvatest kõnepultidest esitab USA presidendi ­George Bushi teksti, mis hoiatab terro­rismiohu või millegi muu sarnase eest (kel teravam kuulmine, püüdku jälgida). Kunstniku sõnamäng muudab ühe kurikuulsaima natsi surmalaagri nime – Buchenwald – Ameerika Ühendriikide globaalse ülemvõimu tähistajaks – Bushenwaldiks. Võrdlus võib tunduda ülepingutatud ja küüniline, et mitte öelda ajalooliselt vale ja segadusttekitav, kuid see on kunstniku loodud paralleel ja mitte ajaloolase oma. Kas kunstnik tahab öelda, et Eestigi on osa suurest “bushenwaldist”? Pressitekstist loeme, et Luminoso ise peab näitust kõnepultide võitluseks ehk erinevate ideoloogiate ja maailmanägemuste kokkupõrkeks. USA, araabia maailm, Venemaa – need on suured mängijad, kes maailma tasakaalu või -kaalutust kujundavad. Luminoso antud võti näituse mõistmisek s on järgmine: “Eesti on väike riik.


Eesti peab valima peremehe. Eesti on valinud. See teadmine toodab lakkamatult ängistust.


Vabastagem end ängistusest.”


Mis vahendeid autor ängistusest vabastamiseks pakub? Äkki on selleks kunst? Või pornograafia? Või müstilis-rituaalsed performance’id, mis on suure saali seintele projitseeritud? Ehk pakuvad need etendused vabanemist autoritele-osalejatele, kuid vaataja on jäetud silmitsi õlise vedeliku või Mercedes-Benzi logoga täidetud voodiga – see on tegelikkus, milles me kõik magame. Ma ei ole kindel, kas alasti inimkehadel, kes ekraanidel rituaalseid käike ja tegevusi sooritavad või suurfirmade logode taustal ja peal aelevad, on midagi vabastavat öelda. Kuid peaaegu koreograafiliselt mõjub nende kehade liikumine küll, andes aimust mingist teistsugusest – inimlikumast? – reaalsusest, mis eksisteerib kasumitootmise ja brändistumise kõrval. Alasti kehad, mis tegutsevad ideoloogia- ja kapitalivoodite sees, ei ole täiuslikud, igavesed, rõõmust pakatavad ega ängist vabad.


Vabanemine, mida ekspositsioon pakub, seisneb mõttetegevuses – asjade seisule näkku vaatamises. Kui ­ristuvad üksikisiku ja suure korporatsiooni ­huvid – olgu selleks siis korporatiivne riik või multinatsionaalne kompanii –, lendavad üksikisiku õigused üle parda. Muidugi tekitab selline mõte ängistust, kuid selle ängistusega peab elama, vähemalt vabastab see meid illusioonidest enda ja maailma suhte kohta. Luminoso nn valgus(tus)projekt täidab eelkõige tõekõneleja rolli.


PS Millegipärast sobib “bushen­wald.com’i” müra ja äng minu kujutluses kokku kujutlemaga eesti nüüdisaegse kollektiivse teadvuse kujundamislaborist – Tallinna linnast, mille elanikud võiksid varsti edukalt kandideerida kõige ebasõbralikumate hulka Euroopas.