Anneteparaad
METALL: Maarja Niinemägi on õppinud ka Tartu ülikooli maalikunsti erialal, mistõttu on arusaadav, miks talle on materjalide värvid sügavalt tähenduslikud. See pross pärineb perekonnast "Maastikud". Anodeerimine tekitab metalli pinnale värvikihi, mis on omamoodi tolmukiht. Silmanähtavalt saab metalli pind justkui värviliste osakestega kaetud. Aja jooksul see kulub. Värviline oksiidikiht on õrn kui liblikatiib. Titaanist väljasaetud prossid on omamoodi tolmuga tekitatud tehismaastikud. Rajad maastikel ei pruugi kohale viia, sest kõrguste vahel pole sildu ja otseteedki puuduvad.
METALL: Kertu Tubergi projekt "Inimene ja liiv" on selle aasta disainiteaduskonna magistrantide tööde seas üks filosoofilisemaid. Tubergile on liiv justkui algelement või nullpunkt, millest tõukuda ning mille juurde ringiga tagasi jõuda. Tema praktilistes töödes uitab tühjal väljal / kõrbes kari (kas inimkonna võrdpilt?) ning on üpris arusaamatu, kas sel nukrana mõjuval teekonnal on ka mingi sihtmärk või mitte. Töödes kordub eksistentsiaalne maastik - tühirand, kus inimese hingeseisund ja väline tegelikkus saavad kokku. Materjalidest kasutab ta liiva, vaha, mäekristalli.
MAAL: Avatud Akadeemia lõpetajatest ehk kõige lahtisema käe ning peaga maalija on Regina Kari. Ta demonstreerib oma teostes mitmesuguseid tehnilisi oskusi, aga samas näitab end suurepärase portretistina. Energilistes teostes aimub, et noorel kunstnikul on potentsiaali lähiaja tähelennuks.
MAAL: Avatud Akadeemia vastne vilistlane Martin Rattas miksib hüperrealismi, ekspressionismi ning noorte inimeste tänavamoe. Nägu musta rätiga varjav aktivist, katked linnamiljööst, kuhugi liikuvad inimkogud... Kuigi see kõik on ju kuidagi tuttavlik ning vahendid traditsioonilised, ei lase hästi timmitud kompositsioon sel kooslusel banaalsena mõjuda.
MOOD: Marit Ilison uuris oma magistritöös kontseptuaalset moodi, millest tõukudes lõi ta provokatiivse autorikollektsiooni "Lúmine". Talle tundub, et mood on sageli olemuselt illusoorne ning inimesed võiks enam tähelepanu pöörata sisemaailmale. Kollektsioonis on püütud kehakultuse ülistamine lõpetada, väljuda pinnapealsetest trendidest ning glamuurimaailmast ning tuua nähtavale tundemaailm. Pimedas helendavad kostüümid sümboliseerivad vaimset valgustatust.
MOOD: Võttes appi semiootika raudvara, lõi Gerli Liivamägi kaubamärgi "Praak", mis peaks sihtgrupile hästi kohale jõudma ning millel on kahtlemata nii tugev ideeline kui ka kunstiline aluspõhi kasvamaks brändiks. Esimene kevad/suvi 2008 kollektsioon seostub tütarlapselikkuse ning ka lapsepõlvega. Mudelid on intrigeerivad, kuid ka ilmselge tarbimisväärtusega.
Kriteeriume ilust ning õigetest lahendustest on püütud nihestada, kas siis lõigete, kummastava materjalikasutuse või üldmulje abil.
MOOD: Lilli Jahilo tõlgendab 1940. aastate eesti pidulikku naiste rõivamoodi. Tugevate teoreetiliste teadmistega autor on uurinud nii tolleaegseid mustreid (ühe kangakavandi järgi ka kollektsiooni nimi "Salut!"), materjale ning lõikeid, püüdes neid nüüdisaegsete vahenditega isikupära säilitades taasesitada. Jahilo pälvis tänavuse ERKI moešõu peapreemia - võimaluse sõita Berliini rahvusvahelisele noorte disainerite konkursile.
TOOTEDISAIN: Ve iko Liis pakub mugavamaid koristusvahendeid - kahes suuruses mikrokiudlappidega varustatud harju. Harjad on mõeldud keskkonnasäästlikuks niiskeks pühkimiseks (vett kulub vaid lappide pesuks pesumasinas). Lisaks kergusele, reguleeritavusele ja kasutamise lihtsusele on tarvikutel taimer, mis näitab koristamisele kuluvat aega ning pühitud ruutmeetreid. Veiko Liisi tegemisi mitmepalgelises Taikonaudi-nimelises disainifirmas on Areen tutvustanud ka varem - tulevikutähtede erinumbris.
TEKSTIIL: Aina enam võib näha, et ka eesti disainis pööratakse tähelepanu arukate toodete kavandamisele. Üks õnnestumisi selles vallas on Kai Eicheni "Lillelina". Näiteks kohvikulaia taga igavledes saab laualinal tulist tassi liigutades tekitada muutuvaid tekstiilipindu. Kokkupuutel sooja tassi või ka kätega kaob linalt osa mustrist ja ilmub mõistatus, millest on võimalik leida üles peidetud sõnu. Laualina valmistamisel on kasutatud pigment- ja termokroomseid tekstiilitrükivärve.
KLAASIKUNST: Anneli Paloveeri magistritöö näitus "Olemise võlu ja valu" koosnes kümnest kõrgreljeefselt graveeritud kerakujulisest objektist. Teda on inspireerinud kameeklaas läbi ajaloo, aga eriti just Hiina nuusktubakapudelid. Samuti on kunstnik tõukunud juugendiaegsetest romantilistest vormidest. "Olen kujutanud ööliblikaid, kes on palju salapärasemad ja müstilisemad kui päevaliblikad. Iga objekt peidab endas mõtte- ja tundevarjundeid, millest liblikad vaid väliselt märku annavad," ütleb ta selgituseks.
TEKSTIIL: Marit Mihklepa "Pilvepadi" ühendab endas eesti rahvatraditsioonis tähtsal kohal oleva kiikumise ning innovaatilised materjalid. Nimelt hakkavad kiikudes padjakese alumises osas olevad fiiberoptilised kaablid helendama. Eriti pimedas tekitab kiik seetõttu tundeliigutusi, mõjudes veidi unenäolise objektina ning meenutades virmalisi.
ARHITEKTUUR: Koit Ojaliiv on püüdnud luua paindlikku keskkonda vaimupuuetega inimestele. Küla meenutavas kompleksis pole tahetud seal elavaid inimesi mitte eraldada, vaid hoopis ühiskonnaga siduda, jättes ometi piisavalt ruumi omaette olemiseks ning turvatundeks. Ka valitud leebe arhitektuurikeel toetab integreerumist, sest majad ei paista sugugi mitte õõva tekitavate hooldekodude ega ka steriilse haiglana.
ARHITEKTUUR: Katrin Tääkeri magistritööks on "EakateKodu" Seewaldisse, mille raskuspunkt on sotsiaalelu tugevdamine ja uuendamine multifunktsionaalsete keskuste abil. Ära kasutatakse olemasolevad muinsuskaitse all hooned, paigutades sinna uued elamispinna tüübid, mis ühendavad hotellide, korterite ning haiglate elemente. Uute hoonetena on planeeritud eakate kodu ning eri funktsioonidega paviljonid. Klaasist paviljonid ning ühendusgaleriid ning koridorid sulanduvad parkmetsa, lasevad loodusel enesest läbi voolata ning moodustavad koos vanade hoonetega ühtse sülemi. Eri aegadest pärit ehitiste segunemine ja multifunktsionaalsete tegevuste sissetoomine loovad võimaluse aktiivseks suhtlemiseks kohapeal elavate ja väljastpoolt tulevate eakatega. Tekib mitmetasandiline kommunikatsioonisüsteem uute tegevuste ja huvialade kujul.
ARHITEKTUUR: Hermas Lilleorg pakub unistuslikku sümbioosi kirikust ja kontserdimajast, mis kasvas välja kahest probleemist: a) kiriku ees alati seisvast väljakutsest olla omas ajas relevantne, ning b) hetkel Tallinna linna ees seisvast vajadusest keskmise suurusega kontserdihoone järele. Seega ühendab hoone justkui usku ja kultuuri, vaimset ja materiaalset, nähtavat ja näht amatut, ning on kristlikus maailmas tuntud Looja immanentsuse väljendajaks.
Kalasadama kai kirdeserva kavandatavast hoonest ida poole jääb linnahall, lõunasse Kultuurikatel. Hoone on projekteeritud vastama kõigile vajadustele, mida jumalateenistused, kontserdikorraldus, teater ja muu etlemine täna nõuab. Kõik on tehtud selleks, et esinejal oleks võimalikult ideaalne olukord oma etteaste sooritamiseks ja vaatajal selle jälgimiseks.
Tehtud on vajalikud arvutused materjalikasutuse osas, mis loob eri esinemisvormide puhul nõutavad akustilised tingimused. Istekohti on suures saalis ligi 2300. Kõrvalruumidesse on paigutatud Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna Koguduse piiblikool, raamatukogu ning tööruumid ja keskus.
ARHITEKTUUR: Paco Ulman uurib Lasnamäe keskkonna kõrgmodernistlikku reeglistikku ning modulaarsust, eesmärgiga leida nüüdisaegsed vahendid Lasnamäe seni väljaehitamata osa hoonestamiseks. Autor proovib mitmekesistada olemasolevale Lasnamäele iseloomulikku monofunktsionaalsust. Töö pakub välja uue süsteemi Lasnamäe uueks hoonestuskavaks, krundijaotuseks, liikluseks, rohealadeks ning piirkonna funktsionaalseks organiseerimiseks. See põhineb sarnase struktuuri ja moodulite tundlikus kombineerimises.
